You are like a stranger to me...

Liz avas korteri ukse ning astus koju või siis viimasel ajal lihtsalt korterisse, kus enamus tema asjadest asusid. Viimasel ajal ei olnud see talle enam üldse kodu moodi. Joe oli pidevalt kadunud, ei vastanud tema kõnedele ning üldse kui ta oligi kodus, siis ei rääkinud nad nagu nii praktiliselt üldse. Ja seega oli tüdruk otsustanud, et kui noormees tahab vaikida ja üksi olla, siis võib ta sama hästi ka Danieli juurde minna. Ta ei olnud enda asju sinna viinud ega midagi, kuid ta ööbis seal enamus päevad nädalas ja talle meeldis antud hetkel seal palju rohkem kui siin. Kuid siiski oli ta siin. Visanud enda mantli nagisse, jalutas näitsik enda tuppa, kus viskas koti toolile, jäädes siis hetkeks niisama hinge tõmbama. Tema silmad libisesid üle toa, see oli korras, kuid kohe oli näha, et Lizard ei olnud siin kuigi tihti käinud. Tavaliselt ainult selleks, et enda sisalikku toita. Kuna väljas oli külm, siis ei hakanud Lizzie teda Danieli juurde viima, kuigi nii oleks tal palju mugavam. Seega tatsas ta akvaariumi juurde ning tõstis Dusk'i endale kätte. "Heey, väike mees. Missed me?" rääkis ta sisalikuga, silitades tema mõnusat nahka. Keeranud end ringi, võttis ta suuna kööki, kust võttis Dusk'i jaoks mõeldud söögi, istudes siis elutuppa diivanile, kus ta roomajale süüa andis.

Joseph oli käinud nüüd nõustaja juures ja asjad läksid jälle ülesmäge. Peale toda rasket õhtut võttis ta aru pähe, et on mõttetu inimesi eemale lükata ja kõiki eirata...Kaasaarvatud abi. Viimasel ajal üritas ta rohkem sõpradega väljas käia, et endale mingisugune sotsiaalelu jälle tekitada. Lizzie oli siiski kadunud. Joe teadis, et õde on Danieli juures, kuid ei läinud sinna, ta teadis, et neiu käis ikka aeg-ajalt kodus. Mees saabus töölt ja nägi Lizardi mantlit nagis. Mehe huulile tuli kerge naeratus, lõpuks ometi. Kiirelt üleriided eemaldanud ja saapad jalast lükanud, kõndis ta elutuppa, kus Lizzie istus. "Õhtust," sõnas Joseph ja istus diivanile.

Liz ei tõstnud isegi enda pead kui kuulis uksepauku. Ta oli nagunii kindel juba, kuidas edasi läheb. Joe läbib elutoa ja läheb enda tuppa ning jääbki sinna kuni tüdruk jälle minema läheb. Vähemalt nii oli see enamus ajast. Üritades Dusk'ile sisse sööta ühte kuivanud puuvilja tükikest, silmitses ta ainiti loomakest enda süles. "Mhm," mühatas tüdruk, et anda märku, et on venda kuulnud, kui too tema juurde diivanile istus, mis oli üle pik aja midagi uut. Viimaks kui Dusk tükikese endale suhu haaras, tõstis Lizard enda pilgu Joe'le.

"Kuidas sul läinud on?" uuris Joseph. Teda huvitas see, küsimus polnud ainult suusoojaks esitatud. Üleüldse pidi ta enda elu tagasi normaalseks saama ja sinna alla käisid ka head suhted Lizziega. Kaua nad polnud suhelnud, kaks nädalat? Joe ei teadnud enam ise ka, igatahes liiga kaua.

Lizard kehitas õlgu, "hästi, ma arvan," sõnas ta, asetades sisaliku lauale, hoides enda pilku temal, et ta sealt kuhugi kaduma ei läheks. "Ja sinul endal, kui küsida tohib," uuris Liz vastu, kergitades pisut enda kulme, sest enamus ajast ta sellele vastust ei saanud. Üldse tundis ta ennast hetkel veidralt, sest ei osanud midagi enda vennaga rääkida. Nad küll istusid kõrvuti, aga nende vahel oleks nagu sadu miile olnud.

"Aina paremini," vastas Joseph ja jälgis Lizzie silmi. "Kas sa lähed nüüd jälle Danieli juurde?" uuris noormees järgmisena. Joe arvas, et nüüd võiks Lizard jälle koju tulla. Korteris oli Lizzieta päris igav elu. Ta igatses Lizandrat, aga neiu paistis rohkem Danieliga tegevuses olevat.

"Tore, mul on hea meel," sõnas tüdruk siiralt, piirates käega sisaliku teed, kui too laua äärele liiga lähedale sibas. "Selline oli plaan küll, jah," noogutas Lizard, vaadates vennale otsa, "mulle tundub, et ma olen seal rohkem teretulnud kui siin," tunnistas Lizzie ausalt. See võis valusalt kõlada, aga vähemalt oli see tõde. Ta igatses seda venda, kellega ta sai õhtuti filmikaid teha, koos süüa valmistada, koos korvi mängida, koos lihtsalt niisama tunde rääkida, koos lihtsalt niisama olla. Ta lihtsalt igatses seda.

Auch. Nagu juhtunust poleks veel piisavalt olnud, arvas nüüd Lizzie, et vend ei tahtnud teda enda ellu. Valus löök. "Lizzie," alustas noormees. "Sa tead, et mul oli väga raske aeg...Ma ei saanud seda lihtsalt selja taha jätta, see oleks ainult hullemaks läinud. Masendus oli lihtsalt minu viis probleemiga tegelemiseks...Nüüd ma olen saanud abi ja ma üritan jälle suhelda ja...," Joe peatus, Lizzie oli oma enda kodus kindlasti teretulnud.

"Ma tean," sõnas Liz, "ja mul on väga hea meel, et sa sellega tegeled ja abi otsid. Lihtsalt....sa lükkasid mu enda elust välja. Me olime samas korteris, samas toas ja sa käitusid nagu mind ei oleks. Kodu peaks olema koht, kuhu sa tahad alati tulla, aga viimastel nädalatel see ei tundunud mulle sellise kohana. Ma olin väsinud hoidmast siin olles enda näol maski nagu mind ei huvitaks miski, nagu ma oleks rahul, nagu ma ei hooliks. Kas sa tead, kui palju tegi mulle haiget näha sind kannatama, teades samal ajal, et ma ei saa midagi teha, sest sa lihtsalt ei lase....aga ma igatsesin sind igapäev....ja ikka igatsen," rääkis Lizard vaikselt, vaadates vennale otsa. Ta tahtis lihtsalt, et kõik oleks endine. Tal oli sellest kõigest draamast kõrini. Ta tahtis, et asjad kordki korras oleksid ja nii ka püsiksid. Aga ilmselt oli seda liiga palju palutud.

"Aga...Mul läheb nüüd paremini," lausus Joseph. "Ma tahan samamoodi elu tagasi normaalseks saada," lisas mees. Paistis nagu Lizandra olekski juba selle kindlalt paika pannud, et tema jääb Danieli juurde ja kõik. Vahet seal on, et hetkel vajas Joe kõige rohkem tuge. Deli läks, Lizza ka. Oligi vist mõttekam kuhugi kaugele ülikooli minna, kus ta ei saanud enam teiste inimeste elusid mõjutada.

Lizard viis enda pilgu põlvedele ning tõmbas kätega läbi enda tumepruunide juuste. "Meie elu pole kunagi normaalne olnud," lausus tüdruk, tõstes enda pilgu sisalikule, kes keset lauda seisma oli jäänud. "Ja ilmselt see ei saagi normaalseks...kunagi," tunnistas tüdruk endale tõde. Nende elu 'rikuti' hetkel kui nende vanemad otsustasid valida alkoholi enda laste asemel. Hetkel kui nende vanaisa vanadekodusse pandi ja Joe pidi hakkama mängima nii isa kui ka venda. Nende elu oli keerulisem kui mõni teismeline ettegi suudab kujutada. "Ma võin koju jääda, kui sa tahad. Daniel saaks aru," sõnas Lizzie viimaks, vaadates vennale otsa.

"Noh, nii normaalseks, kui see meil on," parandas Joe ennast. "Mis sa arvad sellest, kui sa koliksid koju tagasi?" küsis nooruk järgmisena. Ta lootis, et Lizandra on sellega nõus. Hetkel ei soovinud Joseph muud, kui endist elu ehk siis Lizandraga lollitamist ja nende ühiseid söögitegemisi ja õppimisõhtuid.

"Ma ei ole kunagi Danieli juurde 'kolinud'," täpsustas Lizard, "seal on vaid mõned mu riided ja õppimisasjad," lisas ta juurde. Nad ei olnud üldse Nathaniga sellest rääkinudki, et neidis tema juurde elama tuleb või midagi. See kõik lihtsalt oli nii ja tundus täiesti loomulik. Aga õige on siiski see, et Lizzie ei elanud seal. "Mis sa arvad, kui sa ei lükkaks mind iga kord enda elust välja kui sul asjad raskeks lähevad?" vastas Liz küsimusele küsimusega, kuid hetk hiljem ta kahetses seda. See kõlas natuke liiga õelalt.

Joseph tõusis diivanilt ja surus käed rusikasse. Lizard ei saanud ikka üldse aru. "Tead, äkki ongi parem, kui sa Danieli juurde kolid, siis ei hõõru keegi mulle pidevalt nina alla nii valusat mälestust," sisistas noormees. Lizzie lause oli justkui haavadele soola valamine. Joe viis pilgu aknale ja seejärel jälle Lizandrale.

Hetkel mil Joe diivanilt püsti tõusis, tegi seda ka Lizandra. "Vabandust, vabandust, ma tõesti ei mõelnud, mis ma ütlesin. See oli minust lapsik ja rumal. Ma ei mõelnud seda nii...palun, Joe, anna mulle andeks," anus tüdruk, sest ta tõesti ei oleks pidanud midagi sellist ütlema. Sõnad tulid tema suust justkui ennem kui need tema pähe jõudsid. "Palun, ütle, et sa ei mõtle seda tõsiselt, et sa tahad minust lahti saada," sosistas Liz hingetult.