Let's say it is a Date

Sayer polnud tõesti tüdruku töid eriti pingsalt lugenud ja tema ise ei kirjutanud kuskile enda keskmist nime. See lihtsalt oli olemas tema dokumentides ja mõned lähemad inimesed ka teadsid seda, olles talle tegelikult selle järgi ka hüüdnime pannud. "Jeanette....kena nimi," kordas Say näitsiku keskmist nime ja leidis, et see on ilus ja kõlab hästi. Jessica tundus aga minevat rohkem kokku tüdruku iseloomuga.

Jessie naeratas kergelt, kui Sayer tema keskmist nime kordas. "Minu arust ka," nõustus Jes sellega, et ta keskmine nimi kena on. Selline liiga ninnu-nännu Jessica iseloomuga kohta, aga talle meeldis. Huvitav, kas ta iseloom oleks teistsugune, kui kui tema eesnimi ja keskmine nimi vahetuses oleksid? "Sind kutsutakse Roofiks, miks?"esitas Jessie fakti järel küsimuse.

Sayer muigas. Niiet see oli ka Jessica kõrvu ulatunud. "See tuleb minu keskmisest nimest - Rufusest. Ja mitte sellest, et mulle meeldiks mööda katuseid käia," sõnas noormees, kuigi tegelikult ei saanud väita, et ta seda tihti ei teinud. Isegi kodus oli ta väiksena enda magamistoa aknast välja roninud, et katusel niisama istuda või joonistada. Seda enamasti siis kui alumisel korrusel käis Kolmas maailmasõda.

Jah, see oli ka Jessie kõrvu ulatunud. Et siis Sayer Rufus Tremblay. Väga armas. "Sulle ei meeldi mööda katuseid käia?" kergitas Jessica üllatunult kulme kaheldes selles väites. Jutt või asi. Ta poleks Jessiet selle esimese kohtinguga sellisel juhul mängukindluse katusele viinud ju.

"Noooh," venitas Sayer, hingates samal ajal sügavalt sisse, "mingi tõmme mul katuste suhtes on küll. Ma ei tea. Eks see ole minu kiiks," muigas Say. Kui lugema hakata siis kodu katus, kooli katus, mängukindluse katus, laohoonete katus, Alexi korteri katus, kuuri katus, tema vanaisa maja katus...jamh tuleb ikka paras posu küll. Hull noh, mis teha.

Jessie muigas:"Seda ma arvasin." Teda hakkas kummitama laul, mida ta ise tobedaks peab, aga mis väga kaasahaarav on. The roof, the roof, the roof is on fire...jamh. Jessica püüdis mõtteis selle laulu ümisemisest lahti saada. Ta suunas oma pea kaugustesse. Pime oli. Ta ei suutnud tuvastada, kaugel nad Sayeri kodust on.

Sayer turtsatas ning viis enda pilgu rajalt tüdrukule. Ta võis selle tee ka pimesi läbida, sest oli seda juba lugematu arv kordi teinud. Ja tegelikult ei olnud neil enam palju minna. Varsti pidid nad mööduma skatepark'ist ja siis keerama kohe esimesse tänavasse ja sealt praktiliselt viimane maja. "Noh, kas sa oled tänu minuga käima hakkamisele Westside'i natuke selgemaks ka saanud või on sul endiselt raskusi kohtade ülesse leidmisega?" küsis poiss kui nad skatepark'ist möödusid. Talle lihtsalt meenus, kuidas Jessie oli öelnud, et ei tea kus asub...tookord oli selleks vist Port City Java.

"Mingil määral küll," vastas Jessica,"ma ei pruugi küll otseteid teada, aga küll ma sihtkohad üles leian. Pimedas vast mitte ja ega ma ei julgegi siin pimedas üksi jõlkuda." Päriselt ka ei julenud. Eastside'is on palju tulesid, mis kõik valge ja nähtavana hoiab, pätikari seal oma pättusi väga toime ei pane. Paar erandit on, aga enamik kuritegusid pannakse toime siiski Westside'il.

"Parem ongi. Ma ei lubagi sul siin pimedas ringi jõlkuda," sõnas Sayer tõsiselt. See linnaosa peitis pimeduses endas palju ohte ja eriti just sellisele väikesele tüdrukule nagu seda on Jessica. Tegelikult ei ole isegi täiskasvanud inimesel siin öösiti väga kindel olla. Pimedas Westside'is liikudes pidi lihtsalt teadma, kust on õigem ja ohutum jalutada. Keeranud enda kodu tänavasse, märkas Say juba eemalt enda maja, mille välistuli ilusti põles. Ilmselt ema oli selle põlema jätnud.

Jessie naeratas kergelt. Hetke pärast sai ta aru, et selle tänava ainus maja, millel välistuli põles, oli Sayeri kodu. Kohe saab tuttu. Justkui selle märgiks Jes haigutas. Unine laps on unine laps. Jessica oli Sayeri peale praegu täitsa kade, et too nii paindliku unerežiimiga on - kutt võis olla pikalt üleval ja vähe magada ja endiselt värske välja näha. Õnneseen.

Õnneseen või siis täiesti segamini aetud organismiga inimene. Tüdruku haigutus pani poisi hetkeke muigama. See oli armas ja andis talle samas ka teada, et tüdruk on unine. Samas kui tema oleks veel vabalt mõned tunnid üleval. "Kohe saad mu voodi vallutada. Ma loodan, et sa ei laia ainult, muidu ma tõstan su öösel põrandale," sõnas Say kui nad jalgteele astusid ja juba hetk hiljem trepist ülesse astusid. Say otsis enda taskust välja võtmed, keeras ukse lahti ja lasi tüdruku enda ees tuppa. Pannud esikust tule põlema, sulges ta välisukse ja lukustas selle taas. "Sa vast mäletad, et minu tuba on teisel korrusel kohe paremat kätt," andis Say igaksjuhuks juhised.

Jessie naeris kergelt. Laiamisest on asi kaugel. Ta ei vajanud magamiseks suurt pinda. Enam-jaolt ei viitsi ta kodus oma diivan-voodit voodiks lahti tehagi ja magab seal kitsastes tingimustes. Esikusse jõudnud, võttis Jessica üleriided seljast. "Jap, mäletan," lausus tütarlaps. Ta läks trepist üles ja avas ukse, mis viis vannituppa.

Sayer eemaldas ka enda riided ning kustutas alumiselt korruselt tuled ära kui Jessica ülesse läks. Ise sammus ta otse enda tuppa, lastes ruumis tule põlema. Tõstnud voodi pealt maha enda spordikoti, mis sinna jäänud oli, pööras ta end laua poole, kus veel mõned õpikud lahti olid. Need kiirelt kokku pannud, libistas ta mõned kotti ja ülejäänud sahtlisse. Edasi võttis ta suuna enda kapi juurde, kust võttis enda magamispüksid, mis kujutasid endast põhimõtteliselt pikki tumerohelisi dressipükse. Say vahetas enda riided pükste vastu ning tõmbas voodi pealt maha päeva teki. Otsinud veel ülesse enda mobiili, pani ta neile hommikuks äratuse, asetades vidina enda öökapile. Poiss istus juba voodisse ning jäi Jessicat ootama.

Jessica väljus mõne minuti pärast vannitoast ja läks Sayeri tuppa. Tüübil juba riided vahetatud, wapsee kiire vend. "Ma laenaks sult mingi särgi," lausus Jes. Pesuväel on väga ebamugav magada ja samuti ka pluusiga, millel on nööbid. Jessica ladus taskutest oma vidinad - võtmed, rahakoti ja telefoni - Sayeri öökapile. "Mis kellaks sa äratuse paned?" küsis neiu.

Sayer ajas end voodist jälle ülesse ning avas enda kapi uksed, jäädes enda riideid tuima pilguga vaatama. Ahjaa...särk Jessicale. Otsinud sealt välja ühe natuke väiksema t-särgi, ulatas ta selle tüdrukule, "ma panin poole kaheksaks või läheb sul hommikuti rohkem aega vaja?" uuris noormees igaksjuhuks. Äkki tahtis Jessie veel hommikul kodust läbi käia, et mõned asjad võtta või midagi. "Sa võid muuta kui tahad," pakkus Say väljudes toast, et ka ise üks tiir vannitoas teha.