Matemaatika tund

Sayer lasi tüdrukul vabalt enda vihikuga toimetada, kuigi talle ei meeldinud väga, et tüdruk isegi ei üritanud asjast ise aru saada. Aga ega kõik ei saagi matemaatikaga sina peal olla. Võibolla on Jessica hoopis tugevam keeltes ja muudes humanitaarainetes. Kui Jessie kõik ülesanded ära kirjutas, jätkas Say ülesande teiste poolega.

Jessica siiski üritas aru saada - ta võttis ju kõigepealt ette reeglitelehe ja alles siis, kui tõdes, et asjast ikkagi midagi aru ei saa, võttis ta Sayeri vihiku ette. Ehk peaks oma venda natuke ära kasutama ja temaga paariks tunniks kodus maha istuma - võib-olla suudab vennaraas talle selle teema kinnistada. Jessica hakkas oma vihikunurka lilli ja liblikaid kritseldama. Ta pööras oma pilgu ukse juurde, kui hilineja Jason klassi astus. Sierra on ammu klassis, järelikult oli ta vennaraasul kõht tühi?

Kui Jason klassi sisenes, tahtis tüdruk juba enda kätt alla lasta, kuid sai viimasel hetkel end pidama. Ta piidles noormeest vaid kergelt silmanurgast, üritades jätta muljet nagu lahendab ta ülesandeid. Yeah sure. Ta nägi seda kõike esimest korda. Ja Inglismaa õpetajad väitsid, et ta on Ameerika õppekavast ees pool. Seda ta nüüd küll ei olnud. Vähemalt mitte matemaatikas. Ta tundis end üliveidralt jälgides, kuidas teised enda vihikusse arve sodisid.

Enda jaoks korraliku, aga teiste jaoks suhtloetamatu käekirjaga kirjutas Alex vihiku servale tänase kuupäeva ja pealkirjaks 'Kordamine'. Rohelised silmad ruuduliselt lehelt tahvlile viinud, kirjutas neidis esimesed kümme ülesannet vihikusse ning hakkas neid lahendama. Tundnud Liami hingeõhku enda kõrva juures ja neid sõnu, mille peale tüdruk hetkeks kuuldavalt turtsatas, pöördus neidise pilk noormehele. "Me alustasime nendega kolm nädalat enne vaheaega, tottu, ning pole need nii rasked midagi. Pane nüüd enda ilus pea tööle," muigas Alex, pöörates pilgu tagasi vihikusse.

Simoni silmad tõusid kaustikult klassile ning noormees tõusis püsti, kõndides aeglasel sammul punapäise tüdruku juurde, kes vajas ilmselgelt abi. Flack kummardus juba neidise laua kohale kui klassiuks avanes ning Jason sisse tormas. "Tore näha, et sa ka klassi ülesse leidsid," muigas noormees, "Ma panen su Sierra kõrvale istuma, kui sa vastu pole. Küllap teil Inglismaal oli vanem õppekava," lisas Simon, silmad pöördumas tagasi punapea poole ning suul õrn naeratus.

"Miks me ei võiks parem nii teha, et sa lahendad need ilusti ära ja annad siis mulle 'vaatamiseks'?" pakkus Liam välja, vaadates muhedalt neidu, kes hoolega ülesandeid lahendas. Tore kui keegigi asjast aru saab. Tüdinud ohkega hakkas Liam esimese ülesande kallal vaeva nägema. Ise hakkab keskkooli lõpetama, võiks ju ikka midagi osata ka.

Sierra avas juba suu, et õpetajale enda olukorda seletama hakata, aga too juba teadis seda ja selle asemel, et talle seda teemat ise selgeks teha, pani ta muidugi Jasoni tema kõrvale istuma. Nice. Seda tüdruk enda esimeses mata tunnis ju tahtiski. "Kui Jasonil endal selle vastu midagi ei ole, siis okey," naeratas tüdruk nagu oleks kõik kõige paremas korras, kuigi ilmselgelt oli lause esimene pool mõeldud ainult noormehele mõistmiseks. Ta vältis täielikult kuti pilku ning suunas enda pruunid silmad hoopis vihikusse, kuhu ta kõik ülesanded ära oli kirjutanud.

Jason neelatas kergelt, jälgides tähelepanelikult Sierrat. Õpetaja sõnade peale noogutas noormees õrnalt, võttes tüdruku kõrval istet. Enda seljakotist võttis Jas ruudulise kaustiku ja musta pastapliiatsi. Pooleli olevalt leheküljelt vihiku avanud, kirjutas ta kiirelt pealkirja ja mõned ülesanded tahvlilt, lahendades need kiiresti ja viies seejärel silmad Sierrale.

"Sest see poleks aus ning pealegi see pole nii raske," pööritas Alex silmi. Tooliga Liamile lähemale nihkunud, enda vihiku kaasa tõmmates, pöördusid neidise rohelised silmad noormehe vihikusse. "Noh, ma arvan, et see seletab kõike," ohkas tüdruk vaikselt, lastes kiire pilgu üle kritselduste ja pooleli olevate ülesannete. Alexi vihik oli samuti täis joonistusi - põhiliselt küll Lizzie, Jasoni ja Sayeri portreesid, aga ometigi suudab ta ka tunnis midagi tähelepanna.

Kuna nende paari minutiga ei olnud Mel just kuigi palju targemaks saanud, vaatas ta lihtsalt käsipõsakil tahvlit ja seal olevaid ülesandeid. Viimaks köhatas ta kergelt, et Jasoni tähelepanu natukenegi äratada. Ta ei kavatsenud tervet tundi tühja istuda. Pealegi nagu näha oskas Jas neid niigi lahendada. "Sa võiksid siis mulle ka midagi õpetada kui aega saad. Aga kiiret pole, ma võin veel mõned minutid niisama tahvlit jõllitada, sest see teeb mind niiii palju targemaks," sõnas Sierra üsna ebasõbralikul toonil, vaadates kergitatud kulmudega noormehele otsa.

"Oi, kus tuli nüüd pühak välja," turtsus Liam kui Alex ütles, et see ei ole aus. Mis üldse elus aus on? "Kuule, ära targuta siin midagi. Ega kõik nii kuldse ajuga ei sünni kui sina," sõnas noormees, kui näitsik tema vihikut kommenteeris ja pisut kõõrdi pilguga seda vaatas. "Ma laenan," muigas Liam, tõmmates tüdruku vihiku Alexi käe alt ära ning asetades selle enda vihiku juurde, hakates sealt ülesandeid maha kirjutama.

Jason ohkas taaskord vaikselt, tõmmates sõrmedega läbi juuste. Nihkunud Sierrale lähemale, võttis noormees enda pastaka ja hakkas tüdrukule logaritme võimalikult lihtsal teel seletama, tehes samal ajal ka esimesed kolm lihtsamat ülesannet. "Anna andeks. Ma pole pidanud sind suudlema," sõnas Jas vaikselt, lisades kiirelt juurde: "Tähendab, oleksin pidanud küll, aga lihtsalt mitte sellises situatsioonis ja mitte selliste põhjendustega."

Sayer lõpetas ülesannetega ning lasi pastakal vihikule vajuda. Tõmmanud kätega üle enda näo, viis ta enda pilgu üle õla Alexi poole, kes tundus Liamiga eriti hästi läbi saavat. Kuid see tundus talle enam kui veider. Nad olid kaks niivõrd erinevat inimest. Alex ei langeks kunagi sellisele mängurile nagu seda on Liam. Kõik teavad ju, et ta on ainult ühe asja peal väljas ja kui ta selle saab, siis on ta läinud. Kui tema pilk korraga tüdruku omaga kohtus, vaatas ta talle otsa pilgul, milles peitus lihtne küsimus 'tõesti? Liam?'. Pööranud enda silmad taas klassi ette, ootas ta uut ülesannet.

Alexi suust kostus taaskord lõbus turtsatus kui Liam kutsus teda kuldpeaks. "Ma ei sündinud ning anna nüüd mu vihik tagasi," sõnas neidis vaikselt, aga pahasel toonil, sirutades enda käe ning tõmmates enda vihiku tagasi. Seda kindlalt enda küünarnukkide all hoides, jälgisid neidise rohelised silmad Liamit. "Las ma tuletan sulle asja meelde," ohkas ta vaikselt.

Sierra otsustas end täielikult matemaatika lainele seada ja unustada kõik, mis nende vahel toimus. Tal oli vaja siiski kool ära lõpetada ja selleks oli tal matemaatikat vaja. Tema pruunid silmad jälgisid kiivalt paberile ilmuvaid arvutusi, selle asemel, et Jasonile otsa vaadata. Ta teadis, et kui ta seda teeb, siis ta lihtsalt upub tema silmadesse. Kuulnud korraga noormehe mõnusat häält enda lähedal, tõstis ta enda silmad Jasonile, näole ilmumas õrn tagasihoidlik naeratus. "Miks sa mind siis suudlesid, kui sa enda tunnetes kindel ei ole?" küsis tüdruk vaikselt vastu. Ta ei soovinud, et kogu klass tema suhteprobleemidest kuuleks.