Nagu lubatud.

Jessica ei julenud ennast liigutadagi, kartes, et ei suuda enda kiusatusele vastu panna. Sayer oli talle nii lähedal, ent samas nii kaugel. Jessica ei teadnud, kuidas ta edasi peaks käituma, ta kartis, et piisab vaid ühest valest sammust ja ta on Sayst täielikult ilma. Jessical pole kunagi ühtegi suhet olnud, kuid ta oli kindel, et selliseid tundeid, mida Sayer eksisteerimisega Jessies tekitab, ei suudaks mitte ükski teine mees mitte kuidagi.

Sayer teadis suurepäraselt, et Jessica oli temast täielikult sissevõetud. Ja see ei teinud olukorda sugugi kergemaks, vaid just raskemaks. "Jes...ma..." sõnas noormees tüdruku nime, avades aeglaselt enda silmad. Ta lihtsalt vaatas neidu, olemata võimeline midagi muud ütlema. Viimaks libistas ta enda käed tüdruku puusadelt tema alaseljale, suudeldes õrnalt tema kaela ennem kui enda huuled tema huultele surus.

Jessie vaatas noormeest küsivalt, kui too tema nime lausus ja midagi veel ütlema hakkas, et siis siiski lauset ei lõpetanud. Jessica sulges oma silmad, kui noormees tema kaela suudles. Tundes aga Sayeri huuli enda huultel, liibus Jessica Sayle pisut lähemale ning suudles noormeest. Ta tundis, kuidas tal kananahk ihule tõusis. Jes naeratas läbi suudluse.

Sayer suudles tüdrukut, venitades suudlust aina pikemaks, kuni selle viimaks lõpetas, et hingetõmmata. "Ma arvan, et ma olen valmis sinuga käima hakkama," lausus noormees, avades enda silmad, mis suudluse ajaks kinni olid pandud. Ta vaatas tüdrukule otsa. "Ma luban.....et ei jäta sind kunagi maha," sõnas Say, teades samas, et selline lubadus ei olene alati ainult ühest inimesest. Ta lihtsalt pidi seda justkui iseendale lubama. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ta ei kavatse alla anda, mitte Jessica puhul. See suhe pidi töötama.

Emotsioonid Jessie sees tahtsid välja pugeda, ent ei leidnud kohta, kust kaudu välja saab. Tütarlapse süda peksis tema rinnus nagu oleks ta just maratoni läbinud. Jessica vaatas hetke naeratades Sayerile otsa ja kallistas teda siis tugevalt. "Ma luban, et ma ei anna sulle kunagi põhjust enda mahajätmiseks," lausus Jes. Tal oli seda lihtne lubada, sest ta teadis, et ta ei suudaks teha midagi, mis nende suhte ohtu seaks. Jessie kinkis Sayle ühe musi ja upitas siis end kõigepealt Say kakaotopsini ja siis enda omani. Ta andis Say topsi noormehe kätte. Seda naeratus Jessie näolt ei suuda täna küll mitte keegi ära pühkida.

Nähes seda sära tüdruku näol teadis Sayer, et tegi õige otsuse. Pealegi tundis ta enda sees justkui oleks midagi viimaks ometi paika loksunud. Seal ei olnud enam seda rõhuvat tunnet ega pidevat kahtlemist. Ta ei pidanud end enam Jessica juuresolekul pidevalt kontrollima ja tagasi hoidma. Ka Sayeri näole ilmus üks soe ja mõnus naeratus, mis sealt kuidagi ära ei tahtnud kaduda. Ta võttis topsi vastu ning võttis sealt ühe lonksu, võttes teise käega tüdruku vabast käest kinni. See tüdruk siin oli nüüd tema oma ja ta ei kavatsenudki temast loobuda.

Jessica võttis lonksu enda kakaost ja ronis siis Sayeri süles maha, laskmata noormehe käest lahti. Ta istus rätsepistesse ja vaatas Sayle otsa. "Ma rääkisin täna hommikul oma klassijuhatajaga," sõnas Jessie,"rääkisin talle Kanadasse minekust. Ta ütles, et ta ei lase mind veebruari esimesel nädalal kuhugi, sest matemaatika pole ainus aine, mis mul natuke mittearvestatavas seisus on." Jessica naeratas endiselt:"Aga ma saan hakkama." Ta lihtsalt pidi saama. Direktor käis juba kaebamas, et kui Jessica oma hindeid kahe nädala jooksul korda ei saa, siis peab tütarlaps ka kisakoorist loobuma.

"Jessica," rauputas Sayer enda pead, "mis sul siis veel alla arvestuse on? Miks sa endale Tutorit ei võta?" küsis noormees. Ta ei olnudki nii pahane, et tüdruk temaga kaasa ei tule. Ta oli pigem tüdruku kooli pärast natuke mures. Joonud natuke kakaod, asetas ta selle tagasi lauale. "Kas me tõesti peame hakkama sinuga koos hoopis õppima?" küsis Say, vaadates Jessicale otsa.

Jessie kehitas õlgu. Ma ei viitsi õppida tundus liiga haleda põhjusena, et seda välja öelda. "Sest mu vend on tutor ja kui ma juba tema abi ei kasuta, siis ilmselt ma laseks teised tutorid ka üle," lausus Jes. Ühesõnaga, ta lihtsalt ei viitsi. "Kas sa seda reisi veebruari teise nädala peale ei saa lükata või tahad sa kindlalt esimesel nädalal minna?" küsis Jessica. Ta tõesti tahaks Sayeriga kaasa minna. "Peale mata ka kirjandus, aga eelmisest õppeaastast on keemia üks kursus ka puudulik," lausus Jes. Jessie eksis, et mitte miski ei suuda tema suult naeratust pühkida. Ta tahtis Kanadasse ja ta tahtis ka kisakoori jääda.

Sayer ohkas ja tõmbas käega üle enda näo. "Ma ei võtagi sind kaasa kui sa enda hindeid korda ei saa. Vot nii," sõnas noormees. See võis tüdrukule karm ja ebaõiglane olla, aga ta ei soovinud, et näitsik veel tema pärast tundidest puuduks. "Kirjandus for real?" küsis Say imestunult, sest keemiast ja matast saab ta aru, need on tõesti mõnele inimesele keerulised, aga kirjandus. Mis seal ikka, loed raamatud läbi ja avaldad enda arvamust. Mitte just kõige raskem.

Täpselt, raamatu peab läbi lugema. Jessiel pole seda püsivust. Ta loeb ja loeb ja siis jookseb mõte mujale ja lõpuks ta avastab, et ei mäleta raamatust midagi. "Mul pole enda õigustuseks midagi öelda," lausus Jessica. Ta võttis oma kakaost lonksu ja pani topsi kapi peale. Ta puges Sayerile lähemale. Jes pole iial varem end rohkem eastsiderina tundnud kui hetkel - kisakoor on ainus, mis meeldib, hinded on halvad ja kui ta mõistab, et need on tema edasise elu aluseks, on juba hilja.

"Kas sa siis enda tulevikule üldse ei mõtle?" küsis Sayer. Teda lihtsalt huvitas, mis radu pidi Jessica mõtted käisid. Et lõpetame kuidagi keskkooli ära ja siis edasi looodame vanemate rahakotile, mis ülikooli koha ostab. Kui muidugi Jes üldse tahab ülikooli minna. Kui tüdruk talle lähemale puges, pani Say enda käe ümber tema nagu eilegi. Alles nüüd ja praegu tajus ta enda ja Jessica maailma erinevust täielikult.

"Mõtlen küll, aga..aga...ma tahan keskkooli lihtsalt läbi saada ja minna õppima seda, mis mind tõesti huvitab," lausus Jessica,"ja kisakoor...see mulle lihtsalt meeldib. Ma saan end seal välja elada." Jessie peitis oma pea Sayeri rinnale. Tal oli noormehe ees nii häbi hetkel. Ta ei saanud praegu sellestki aru, et ta rääkis Sayle sellest, et ka tema kisakoori koht on ohus.

"Nii et sa õpid ainult neid aineid, mis sulle meeldivad?" küsis Sayer taaskord imestunult. Ta lihtsalt ei saanud sellest aru. Ta käis viis päeva nädalas tööl, pärast kooli tegeles korvpalliga ja selle kõige kõrvalt jõudis ka enda kodused tööd ära teha ja täiesti normaalne õpilane olla. Jessical oli kaks asja millega vaeva näha - kool ja kisakoor. Ja ta ei saanud neist esimesega hakkama. Ilmselgelt oli asi tahtmises ja viitsimises. "Mm...mis see kisakoori siia puutub?" kortsutas Say enda kulme.

"Võib ka nii öelda," lausus Jessica, kuigi päris nii see tegelikult polnud. Oli veel aineid, mis talle huvi ei pakkunud, aga nendes olid lihtsalt niivõrd head õpetajad, et tunnis kuulates jäi kõik meelde. Läbi ei saanud ta nende ainetega, millega ta pidi kodus vaeva nägema. Jessicale oli vaja head seletust. Hellitatud lapse kohta oli tal isegi palju iseseisvust. Jessica hingas sügavalt sisse ja sulges hetkeks oma silmad. Seejärel vaatas ta Sayerile otsa. "Kisakooris on õpilased, kes on teistele eeskujuks. Ergutustiim sõna otseses mõttes. Nad ergutavad teisi, olles ise näiteks, et kui tahta, siis suudad," seletas Jessie,"ja kui õppimisega toime ei tule, siis pole sinu koht kisakooris."