Valentine's Day Masquerade

14. veebruar. Üle kogu maailma tähistatakse seda päeva punaste südamete, pehmete karude, lillede ja ohtra šokolaadiga. See on päev, mil armastust võib kohata kõikjal. Olgu selleks siis kilkav ja kallistav tüdrukute kari keset koolikoridori, armastav paar tänaval või vanapaar pargi pingil. See kõik on meie ümber ka igapäevaselt, kuid sellel päeval aastas märkame me seda enam. Sellel päeval ollakse tänulikud inimeste eest, kes on meie ellu tulnud ja seda muutnud.

Tree Hillis on see päev suure au sees. Sellel päeval tuleb kogu linn kokku, et näidata üles ühtekuuluvust. Millegi pärast on see üritus aastate möödudes ülekolinud rohkem jõe idapoolsele kaldale, kus seda tähistatakse endiselt suure maskiballiga. Muidugi on sisenemine lubatud kõigile, vaatamata vanusest või päritolust, aga millegi pärast hoiavad westsiderid sellest heaga eemale.

Viimased kümme aastat on pidu toimunud Hiltoni hotelli Kristallsaalis, mis on selleks puhuks kaunistatud kõigega, mis tuletab meelde, et käes on sõbrapäev. Õhtu algab, nagu alati, linnapea sõnavõtuga, millele järgneb avavalss, mis on Tree Hilli tradiotsioonile vastavalt kindlate tantsusammudega. Seda tantsu õpetatakse lastele juba lasteaias. Seega peaks see igaühel selge olema. Muidugi, kui seda ei osata, ei keela ka keegi sul tavalist valssi tantsida, aga siis arvesta eriliste pilkudega.

Kell oli pool kuus, mis andis teada, et balli alguseni on aega veel pool tundi. Kuid siiski oli juba suur osa linnarahvast kohal. Siin võib näha sadu erinevaid kleite, maske ja korralikes ülikondades mehi, kes on samuti endale maski ette pannud. Seda siis kas vabast tahtest või naise sunnil. Üldiselt oli rahva seas ülev meeleolu ja kõik ootasid ees ootavad maskiballi.

Peo ametlik lõpp on keskööl, siis toimub ka lõpuvalss. On ka tava, et siis kui Raekoja kellad annavad teada keskööst, pead sa suudlema seda inimest, kellega sa parasjagu koos oled. See on nagu uue-aasta-suudlus, ainult et sõbrapäeval. Selleks ajaks on tavaliselt aga enamus noortest juba kadunud ja peavad pidu kusagil sviidis...

Kuna Vanessa isa oli Hiltoni hotelli omanik, oli naine kohal juba mitu tundi varem, et aidata läbi viia veel viimasele hetkele jäänud asjaajamisi. Ta jalutas läbi saali ja kontrollis veel viimased asju, mis ülevaatamist vajasid. Naine kandis täna musta kleiti ja sellega kokku minevat musta maski, mis kuulus kunagi tema emale. Itaalias käies oli ema selle Nessale andnud, öeldes et temal seda ilmselt vaja ei lähe. Van jäi viimaks üsna ukse lähedale seisma ning ajas juttu mõne vanemaga, kes tundis huvi kisakoori tegemiste vastu. Üldjuhul oli siis tegemist eastsiderite vanematega, kelle tütred käisid kisakooris.

KLEIT ja MASK

Sierra ilmus ballile koos enda vanematega, kes olid väga õnnelikud, et Sierra nendega ühines. Ja tegelikult oli ka Mel rõõmus, et ta tuli. Sõbrapäev oli tema arvates just parim päev, et tunda tänu nende imeliste inimeste eest, kes su ellu tulnud on. Näitsik eemaldas enda mantli ning astus koos vanematega suurde saali, kus tema vanemad endale kiiresti jutukaaslased leidsid. Melody ise jalutas lihtsalt läbi saali, uurides dekoratsioone ja inimesi. Ta lihtsalt vaatles enda ümbrust, tundes mingisugust rahu kui ta siin niimoodi nende inimeste vahel ringi eksles.

KLEIT ja MASK

Sayer oli alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva tagasi Tree Hilli jõudnud. Esmaspäeval ta kooli ei läinud, sest oli juba varem õpetajatega kokkuleppinud, et võtab selle endale vabaks. Siiski ei ilmunud ta ka teisipäeval kooli, sest pidi üle võtma mõned vahetudes baaris. Seega ei olnud ja Jessicaga rohkem rääkind kui telefoni teel. Ja tüdruku soovil oli ta nõustunud temaga ballile minema, kuigi ta ei olnud sellel üritusel kunagi varem käinud, vaatamata sellele, et on terve elu Tree Hillis elanud.

Sayer sai tüdrukuga hotelli ees kokku ning nad sisenesid peagi uhkesse hoonesse, ühinedes suure rahvamassiga, mis aina uksest sisse ja välja seeris. Eemaldanud enda mantli ja muud üleriided, jäi ta tüdrukule otsa vaatama. Temal ei olnud aimugi, mida edasi peaks tegema. Seljas oli noormehele tavaline must ülikond ja kuna mask oli kohustuslik, siis kandis ta ka kõige tavalisemat maski, mis ta leidis.

Liamil oli ballile ilmumine kohustuslik, seda muidugi tänu enda isale, kes oli linnapea sõber ja ühtlasi linna majandusega tegelev isik. Ainuke, kes koju sai jääda oli Jazmine ja tema seda muidugi ei soovinud. Antud hetkel oleks noormees kõik teinud, et enda õega kohad vahetada. Peo vastu ei olnud tal midagi, aga kas ta tõesti pidi kandma maski?

Liam astus hotelli ning põgenes enda perekonna juurest nii kiiresti kui suutis. Nagu nii leidsid tema vanemad endale kiiresti kedagi, kellega juttu puhuda. Poiss astus aga saali ja liikus seal ringi kuni leidis mõned meeskonna kaaslased, kes olid siia samamoodi pigem tiritud. Vähemalt jagus neil jututeemasi ja peagi muutus olemine juba palju paremaks.

Jessica tuli ballile koos oma ema ja kasuisaga. Väljunud autost, läks ta, kleidiserva üleval hoides, hotelli ette, kus ta Sayeriga, keda ta juba liiga kaua näinud polnud, kokku sai. Jessiel üleriideid polnud, ta kandis vaid purpurpunast pikka kleiti ja sellega sobivaid kingi. Maski hoidis ta käes, koos väike kotikesega, kus tal mõned vajalikud asjad sees olid. Enne, kui nad hotellihoonesse sisenesid, kallistas Jessica Sayerit pikalt. Jessiel oli raske nädal selja taga, hea oli lõpuks Sayeriga koos olla ja ühe meeldejääva õhtuga maha saada.
Jessie oli seal ballil varem vaid ühe korra käinud ja seda vaid seepärast, et tema ema tahtis, et Jessica teda ja Alberit pildistaks.
Jes juhatas Sayeri kristallsaali ja üsna ukse kõrvale jäid nad seisma. Tütarlaps käis pilguga üle saali. Dekoratsioonid olid veel ilusamad kui siis, kui ta seal viimati käis. Saanud saali imetlemisega ühele poole, pööras neiu pilgu oma kaaslasele. "Lähme otsime omale laua?" küsis ta.


KLEIT ja MASK (parempoolne)

"Ma ei tea, kuidas siin asjad käivad, aga see kõlab täitsa hästi," sõnas Sayer, vaadates naeratades alla tüdruku poole, kes nägi välja nagu ehtne muinasjutu printsess, kes on mõnest filmist või raamatust välja astunud. Asetanud enda käe neidise pihale, juhatas ta tüdrukut läbi rahva, "sa näed imeline välja," sosistas ta tüdrukule kõrva kui natuke madalamale kummardas, kuigi Jes ei olnudki temast väga palju lühem.

Lizardil oli õnn saabuda ballile koos enda kahe lemmikpoisiga. Tema ühel käel oli Joe ja teisel Daniel, keda ta pidi hoolega moosima, et ta üldse kohale viitsiks tulla. Tüdruk oli endale selleks puhuks isegi uue kleidi ostnud ja enda tavalisest mustast toonist hoopis valgele üle läinud. Noored sisenesid hotelli ning andsid ära enda üleriided. Liz võttis enda väikesest valgest kotist enda maski ja sidus selle endale ette. "Mul on tunne nagu ma läheksin panka röövima," turtsatas tüdruk lõbusalt, visates endale peeglist pilgu peale.

KLEIT ja MASK

Kuna see üritus oli rohkem pereüritus, läks Joe ballile Lizzie ja Danieliga, keda ta põhimõtteliselt juba enda perekonnaks pidas. Joseph aimas, et ilmselt jäävad noored kokku ja Daniel oli talle vajadusel abikäe ulatanud. Mees astus Lizzie ja Danieliga hotelli. "Kas sa oled siis kunagi panka röövinud, et tead seda tunnet?" muigas Joe ja pani endale maski ette. Ta oli selle endale kunagi ammu soetanud, kui toimus halloweeni pidu. Mehel oli seljas must ülikond, valge särk ja punane lips. Mask oli üpris tavaline, üks pool punane, teine must.

Lizard vaid turtsatas ja nügis venda enda õlaga, et too kohe igast tema sõnast kinni haarab ja siis norima kukub. Täpselt nagu Daniel."Mhm, enda peas mitu korda," sõnas tüdruk vennale vastuseks ning vaatas talle kas-sa-siis-ei-teagi pilgul otsa. "Muide....sa näed ülikonnas täitsa ðeff välja," mainis Liz.

"Mina ka ei tea," lausus Jessie naeratades,"põhimõtteliselt olen siin esimest korda." Jes nägi kõvasti vaeva, et mitte oma kleidiservale peale astuda, hoides seda ühe käega üleval, kui nad läbi rahva kõndisid. "Aitäh," tänas Jessie Sayerit komplimendi eest, kuigi ta ise arvas, et Alena pakkus pisut üle, kui talle selle kleidi valis,aga Jessica ei viitsinud vaidlema ka hakata.

"Sellisel juhul oleme me mõlemad siin esimest korda," täpsustas Sayer, juhtides tüdruku viimaks ühe vaba laua juurde, kus avanes ülejäänud saalile hea vaade. Ta tõmbas automaatselt tüdrukule tooli välja ning istus ise teisele. "Räägi mulle nüüd, kas su hinded ja asjad said korda?" alustas noormees.

Jessicale Say valitud laua asukoht meeldis, aga ilmselt oleks samahea vaade saalile ka mujalt laudadest. Jessie istus toolile ja asetas oma koti ning maski lauale. "Kirjanduse ja keemia sain korda," vastas tütarlaps Sayeri küsimusele,"aga mataõpsilt pole ma veel mingit tagasisidet saanud." Homme on vaba päev, siis ilmselt ka ei saa, aga ülehomme peaks ta küll juba teada saama.

"Väga kena," sõnas Sayer, "ma olen sinu üle väga uhke," muigas noormees, kinkides tüdrukule väikese musi põsele. Nädala aega ilma neiuta oli andnud talle juurde kindlust, et tüdruk on tõesti tema jaoks see õige, sest ta oli temast puudust tundnud. Alles nüüd, kus ta istus tüdruku juures ja tundis tema lähedust, sai ta ennast hästi tunda. "Loodame siis, et matemaatikaga läheb sama hästi," lausus Say, sest muud tal tõesti hetkel öelda ei olnud. "Ma vist ei pea küsima, kuidas su nädal möödus, sest ma oletan, et sa õppisid praktiliselt iga vaba hetk," turtsatas Sayer.

"Vot, milline õde mul on," muigas Joseph. Kuulnud kommentaari, sättis mees enda lipsu ja kissitas silmi :"No eks ma ikka üritan ka." Seejärel noormees naeris. "Sa oled imekaunis selles valges kleidis, Daniel, hoia end tagasi," lisas mees muigega. See viimane oli rohkem nalja pärast. "Ma jätan teid turteltuvikesi nüüd siia kudrutama," naeratas Joe ja läks rahva sekka tuttavaid otsima.