Matemaatika tund

Alex turtsatas kergelt, pööritades ka kergelt silmi. Näppudega läbi juuste tõmmanud, lükkas ta need ühele õlale, pöörates enda rohelised silmad tahvlilt tagasi Liamile. "Mis mõtet on anda sulle häid kommentaare, kui sa kuuled neid iga päev nii palju, nagu need oleksid tavalised laused. Sa kindlasti oled juba nende vastu suhteliselt tuim, need ei valmista sulle enam sellist rõõmu nagu varem ning sa lausa ootad vaheldust, mida ma suudan sulle pakkuda?" kergitas Alex kulme, jälgides mõnda aega veel noormeest, ennem kui enda pilgu uuesti tahvlile viis.

"Võib öelda, et sinu sõnadel on tõepõhi all, sa tõesti pakud mulle huvi, sest erinevalt teistest tüdrukutest on sul iseloomu ja isegi tarkust on seal kupli all päris parajalt," muigas Liam, teades suurepäraselt milline muster õpilane Alex oli. Noh, peab tunnistama, et sellele noormehele olid siiski tüdruku juures tähtsad ka ilus näolapp ja kena keha. Mis teha, mees noh.

Alex muigas kergelt, pistes ühe šokolaaditüki endale suhu ning viies silmad Liamile. "Jahm. Seda peab olema, vastasel juhul tehakse sinust jalamatt," sõnas neidis vaikselt ning kellahelina saatel pöördusid tema silmad tagasi tahvlile. Võtnud lauanurgalt ruudulise kaustiku, avas ta selle õigest kohast ning viis ennast matemaatika lainele.

"Ilmselt küll jah, vähemalt tänapäeva ühiskonnas küll," muigas Liam pöörates end samuti näoga tahvli poole, kuigi tema silmad jälgisid endiselt Alexit. Oijah, matemaatika ei tundunud antud hetkel sugugi kutsuv. Noormees avas enda vihiku, mis enamalt jaolt sisaldas poolikuid ülesandeid või siis suurt sodi-podi. Ilmselt sisaldas tema vihik 10% tõeseid arvutusi ja ülejäänud 90% sisaldas kõike muud.

Joseph sundis end teemale keskenduma, kuid mõtted uitasid niisama ringi. Üsna võimatu oli peale sellist pauku enda elu korraga rööpasse saada. Mission impossible. Joe ootas meeleheitlikult kooli lõppu, et saaks minna kuhugi baari vegeteerima. Lihtsalt istuda ja juua, istuda ja juua...Kuni enam piinavad mõtted ei toimi...Lahustvad mõneks tunniks.

Jan 24, 2012 22:43:30 GMT 2 @damn said:

"Jah, aga sa ei pea teesklema nagu sulle see teema meeldiks," sõnas Sayer, lugedes neiu näoilme muutustest nii mõndagi välja. Ega ta isegi just väga siit koolist ära ei kibele, aga ega aeg ei oota ju. Elu läheb edasi. Ja pealegi ei lähe Say igaveseks ülikooli, vaid hakkab ikka kodus ka käima. Ja kes ütles, et ta pärast ülikooli siia samma Tree Hilli tööle ei tule. Kõik on võimalik.

Jessie naeratas. See oli tegelikult armas, et Sayer ta näoilmetest tõde välja lugeda oskab. "Räägime millestki muust," pakkus Jessica,"kodutöö on tehtud?" Sayl raudselt oli, erinevalt Jessiest kasutas noormees oma vaba aega õppimisele ka. Jessica ei vaevunud kunagi mata kodutöid tegema, ilmselt seetõttu tal seal hästi ei lähegi.

"Muidugi, ma ju niiiii korralik õpilane," sõnas Sayer muiates. Jah, tal oli kodutöö tehtud, aga see lause teinepool küll väga paika ei pidanud. Say lihtsalt teab, et ainuke võimalus kuidas elus läbi lüüa on tema jaoks haridus. "Tead, me ei peaks üldse rääkima, vaid matemaatikasse süvenema," targutas noormees kui kell käis ja klass vaiksemaks hakkas jääma.

"Okei," sõnas Jessica lõbusalt, kui Sayer ütles, et nad peaks matemaatikasse süvenema. Tütarlaps tõmbas oma õpikud omale lähemale ning toetas oma pea nendele. See aeg seal tunnis parem möödugu kiiresti...ja no valemid võiksid ka iseenesest pähe jääda. Ja tunnikontroll võiks ka ise end ära täita ja soovitatavalt õigesti.

Simon muigas vaid kergelt Jessica vastuse peale, pöörates enda silmad laual olevale paksule ruudulisele kaustikule, mida mees kasutab just kui märkmikuna, kui ta valmistab ette järgmist tundi. Võtnud selle kätte, lasi Flack silmadel üle selle libiseda ning peagi kõlas ka kell. Kaustiku tagasi lauale pannud, tõusis mees püsti, kõndides tahvli ette. Enne vaheaega alustasid nad logaritmidega. "Olgu, võtame nüüd natukene rahulikumalt ning püüame end seadistada matemaatika lainele," mehe silmad jälgisid tähelepanelikult klassi, "Enne vaheajale minemist alustasime uue teemaga, milleks olid logaritmid, logaritmimine ja juurimine. Vaatame palju teil veel sellest meeles on. Ma ei koostanud väga raskeid ülesandeid, seega need, kelle suhted matemaatikaga pole kõige paremad, ei peaks seda tundi niisama tühja passima," jätkas Simon kui klass oli maha rahunenud. Võtnud laualt pisikese halli puldi, pani ta tööle laes rippuva projektori ning mõne sekundi pärast ilmusid valgele puutetundlikule tahvlile erinevad ülesanded. "Head lahendamist," võttis mees lauanurgal istet ning hoidis peagi käes uuesti enda märkmik-kaustikut.

Logaritmid? Misasjad need veel on? Jessiele absoluutselt ei meenunud see sõna. Kui Simon aga ülesanded tahvlile pani, tuli Jessicale meelde küll, millega ta viimati maadlema pidi matemaatika tunnis, aga vaheaeg oli igasugused maadlusvõtted peast pühkinud. Tütarlaps võttis pastaka kätte ning sirvis pisut vihikut ning võttis siis puhta lehe ette ning kirjutas esimese ülesande vihikusse ümber. Ta jõllitas seda pisut ja viskas siis pilgu Sayeri vihikule.

"Oiiii jeerum," sõnas Sierra võibolla natuke liiga kõvasti ning tõmbus näost natuke punaseks kui vihiku avas ja uuelt lehelt pihta hakkas. Ta ei käinud ju enne vaheaega siin koolis ja viimane kord kui tema koolipinki nühkis oli novembrikuu ja asukohaks Inglismaa ja seal oli neil hoopis teine teemas. Mel võttis pastaka kätte ning kritseldas kõik ülesanded endale vihikusse ära, üritades siis aru saada, kuidas neid lahendada. Loomulikule intelligentsile vist väga loota ei saa. Lasnud silmadega üle klassi, tõstis Mel pisut arglikult enda käe ülesse. Noo ta nägi neid monstrumeid elus esimest korda ja ta ei kavatsenud tundi tühja passida. Pigem laseb õpetajal endale asja selgeks teha.

Ei tea, kuidas see noormehel veel meeles oli, aga ülesanded olid talle üsna lihtsad ja lahenesid justkui iseenesest. Peagi täitus tema vihiku leht erinevate arvude ja sõnaga log. Jõudnud enamvähem poole peale, vaatas Sayer klassis ringi ning viis siis enda silmad Jessicale, kes juhuslikult tema vihikut piidles. Noormees muigas ning võttis enda vihiku vahelt ühe lahtise paberilehe, kuhu ta alati kõik reeglid ülesse sikerdas ning ulatas selle Jessicale. "Võibolla on abiks," sõnas Say vaikselt, nihutades pisut ka enda vihikut tüdruku lauale lähemale.

"Võib-olla," muigas Jessie, võttes paberilehe vastu. Ta luges neid reegleid ja püüdis neist aru saada. Ta ohkas. Lootusetu. Hiina keele tunnis oleks ta ka ilmselt osavam. Ta pani selle lahtise lehe Say vihiku vahele tagasi ning nihutas Sayeri vihiku endale veel lähemale. "Aitäh," naeratas Jessica ja kirjutas kõik ülesanded lihtsalt tuimalt maha. Mis mõte neil logaritmidel oli? Jessica suutis üldiselt lahendada ainult neid ülesandeid, millele ta suutis elulise näite kõrvale mõelda - nii muutus asi loogiliseks. Aga logaritmid? No ei.

Liam pistis endale uue tüki magusat suhu ning tõstis siis ðokolaadi teisele poole lauda, et see Alexile kättesamatu oleks. Kade ja kuri, eks? Nooruk võttis pastaka ja kirjutas esmalt arvutused vihikusse ära, kuid kortsutas siis kulme. "Ou, Lexi, kas me tõesti oleme neid õppinud või peksab õps niisama segast?" sosistas Liam tüdrukule enda kõrval, kes tundus asja jagavat. Ime pole ta oli mingi tuupur kah.

Jason sisenes klassi mitu minutit peale kella. Tervitanud Simonit, vabandas ta kiirelt ning viis seejärel pilgu tahvlile. Logaritmid - noormehe jaoks vägagi tuttav teema. Alles eile õpetas ta seda ühele 11. klassi tsikile vähemalt kolm tundi, aga tulutult. Kui inimene ei taha sellest aru saada, siis pole midagi parata.