Nagu lubatud.

"Lucas tegelt eelistab, kui teda Michaeliks kutsuda, aga jah," lausus Jessie,"ja mu noorem vend on Marcus." Miks Marcus mingi erand on, kelle nimi J-tähega ei hakka? Ja ta on ka ainus neist kolmest, kellel teist nime pole. Veider. "Pidin?" küsis Jessica kahtlevalt. See on hirmus.

"Huh, su perekond ajab mu pea segi varsti," naeris Sayer. Niiet ta peab vahet tegema veel Michael'il ja Marcusel, kelle nimed on üsnagi sarnased. "Jah, mina juba demonstreerisin sulle enda eriti halba lauluhäält ja nüüd on sinu kord," lausus noormees kindlameelselt. Ega Jessie ilmselt ennem ei pääse kui Say teda laulmas on kuulnud.

Jessie kehitas õlgu. Tema jaoks polnud seal midagi keerulist, seda enam, et ainsaks perekonnaks seal majas peab ta Jasonit. "Ma olen hullemat kuulnud," lausus Jessica. Ausalt on. "Mida ma laulan?" küsis Jessica. Parem on see laulmine vist kohe kaelast ära saada. Aga mida laulda? Kui vaja, siis ei tule ühtegi laulu pähe.

"Ükskõik," kehitas Sayer enda õlgu, "midagi, mis sulle endale meeldib," pakkus poiss, "ja midagi, mis ei oleks lühike lastelaul," muigas noormees lihtsalt istudes ja tüdrukule otsa vaadates. Ta ei kujutanud isegi ette, milline tema lauluhääl olla võib, aga ta ootas huviga.

Jessica hammustas kergelt alahuulde. "Olgu, ma laulan sulle," lausus ta. Tütarlaps ronis juba ei-tea mitmendat korda Sayeri sülest maha. Ta võttis Alena roosa akustilise kitarri, mis eilsest saati tema toas oli ning istus diivaniäärele. Sõrmedega üle kitarrikeelte tõmmanud, et teadnud ta ikka veel mida laula. Ta ümises hetkeks mingit suvalist viisijuppi ja taipas siis, et midagi keerulist ta laulda ei saa, hääl pole lahti. Ta valis rahuliku laulu ühe noore Kanada lauljatari repertuaarist ning alustas laulmist. "I'm standing on the bridge, I'm waiting in the dark. I thought you'd be here by now. There's nothing but the rain. No footsteps on the ground. I'm listening, but there's no sound," laulis Jessie. Tütarlaps hoidis pilku ainiti kitarrikeeltel. Ta ei kartnud,et valesti laulab, vaid seda, et kui ta Sayeri pilku näeb, unustab sõnad ära ja lööb üldse põdema. "Isn't anyone trying to find me? Won't somebody come take me home? It's a damn cold night, trying to figure out this life. Won't you take me by the hand. Take me somewhere new. I don't know who you are. But I, I'm with you. I'm with you.." lõpetas Jessie laulmise. Ta mängis kitarrikeeltel lihtsa viisijupi niiöelda järelkajaks ning tõstis alles siis, kui viimanegi heli oli kadunud, pilgu Sayerile.

Sayer oli ülimalt rahul kui tüdruk viimaks laulma nõustus. Ta jälgis tüdrukut kui too kitarrile järgi läks, pannes noormehe endiselt selle roosa kitarri pärast muigama. Jamh...armas. Say lihtsalt istus ja ootas kui tüdruk niisama ümises ja pilli keeli paitas. Las tüdruk võtab endale aega. Ja kui ta siis viimaks laulma hakkas, kuulas poiss teda tähelepanelikult, üritades talletada iga viimse kui ühe heli enda mällu. Kogu maja oli nii vaikne, et Jessie hääl oli justkui terves majas. "See oli ilus. Ma ei saa aru, miks sa nii hirmsasti laulda kardad?" küsis Sayer, vaadates samuti neiule otsa.

Jessica pani kitarri käest. "Asi ei ole selles, et ma laulda kardaks," lausus Jessie ja seletas siis Sayerile oma hirmu,"ma kardan tähelepanu või midagi sellist. Ma ei suuda olla rahva ees, neile otsa vaadata, särada ja laulda, tantsima, midaiganes. Mingi..kramp tuleb sisse ja ma lihtsalt..ei suuda." Laulusõnad lähevad meelest või tantsusammud või midagi muud, kui ta esineb, olles nö enda mullist välja. Ta ei suuda teistele särada. Jessica suudab palju enamat, kui oli see, mida praegu Sayer kuulis.

"Ja seda räägib cheerleader, kes tantsib kogu aeg sadade inimeste ees ja kellele pakuti eestantsija kohta?" sõnas Sayer, vaadates tüdrukule küsival pilgul otsa. "Aga siin ei olnud rahvast, siin olin ainult mina," turtsatas noormees, "kas sa ei leia, et on natuke isekas sellist talenti ainult endale hoida," sõnas Say pisut norivalt, tõmmates sõrmega sujuvalt üle Jessica ninaselja.

"Justnimelt pakuti, aga ma ei võtnud seda vastu, sest seal ees ei ole..kuidas öelda..ohutu tantsida. Seal teiste keskel olles saavad väga vähesed aru, kui ma midagi valesti teen, aga kui ma ees tantsiks, siis oleks mul lihtsalt paanika, sest kõik näevad iga mu sammu," seletas Jessica. Tütarlapsel on rambipalavik ja seda ei saa paratsetamooliga ravida. Ja see, et Jessie on juba korra rahva ees närvi minnes end lolliks teinud, ei aita ka kaasa. See oli ammu - ta pidi neljandas klassis klassi ees luuletust peast lugema. Ta vuristas selle kõigepealt kenasti ette, aga siis pidi ühe korra veel lugema - nii, et klassikaaslaste poole vaatab - Jessica ei suutnud. Mitte ühtegi sõna ei tulnud meelde.

"Sul on ikka tõsine rambipalavik siis," sõnas Sayer soojal muigel, "sa siis ei ole endas kindel ilmselt, et sa kardad, et kõik näevad iga su vigu," pakkus noormees, kuigi tema arvates nägi Jessie välja nagu vana kindlus ise, aga eks välimus võis ka petlik. Igastahes oli poisil hea meel, et vähemalt temagi seda imelist häält kuulata sai.

"Njaa," nõustus Jessie, rambipalavik see on. "Räägime millestki muust," palus Jessica. Talle ei meeldinud tegelikult oma psüühikat ja muud sellist lahata, sest ta teadis, et ta ei muutu sellest. Ta jääb Jessicaks, kes enda annet teiste taga varjab. Võib-olla kunagi ta saab oma hirmust kuidagimoodi üle, aga praegu ta ei julge ta sellele väga loota. Jessica võttis laualt mandariini ja hakkas seda koorima. Pitsapoisi tulek võtab ilmselt oma pool tundi veel aega.

Say noogutas ning võttis endale ühe õuna, mida mõnda aega ühest käest teise viskas, otsides neile uut jututeemat, mis osutus üsna keeruliseks. "Kuule, teil siin ühtegi looma ei ole?" küsis noormees huvitatult. Ruumi ju oli nii õues kui ka majas. Sayer võtaks endale hea meelega koera kui ta ei peaks kogu aeg kodust ära olema.

Jessie sai oma mandariini ruttu kooritud, pehme koor - sai täitsa ühes tükis maha koorida. "On ikka," vastas Jessica,"saksalambakoer." Cecilia elab õues üldiselt, öösiti ja vihmaste ilmadega on toas. "Aga ta on väljas kuudis suuremalt jaolt," lisas Jes. Paksu karvaga nunnu koer, kellega Jessie väga harva jalutamas käib. Hommikuti ei viitsi ja õhtuti käivad teised ja päeval juhtub tegelikult ainult nädalavahetustel seda, et keegi päeval kodus on.

"Mis ta seal õues kuudis ikka üksinda igavleb," sõnas Sayer, "tule tee meid tuttavaks," muigas noormees, hammustades viimaks õunast ühe tüki. See oli mõnuselt mahlane. Järelikult oli poes valikuga vedanud. "Kui ta sul just mingi murdja ei ole," lisas noormees hetke pärast.

Ääääää, õues on kü-kü-kü-külm. Hea on see, et Cecilia pole ketis. "Sõbralik ja üldse kuulekas koer on," lausus Jes. Jessica pistis ühe mandariinitüki suhu ja tõusis diivan-voodilt püsti. "Aga lähme elutuppa siis," ütles Jessie. Enda tuppa ta Ceciliat ei taha, ta ajab karvu. Tütarlaps väljus oma toast ja kõndis elutuppa, mandariin käes. Ta avas ühe maast-laeni akna ja hüüdis koera nimepidi, kutsude teda tuppa. Saba liputades täitis saksalambakoer käsu.