Let's say it is a Date

Sayer oli Jessicale saatnud lihtsa sõnumi, kus käskis tal selga panna soojad riided ja end Tree Hilli Parki mänguväljakule vedada. Vaatamata sellele, et väljas oli juba üsna pime ja tähed taevas, oli õhk hetkel päris soe, olles kuskil nulli ja ühe läheduses. Eks kevad hakkas juba peale tulema ja see oli vaid positiivne. Sayer seisis mänguväljaku ühes servas, selg vastu puidust lossi, mis oli lastele mängimiseks mõeldud. Noormehel olid aga muud plaanid. Tal oli käes kott, mis sisaldas tänaseks õhtuks vajalikke asju. Loodetavasti Jes ikka kuulab teda ja paneb midagi sooja selga.

OT: Jessie.

Jes tuuseldas päris pikalt oma garderoobis, enne kui leidis oma sooja helesinise kõrge kraega sviitri üles. Ta polnud seda nii ammu kandnud. Takso tellinud ja riidesse saanud ning vajaliku kraami taskutesse ära paigutanud, väljus tütarlaps majast. Ta istus taksosse ja sõitis Westside'ile Tree Hill Park'i mänguväljakule.
"Hei," lausus tütarlaps sooja naeratusega, kui Sayer kuuldekaugusel oli, sammus temani ning tervitas teda ka kallistusega. Ta silmitses kotti noormehe käes. "Mis sul plaanis on?" küsis Jessie uudishimulikult.

"Hey," vastas Sayer tüdruku tervitusele ning embas teda vastu, jättes enda käed ümber tema piha kui kallistuse lõpetanud oli. "Ma siin mõtlesin, et meil ei olegi ühtegi korralikku kohtingut olnud ja kuna me ilmselgelt nii lahe paar oleme, siis mõtlesin ma meile midagi natuke teistsugust välja," muigas noormees, vaadates tüdrukule mõnda aega otsa ennem kui enda käed tema ümbert eemaldas ja hoopis tema käe endale pihku võttis. "Muideks. Mul on hea meel näha, et sa said aru sõnadest 'soe riietus'," ei saanud Sayer lihtsalt norimata jätta. Ta juba kujutas ette, et Jes tuleb kohale enda sügistagiga. Juhatanud tüdruku mängukindluse ustest sisse, suunas ta neidise kõige kõrgema torni juurde, kus nad mööda treppi ülesse sammusid, kuni jõudsid lossi müürile. Say asetas koti hetkeks maha ning lükkas lossi katuselt lume maha, asetades sinna hetk hiljem kotist ühe pleedi. "Nüüd usalda mind ja roni sinna ülesse," lausus Sayer, osutades katusele, kus asetses pleed. Noormees oli seda ise sadu kordi teinud ainult, et mitte talvel. See oli talle midagi uut. Ta ulatas Jessicale enda käe, et teda abistada.

"Kohting?" muigas Jessie ja vaatas siis end,"ma ei ole just kuigi sobivalt riides." Tema arvates olid kohtingud mingid pidulikud ametlikumat sorti väljaskäimised, mil tuli riietuda elegantselt ja käituda viisakalt nagu kuningliku perekonna liikmed. Jessica astus mängukindluse ustest sisse ja lasi Sayeril end juhtida. Ta jälgis noormeest, kui too pleedi katusele asetas ja aimas juba, et peab sinna üles ronima. Ta andis Sayerile käe ja ronis ettevaatlikult katusele. Sayerit ta usaldas, aga seda katust, mis lumine oli, ta ei usaldanud. See võis libe olla. Aga sinna üles ta sai.

Sayer hoidis tüdrukul kindlalt silma pealt, et ta ikka tervelt katusele jõuaks. Kui Jes end paika sai, tõstis noormees koti enda ees katusele ja vinnas siis ka end sinna samma pleedile neidise kõrvale. "Ma ei saa sulle lubada just õhtusööki Sunset Sushis, aga ma loodan, et sa jääd ka sellega rahule," lausus noormees tüdrukule. Jah, ka tema oli teadlik sellest, mida tüdrukud tavaliselt kohtingu all silmas pidasid. Aga Sayer ei olnud tavaline ja Jessica pidi leppima tema hullumeelsete ideedega, mis eikusagilt mõnikord välja hüppasid. Ta avas koti ning tõstis sealt välja kaks krabisevat kotti, mis sisaldasid ei midagi muud kui tavalist kiirtoidu einet, mis koosnes friikatest, burgerist ja joogist, mis tänasel õhtul oli asendatud karastusjoogi asemel kakaoga. Ühe koti Jessicale andnud, asetas ta enda käe ümber tüdruku, "ja nüüd heida ennast mõnusalt pikali ja vaata ülesse," lausus Say, sest seal täpselt nende kohal oli üks suur tähemeri ja helendav kuu. Tree Hilli Park oli ainuke koht linnas, kus linnatuled ei rikkunud tähtede vaatamist.

"Sunset Sushi kõlab nagu toores kala ja see pole just kuigi kutsuv," nentis Jessica,"ja restorane ma üleüldse ei usalda, seal ei või kunagi kindel olla, mida sulle sisse söödetakse." Menüüde nimesid lugedes ei saa ööd ega mütsi aru, mida sa tellid. Kiirtoidurestoranid on ainsad usaldatavad restoranid - tellid kanaburgeri ja saad kõhu täis. Ja siis andiski Say talle kiirtoidukoti. Tütarlaps naeratas, Vanessale see ilmselt ei meeldi, et tema kisakooritüdruk friikaid ja burgereid õhtusöögiks sööb. Gossip Corneri kirjutaja kitub ära, raudselt. Aga Jessie hoolinud sellest, üks burger ei niida teda jalust. Jessie heitis end pikali ja vaatas taevasse. Ja siis nägi ta midagi, mida pole ta juba päris pikka aega näinud - tähistaevas. "Nii ilus..."sosistas tütarlaps.

"Noo, siis ei peaks sul midagi olema ühe kosutava rämpstoidu vastu. Ma muidugi ei tea, kuidas teil kisakoori tüdrukutel selle söömisega lood on," muigas noormees, silmad suunatud taevasse, mis tundus nii suur ja lai, pannes ta taaskord veenduma selles kui väikesed ja abitud olendid on inimesed. Say oli täiesti nõus olema see niru olend kui tema kõrval on selline tüdruk nagu Jessica. "On tõesti," vastas poiss vaikselt, "ma loodan, et see esimene kohting, nagu ta meil on, jääb sulle positiivselt meelde," lausus Sayer, keerates enda pea hetkeks küljele, et neidu silmitseda.

"Täpselt samamoodi nagu korvpalluritel suitsetamisega," lausus Jessie - ei soovitata, aga keelata ei saa keegi. Karistamisega kahjuks nii polnud. Kui ikka järjepidevalt enda vastupidavusega mängid ja trennis enam hakkama ei saa, siis oli treeneril õigus väljaviskamiseks. "Ma loodan, et iga minuga veedetud hetk jääb sulle parimana meelde," lausus Jessie Sayerile silma vaadates. See oleks armas, kui Say ei koostaks alateadlikult peas nimekirja, et vot, too õhtu, kui me seal olime, on number üks ja too hetk seal on number kaks. Jessica seda ei teinud, iga koosveedetud hetk Sayga oli tema jaoks eriline ja mitte ükski neist ei olnud teisest parem.

"Vihjad millelegi või?" küsis Sayer kerge muigega, mis tema huultele tõusis. Jah, ta suitsetas, aga enam mitte. Ainult väga harva kui tal väga nõme tuju oli. Kindlasti oli suitsetamine ka tema vormi mõjutanud, aga enam mitte. "Jääbki. Selles võid kindel olla," lausus noormees täiesti ausalt, vaadates neiule otsa ning kinkides talle õrna musi. Ta jättis kõik nende koos veedetud hetked meelde, et neid siis meelde tuletada kui tüdrukut läheduses pole. Nagu Kanadas käies.

Jessica naerates,"Ei vihja, tegin sulle asja võimalikult lihtsalt arusaadavaks." Jessie tõusis katusele istuma ja vaatas Sayd, silmad säramas. Jes oli lihtsalt õnnelik. Tütarlaps sirutas oma käe Sayeri käeni ning võttis sellest kinni. Vaba käega lükkas ta juuksesalgu oma näo eest ära. Tülikad juuksed, aga loobumine neist ei tule kõne allagi. Jessica tahtis midagi öelda, aga mitte midagi ei tulnud pähe.

"Ahahh," noogutas Sayer aeglaselt, silmitsedes tüdrukut, kes tema käest kinni võttis ja katusele istuma tõusis. Tüdruku ilmet vaadatas oli noormees kindel, et nüüd tuleb sealt midagi huvitavat, aga selle asemel jäi tüdruk vaikima. Say ajas ka end istuli ja vaatas näitsikule otsa, "tavaliselt teevad tüdrukud sellise liigutuse kui nad, kas tahavad hirmsasti vabandust paluda, armastust avaldad või teatada, et suhe ei toimi," sõnas nooruk, vaadates küsivalt Jessicale otsa.

Jessica naeris kergelt. Ei tahtnud ta ei vabandust paluda, armastust avaldada ega Sayerit maha jätta. Armastust võiks ju avaldada, aga Say peaks sõnadetagi teadma, et Jessie teda armastab. Jes lasi Sayeri käest lahti, istus talle pisut lähemale, nii, et sai pea tema õlale toetada ja samal ajal tähti vaadata. "Kuidas sa selle avastasid, et siit tähti näeb?" küsis Jes, aimates vastust - küllap väikse poisina, kui ta siin mänguväljakul mängimas käis, juhtus ta seda ilusat tähemerd nägema.

Sayer võttis seda naeru kui vastusena, et ta ei mõtle neist ühtegi. Igastahes pani tüdruku kerge naer ka tema enda suunurki kergitama. Noormees võttis meeleldi tüdruku endale kaissu, viies enda silmad tähtedele kui Jessica talle küsimuse esitas, mis ta tegelikult sügavalt mõtlema pani. "Ma ei mäletagi täpselt, aga ma tean, et kui ma selle ühel suvel avastasin, siis hakkasin ma siin peaaegu igal õhtul käima. Ilmselt sattusin ma siia kogemata," kehitas Say enda õlgu, "igal juhul kui sa peaksid mind suvel otsima, siis sa tead, kust mind leida," muigas poiss.

"Jätan meelde," lausus Jessie. Loodetavasti ei pea Jes Sayerit kunagi otsima hakkama, vaid kas a)ta teab, kus noormees on, sest Say on seda enne minekut öelnud või b)on Sayer telefoni teel kättesaadav. Tree Hill on väike küll, et mitte keegi ei garanteeri, et Say alati, kui ta nö kadunud on, mänguväljakul mängukindluse katuselt tähti vaatab.

"Kas sul ei ole siis sellist mõnusat kohta, kuhu sa heameelega läheksid kui maailm kopa ette viskab?" tundis Sayer huvi, vaadates vahelduseks tüdrukut enda kõrval. Vaevalt Say kunagi nii jäljetult kaduma peaks, et tüdruk teda lausa otsima peaks hakkama. Pealegi on suur tõenäosus, et keegi nagunii teab, kuhu ta kadunud on. "Ja ma ei pea selle all silmas sinu tuba, sest see ei lähe arvesse," limiteeris Sayer tüdruku vastuseid.