Nagu lubatud.

"Ära üritagi meestest aru saada. See on sama keeruline kui naistest aru saada," sõnas Sayer muiates. Peaks ütlema, et nende jututeema kiskus juba natuke veidraks kui mõelda sellele, et nad hakkasid alles mõned tunnid tagasi ametlikult käima. Noojah, eks seal oli juba varem midagi olnud. "Selge, eks ma siis arvestan sellega," sõnas noormees natuke tõsisemalt.

"Olgu, ma siis ei vaeva oma pead," lausus Jessie. Ametlik ametlikuks, Jessica on liialdatult pool aastat oodanud, et asi lõpuks nii kaugele jõuaks nagu täna jõudis. "Et sa siis ei mõista mind hukka, kui ma midagi...valesti teen?" küsis Jes, teadmata, kuidas seda nüüd täpselt sõnastada. Aga noh, las ta jääda, Sayer peaks aru saama küll.

"Usu mind sul ei ole midagi valesti teha ja ma ei mõistaks sind kunagi hukka. Ära üldse mõtlegi millelegi sellisele," sõnas Sayer pisut tasasemal häälel kui loomulik. Ta tõstis enda ühe käe tüdruku ümbert ära ning lükkas juuksesalgu tema näolt kõrva taha, libistades käega mööda neiu põske. "Ole lihtsalt sina ise ja sellest on rohkem kui küll," lausus Say naeratades.

Jessica naeratas vaid. Tema ise olla peaks olema lihtne, aga miks see nii keeruline tundus? Jessie libistas oma käed noormehe rinnale ja tõukas end temast eemale. Ta asetas oma käed noormehe reite väliskülgedele ja jäi kutile pea viltu otsa vaatama. Endiselt raske oli uskuda, et nad ongi nüüd Sayeriga paar, et see noormees, kelle süles ta hetkel, istub, ongi nüüd tema poiss.

"Mida?" küsis Sayer naerdes kui tüdruk teda pea viltu vaatama jäi, "mis ma nüüd valesti ütlesin?" küsis noormees turtsatades, lastes enda mõlemal käel diivanile vajuda. Tüdruk nägi nii täitsa armas välja. Noo, tegelikult nägi ta kogu aeg armas välja. Kuigi Say ei olnud teda veel väga vihasena näinud...õnneks, aga ilmselt suutis ta ka siis enda armsuse säilitada. Noormees oli enda tänase otsuse üle igastahes vägagi rahul.

"Mitte midagi," muigas tüdruk,"ma lihtsalt olen..mina ise." Ja ta oligi. Kunagi ei teadnud, kuidas ta käitub ja vahel suutis ta enda käitumisega iseennastki üllatada. Ta oli püsimatu ja seda igas mõttes. Jessica ronis Say sülest jälle maha. Talle tuli meelde, et ta unustas oma kaamera välja lülitada. Selle välja lülitanud ja objektiivile katte ette pannud, jättis ta selle riiul-lauale ning enne kui jälle Sayeri süles maandus, murdis ta ühe väike kobara viinamarju suure kobara küljest. Talle lihtsalt meeldisid viinamarjad ja tegelikult peaks midagi asjalikumat süüa vaatama.

"Eks ma pean su väikeste veidrustega siis harjuma hakkama," muigas Sayer ja siis ajas tüdruk end jälle tema sülest maha, aga seda ainult selleks, et hetk hiljem sinna taas tagasi tulla. Seda sai tõesti püsimatuseks nimetada. Say võttis endale paar marja tüdruku käest ning pistis need ükshaaval endale suhu. Jah, viinamarjad olid tõesti head.

"Tahad väita, et sul pole kiikse?" küsis Jessie ja pistis ühe viinamarja suhu. "Sul võiks selline kiiks olla, et...et noh..sulle meeldib süüa teha..mulle," püüdis Jessica oma mõtet sõnastada. Lihtsam oleks vist olnud öelda, et tal on kõht tühi, aga ta ei oska ise peale võibleibade midagi teha. Erilist vahet vist pole tegelikult, mõlemalt juhul on Sayer imestunud, raudselt. Tegelikult see on loogiline, et Jessie süüa teha ei oska, arvab Jes ise - ärahellitatud laste värk. Süüa pole, siis tellib pitsa või midagi.

"On ikka....ma arvan," pakkus Sayer, mitte et tema neid muidugi teaks. Kindlasti tal oli neid, igal inimesel oli. Kunstnikud pidid ju kõik natuke kiiksuga olema. Vähemalt nii räägiti. "Usu mind, mina ja köök ei sobi kohe üldse kokku," raputas Say enda pead. Seega üks lootusetu paar, sest kumbki ei saa köögis hakkama. Okey, tüüp oskas küll midagi kokku keerata, aga ta ei olnud selles kuigi osav. Enamasti ei maitsenud need toidud kõige paremini.

Jessica viskas pilgu seinakellale, suutmata meenutada, mis kell ta ema koju pidi tulema. Ta koukis oma teksade taskust telefoni välja ning valis pitsapoisi numbri. Öelnud pitsa nime ja oma aadressi, oligi pitsa tellitud. "See kutt on nii aeglane, et enne võib nälga surra, kui ta kohale jõuab, aga pitsad on tal head," lausus Jes. Ta asetas oma telefoni kapile. Miks see üldse tal kodus olles taskus oli?

Tundus, et Jes oli rohkem sellist tüüpi, et ennem teen ja siis seletan kui sa millestki aru ei saa. Nimelt ei saanud noormees üldse aru, mida ta selle mobiiliga teha kavatseb ennem kui ta pitsa nime kuulis. "Kuule, ega sul juhuslikult seda....tead küll Guitar Hero't pole? Mitte, et ma sellest kuigi palju teaks, aga räägitaks, et on hea mäng," sõnas Sayer kui Jessie enda mobiili kapile asetas, teatades et söögiga läheb veel aega.

"Ummm," nimi oli tuttav ja pilt oli ka silme ees ja seda teadis ta ka, et ise pole ta seda kunagi mänginud. "Minul pole, aga Lucasel peaks olema," meenus Jessicale, et tema kasuvend sai selle sünnipäevaks millalgi. "Kutt on üheksane, niiet ma ei panusta väga sellele, et see asi töötab veel, aga tahad mängida?" küsis Say. Ilmselt tahtis. Jessie võis talle mängu kätte anda, aga Sayer pidi ülejäänud töö ise ära tegema, sest tütarlapsel polnud aimugi, kuidas see asi töötama peaks.

"Lucas?......Who?" küsis Sayer. Ta ei olnud ikka veel kõikide Jessica õdede ja vendade ja kasuõdede ja kasuvendade nimesi selgeks saanud. Tegelikult ta lihtsalt ei teadnud neid. Jason ja Alena olid ainsad, keda ta tüdruku perekonnast teadis. Seal juures Alenat vaid nimepidi. "Kui sa mind õpetada oskad, siis küll, aga sinu jutu järgi ma eeldan, et sa ei ole sellega väga kursis," muigas Say.

"Lucas on mu kasuvend," seletas Jessie ja lisas siis,"mul on kaks pärisvenda, üks kasuõde ja üks kasuvend." Sayer sai täitsa õigesti aru sellest, et Jessie ei tea, kuidas see mäng käib. "Ega ei ole jaa, mängud pole päris minu teema. Ma eelistan päriskitarri mängida, kuigi ega ma seda ka ei oska," ütles Jessica. Isennast saata oskab ja see on ka kõik, aga Alena jutu järgi on see rohkem kui ühel lauljal vaja.

"Okey....Nii Lucas on su ainuke kasuvend, Alena on su kasuõde, Jason on su vend ja...see....Mm.Ma-midagi on su teine vend?" nüüd jooksis vist nagu mingi selgus pähe. Nüüd vähemalt kui ta peaks kunagi siin olles kellegiga kokku jooksma, siis tal on mingigi protsent, et ta suudab teda õige nimega nimetada. Win. "Muidugi, sa pidid mulle ju laulma," lausus Say koheselt. Eelmine kord oli tüdruk keeldunud.