Kulutame kaloreid! :)

Hetkel mil Liam läbis linna keskväljaku lõi kell täpselt neli korda, andes teada, et päev hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma. Noormehel oli seljas Ravensite pikk dress, must müts ja mustad sõrmikud kui ta mööda linnatänavaid silla poole jooksis. Tegu oli tema tüüpilise ringiga, mida ta nädalavähetusel läbis, et vormi hoida. Koolipäevadel oli tal niigi korvpall, millega tegeleda. Jõudnud pärast kahekümneminutitlist jooksmist sillale, märkas ta eemal üht neidu, kes teema näole vildaka muige tõi.

OT: Lexi my love

Viimaks üks vaba õhtu üle pika aja ning Alex veetis selle Wilmingtoni sillal istudes, jalad alla vee poole kõikumas. Õnneks oli piire peal olev tala piisavalt lai, et sellel sai korralikult istuda. Must barett blondidele juustele vajunud, olid neidisel kõrval kõrvaklapid, kus kostus Flyleafi kõige uuem album. Neidise süles olevas üleõlakotis oli paberist kott glasuuritud pontsikutega. Hammustanud korraliku suutäie, trummeldas ta vabade sõrmedega vastu piiret ja jälgis vaikselt loojuma hakkavat päikest. Kuigi õues oli veel talv ja suhteliselt jahe, soojendasid viimased kiired korralikult neidise nägu. Lexil olid seljas tumedad kitsad teksad, pehme ja soe beežikas kampsun, mille peal oli tal tume poolmantel, ümber kaela oli musta-valge kirju sall ja käes muidu mustad klapiga käpikud.

Liam jäi tüdruku selja taha seisma ning tõmbas muiates tema kõrvadest klapid välja, asetades hetk hiljem enda käed kumb kummalegi poole tüdrukut. "Lihtsalt emo tuju või veedadki kõik enda õhtud siin niimoodi pontsikuid süües?" küsis noormees lõbusalt, vaadates selles suunas, kuhu päike loojus. "Muideks....ma pean sind tänama. Ma sain enda järelkontrolltöö arvestatud," sõnas Liam vaikselt tüdrukule kõrva.

Alex ei saanud ära jätta kerget võpatust, kui keegi talt kõrvaklapid kõrvast tõmbas ja järgmine kõlas juba tuttav mahe hääl. Õrnalt naeratanud, jälgis Lexi hetke veel päikeseloojangut, pöörates enda pilgu Liamile. "Mitte kumbagi. See on mul täiesti vaba õhtu üle pika aja ning pole paremat võimalust, kui veeta see päikeseloojangu vaatamise ja pontsikute söömisega," muigas Alex, jälgides noormehe nägu, mis oli pööratud päikese suunas. Liami sõnade peale venis muie laiaks naeratuseks. "Ma olen su üle väga uhke. Sa oled endale väikese autasu ära teeninud seega," jälgis näitsik hetkeks veel poissi, pöörates enda silmad peagi päikeseloojangule ja võttes ampsu kaloririkkast pontsikust.

"Tõesti, kas pole mitte ühtegi paremat võimalust, kuidas seda õhtut veeta?" küsis Liam kerge kulmukergitusega, jälgides Alexi nägu, millel segunesid päikese soojad toonid, muutes tema naha pehmeks ja kergelt kuldseks. "No näed seda minagi. Ja mis on mu autasuks, mu kallis Tutor?" esitas noormees tüdrukule küsimuse, haarates järgmine hetk tüdruku käest tema pontsiku ning võttes sellest ühe ampsu. "Tead kui palju kaloreid selles leidub või?" küsis Liam plikalikul häälel, "aga need on kuradima head," lisas ta võttes veel ühe ampsu ja ulatades siis saiakese tagasi Lexile.

Alex muigas kergelt. Talle tuli automaatselt meelde nende koos veedetud öö ja väikene pidu enne seda. Noh, midagi sellist võiks tõesti korrata. "Võib-olla isegi on. Ning mis sinu autasu puudutab, siis selle pead sa siiski ise välja mõtlema. Sinu matemaatika saavutus siiski," kehitas neidis kergelt õlgu, avades protestiks suu, kui Liam tema pontsiku võttis ja seda sööma hakkas. "Umbes 678 kcal," sõnas Lexi kergelt huulde hammustades, tuues kuuldavale peagi turtsatuse. "Loomulikult on head. Sellepärast ma neid ostangi," sõnas näitsik lõbusalt, tehes alles jäänud tükile kiirelt lõpu peale.

"Minu autasuks on see, et sa tuled minuga sellele maskiballile," muigas Liam, silmitsedes ainiti neidu. Millegi pärast ta eriti ei uskunud, et ta sinna kohale tuleks. Neidis ei tundunud väga balli inimene. Samas jõuluballil oli ta ju käinud. Seega kes seda Alexi otsust ikka teada võib. "Kohe nii täpselt tead või?" noris Liam kui oli enda suutäie korralikult ära mälunud ja alla neelanud. "Väga ebatervislik toitumine on see igal juhul," lausus noormees.

"Sinuga ballile?" turtsatas Alex kuuldavalt. Otseselt polnud tal midagi Liamiga koos olemise vastu, aga ta ei sallinud balle ega ühtegi sellist üritust, kus pidi kandma kleiti ja kontsi. Nendest käib neidis kaarega mööda. Eriti veel viimasel ajal. "Looda vaid. Eastsideritest uputavasse ruumi ma küll ei roni," pööritas Lexi kergelt silmi, viies enda pilgu noormehelt päikeseloojangule. "Jahm. Uurisin järgi, ikkagi peab ju jälgima, mida suust sisse ajan," naeratas ta kergelt, võttes kotist järgmise pontsiku, mida kattis šokolaadi glasuur, mille peale oli puistatud veel värvilisi kuulikesi. "Elamine on ka ebatervislik, aga ometigi me teeme seda. Pealegi igaõhtune pizza söömine just tervislikum pole," kostus taaskord lõbus turtsatus Alexi suust.

"Ma ei saanud nüüd aru kumba sõna sa neist rohkem rõhutasid, kas sõna 'sina' või 'ball'?" küsis Liam naerdes, sest tüdruku reaktsioon oli lihtsalt hindamatu. "Nii, et Alex kardab Eastsidereid? I dare you to come," muigas noormees, "kui sa ei tule võidan mina, kui tuled siis sina," pani ta kohe asjad paika. Auhind tuleb hiljem, siis kui võitja on välja tulnud. "Sa sööd iga õhtu pitsat?" teeskles tüüp suurt imestust.

"Mõlemat," turtsatas Alex kergelt, lükates enda juuksesalgu kõrva taha ja haugates uue ampsu. Šokolaadiglasuur suulas tema suus, tekitades neidises meeldiva tunde. Šokolaad on aidanud tal alati rahuneda ja viinud mõtted tegelikuselt kõrvale. "Ma ei karda eastsidereid, lihtsalt ma ei taha tulla ja kõik. Ning sinu väikene kihlvedu ei muuda mu meelt. Olgu auhind milline tahes," teatas Lexi tähtsalt, pöörates enda silmad Liamile ja võttes järjekordse ampsu. "Jep. Vahel lausa mitu korda päevas kah. Mul on hetkel lihtsam seda tellida kui ise midagi kokku vaaritada," noogutas neidis.

"Auch," muigas noormees, lükates end piirde vastast lahti ning istudes selle asemel tüdruku kõrvale piirdele. Tema silmad vaatasid mõnda aega loojuvat päikest. Seda kuni tüdruku sõnad teda turtsatama panid, "Eks me näe...ma jään sind ootama," lausus Liam salapärasel häälel justkui aimates ette, et tüdruk muudab veel enda meelt. "Nii ebatervislikult sa sis toitudki," raputas noormees enda pead, "lähme sinu juurde ja näita mulle, et sa oskad ka midagi ise kokku keerata," pakkus tüüp.

Alex muigas vaid kergelt, lõpetades kiirelt enda kaloripommiga. Neidis jälgis pikalt vaikides päikeseloojangut, püüdes just kui talletada seda ilu, et hiljem seda ära kasutada. Kas või enda laulusõnades. Liami sõnade peale kergitas Lexi kulme, pöörates enda pilgu noormehele. "Kas sa oled ikka selleks valmis? Ma ei suuda sulle kahjuks pakkuda neid luksuseid, mida sa näed iga päev enda kodus," lausus neidis, jälgides samaaegselt noormeest.

"Ma arvan, et ma jään vast elama," sõnas Liam muiates. Tegelikult ei olnud tal väga aimugi, milline võib tüdruku kodu olla. Ilmselt korter? Seda oli ta vähemalt kuulnud, et Westside'is elatakse enamasti korterites. Seal ei olegi vist väga palju eramaju. "Sa räägid nagu sa elaksid ei tea kus," turtsatas poiss.

"Tore, sest vastutust ma enda peale ei võta, kui sinuga peaks midagi juhtuma. Siiski Westside ning peale päikeseloojangut pole see just kõige ohutum kant," lausus Alex kergel muigel, jälgides Liamit. Ühe alles jäänud pontsiku, mis oli kindlalt paberkoti sees, pani Lexi enda õlakotti ning keeras ennast piirdel ringi ja libistas end sellelt maha. "Sellisel juhul lähme?" kergitas tüdruk enda kulme.

"Olen selle Westside'i kurikuulsusega täiesti kursis. Seal juhtub ikka igasugu huvitavaid asju," sõnas Liam hüpates tüdruku järel piirde pealt alla. Surunud käed dressipluuse taskusse, jalutas ta üle silla teisele poole kaldale, kus ta tükk aega käinud ei olnud. Ta juhtus siia ikka väga harva. Enamasti hoidis ta sellest linnaosast eemale. "On sul ka 'toredaid' kokkupuuteid kellegiga olnud?" uuris noormees.