Let's say it is a Date

Jessica muigas kergelt ja andis siis burgeri Sayeri kätte. "Ei jõua jah," sõnas ta ja moodustas oma huultest sirge kriipsu. Aga Sayer on suur ja jõuab küll, raudselt jõuab. Tal selline nägu juba peas, et ootaski, et Jes ütleks, et ta ei jaksa oma burgerit ära süüa. Võinoh, Jes kujutas ette, et Sayl selline nägu peas on.

"Ma ei tea, millest te kisakoori tüdrukud küll toitute - õhust ja armastusest?" küsis Sayer, võttes burgeri vastu. Ta oli jutuajamise käigus enda oma juba ära söönud. Aga tal ei olnud midagi lisa burgeri vastu, mitte et ta tõesti oodanud oleks, et Jes talle selle annaks. Ilmselgelt kujutas tüdruk seda ette.

"Jänesetoidust," lausus Jes. Tegelikult ka. Kui järgida täpseid vormis püsimise toidueeskirju, siis tuled süüa ainult kapsast ja kaalikat ja porgandit ja muud sellist kraami. Liha ka väga ei lubata, kui, siis ainult kana. Jessical on ainevahetusega kõvasti vedanud, ta ei pea ainult muru sööma, et vormis püsida, vaid saab endale kõike lubada. Iseasi, kas talle kõik maitseb. Jessie on suht veendunud, et ta sureks küll ära, kui näiteks šokolaadist loobuma peaks. Pealegi, ainult muru söömine on tervisele kahjulik. "Õhust ja armastusest muidugi ka, ega me siis ilmaasjata vahel õhus ole ja oma kavad võimalikult keeruliseks aja, et publik meid armastaks," muigas Jessie.

"Oh, te vaesekesed küll," sõnas Sayer kui kuulis, et nad nn jänesetoidust toituma peavad. Eks ta neid jutte kuulnud oli küll, et neil midagi eriti süüa ei lasta. Nii kaua kui ta aga Jessicaga olnud on, on ta ka teadlik sellest, et see tüdruk sööb küll kõike, mis talle maitseb. "Ma armastan sind siis ka kui sa seal õhus ei lenda," sõnas noormees. Tegelikult tundusid mõnikord need õhus lendamised päris õudsad.

Õudsed on need ka Jessiele endale. Üks vale liigutus ja ta kohtub maaga ning see ei pruugi alati temast sõltuda. "Mina armastan sind ka," lausus Jessica täiesti siiralt, vaadates Sayerile otsa. Kuidas saakski teda mitte armastada, vaata kui armas ja hooliv ta on. Jes istus taas Sayeri kõrvale pleedile ja toetas oma pea tema õlale.

OT: Mis päev on? ;D

Sayer ei olnud alguses arugi saanud, et oli tüdrukule armastust avaldanud, sest see tuli nii spontaanselt ja loomulikult lihtsalt üle tema huulte. Aga ta teadis, et mõtles neid sõnu täiesti tõsiselt ja need ei olnud niisama suu soojaks öeldud. Say asetas enda käe kindlalt ümber Jessica ning toetas enda pea õrnalt vastu tüdruku oma, mis tema õlal lebas.

OT: Irl on pühapäev. Selles teemas ma ei tea ;D

OT: Siis kujutame ette, et teemas on ka pühapäev.

Jessica vaatas mõnda aega vaikides tähemerd, mõtted peas ringlemas. Ühel hetkel koukis ta taskust telefoni välja, et pilk kellale heita. "Sayer," lausus Jessie telefoni taskusse libistades,"kas ma täna ülejäänud ööks sinu poole saan jääda?" Kell oli märkamatult pool kaks öösel saanud. Kui ta koju läheb, siis võivad õpetajad ta kohe puudujaks märkida. Kodus paneks ta hommikul äratuskella kinni ja magaks rahumeeli edasi - neli tundi magamist on tema jaoks vähe.

"Mhh," mõmises Sayer midagi ebamäärast kui tüdruk ta nime lausus. Viinud pilgu tüdrukule, ootas ta ennem hetke kui vastas, "kui sa väga tahad siis ikka saad." Say oli juba harjunud enda puuduliku ja ülimalt paindliku uneajaga ja seega ei olnud tal õnneks raskusi ärkamisega. "Tahad kohe liikuma hakata?" küsis ta Jessicalt, sest temal ei olnud aimugi, mis kell hetkel oli.

Selle peale Jes panustaski, et ehk ta suudab koos Sayeriga ärgata või suudab Say ta kuidagi üles ajada ja kooli minema sundida. "Nooh, suht nelja-viie tunni pärast peaksime ärkama hakkama, et õigeks ajaks kooli jõuda, niiet...asi ei ole siin vist enam minu tahtmises," lausus Jes. Jah, Jessica oleks hea meelega veel seal katusel Sayeriga tähti vaadanud, kuni päike tähemere ära kaotab ja ainsa tähena taevas särama hakkab.

"Eks peab siis minema," sõnas poiss rohkem nagu iseendale. Kohe üldse ei tatnud end liigutada, aga mis sa teed kui ühes päevas liiga vähe tunde on. Sayer heitis tähtedele veel viimase pilgu ning tõusis siis püsti, hüpates katuselt alla. Keeranud end ringi, ulatas ta Jessicale käe, et ta alla aidata.

Jessie tõusis püsti ja sirutas end ning haigutas samal ajal. Tjah, uni on küll. Jes võttis Sayeri käest ja ronis ettevaatlikult sealt katuselt alla. Pime oli ja mängukindlus on lume tõttu märg ja libe. Katuselt ohutult alla saanud, sättis ta riided oma seljas ning tõmbas oma pikad juuksed ühele küljele, et tuul neid liialt sasida ei saaks.

Selle ajal kui Jessica end sättis, pani Sayer pleedi kotti ja kortsutas nende tühjad paberist toidukotid kokku, et need pargis kuskile prügikasti visata. Saanud sellega valmis, võttis ta tüdruku käest kinni ja juhatas nad kindlusest välja pargi sisemusse. Park oli vaikne ja inimtühi, vaid üksikud lambid andsid siin-seal valgust. "Sul sellest pahandusi ei tule, et sa ööeseks koju ei lähe?" küsis Say igaksjuhuks.

Jessica väljus Say käest kinni hoides mängukindlusest ning koos suundusid nad läbi pargi Sayeri kodu poole. "Emme jäi täna tööasjus New Yorki ja Albert öelgu, mis tahab," lausus Jes, kes endiselt oma kasuisaga läbi ei saa. Nad lihtsalt ei sobi kokku.

Sayer noogutas, pilk suunatud otse ette rajale, mida mööda nad jalutasid. Parktiliselt pididki nad ainult teisele poole parki jalutama, sest sealt ei olnud poisi maja enam kaugel. "Jessica, mis su keskmine nimi on?" küsis Say korraga, hakates selle vastu huvi tundma. Tavaliselt seda ju ei kasutatud, see oli justkui lihtsalt üks lisa nimi, mida igaüks ei peagi teadma.

Jessicat üllatas kergelt see küsimus. Ta kirjutab oma õpikutele ja vihikutele ning töölehtedele alati oma täisnime peale. Sayer pole neid lugenud? Ilmselt siis mitte. "Jeanette," lausus Jessie oma keskmise nime. Talle meeldis see nimi tegelikult rohkem, sellepärast ta seda võimalikult palju kasutabki. Aga kõik kutsuvad teda Jessicaks või Jessieks ja laisemal juhul ütlevad lihtsalt Jes, seega pole neiu viitsinud vaeva näha sellega, et rahvas teda keskmise nimega kutsuma hakkaksid.