Fun at the beach :)

Hetkel randa vaadates võis igaüks öelda, et see ei olnud praegu just kõige populaarsem koht. Rahvast oli seal vähe kui üldse. Sellepärast otsustaski Liam koos enda dobermanni Gaviniga randa tulla. Tavaliselt inimesed ehmuvad ära, kui Liam koera lahti laseb ja seda muidugi sellepärast, et on levinud arusaam nagu oleksid dobermannid mingid hullud kiskjad, mida muidugi Gavini kohta just öelda ei saanud. Lisaks oli temaga koos rannal ka tema väiksem õde Jazmin, kes hetkel rõõmsalt koerale tokki loopis, samal ajal kui Liam neid kahte eemalt mõnusa naeratusega vaatles.

OT: Vaba teema.

Alex silmitses tühjal pilgul randa, hoides käsi rinnal risti, et külm talle põue ei poeks. Neidise blondid juuksed liikusid kerges tuules ning tema jalad liikusid aeglaselt läbi lume, mis oli matnud terve linna vaikusesse. Viimased päevad pole neidise jaoks olnud just kõige lihtsamad. Mitu korda tööl olles pidi ta seisma vastamisi enda isaga, kes polnud just mitte kõige kainemas olekus, mis tõttu hoidis neidis temast eemale ning lahkudes varem töölt, ilma et oleks kellelegi sõnakestki öelnud. Täna oli samuti üks neist päevadest. Küllap ka seetõttu kandis Alex mantli all liibuvat t-särki, mille peale oli ta visanud kerge kampsuni, lühikesi teksaseid mustade sukkadega ning põlvsaapaid. Seisatanud ühe rannas oleva kiige juures, pühkis tüdruk suurema osa lumest ära ning võttis sellel istet. Oma mõttemaailmast äratas Alexi üks suur soe pea, mis oli korraga tema süles ning neidise silmad pöördusid dobermannile. Õrnalt naeratades, silitas ta tema pead.

Liam küll hoidis enda pilku pidevalt nii õel kui ka koeral, kuid kuidagi suutis dobermann end siiski eemale nihverdada kui Liam enda väikese õega rääkima ja ookeanit vaatama jäi. Väikestel on alati ju hulgaliselt küsimusi, mis vastuseid tahavad. "Vaata, Gavin on võõra juures," saputas ta korraga enda venna kätt, osutades sõrmega Alexi ja koera poole. "Lähme ja toome ta siis ära," muigas noormees, hakates kiige poole liikuma. Ta oli koheselt ära tundnud selle neiu, kes ballil laulnud oli. Natuke raske oli sellist näolappi ära unustada, kui sellega käib kokku selline imeline hääl. Jazmin vaatas kavalalt venna poole ning pistis siis jooksu, jäädes Alexist parajal kaugusel seisma. Mõni hetk hiljem jõudis kohale ka Liam. "Gavin, mis sa siin naistes teed? Tule siia, poiss," rääkis Liam enda koeraga, kes teda kergelt kahtlasel ilmel silmitses, kuid siis tema juurde lonkis, istudes täpselt vastu peremehe jalga, lastes Jazminil end kõrva juurest sügada.

Alex oli vahepeal hakanud vaikselt koeraga rääkima, sügades viimase kõrvatagust ning jälgides looma silmi, mis olid nii truud ja lihtsameelsed. Neidise suule ilmus isegi kerge naeratus, kuid see kadus peagi kui Alex tõstis enda rohelised silmad noormehele, kes kutsus koera enda juurde. Märgatava vastumeelsusega läks loom sinna, aga tundes pisikese tüdruku kätt enda nahal, oli meeleolumuutus märkatav. "Ilus koer," lausus Alex poisile, tundes peagi temas ära keskkooli korvpalli meeskonna kapteni. See veel puudus - veel üks korvpallur.

"Gavin ongi ilus," sõnas Jazmin, mille peale Liam kergelt muigama hakkas. "Mida sa siis üksinda siin keset randa teed, Alex?" küsis ta suunates enda silmad neidisele. Eriti rõhutas ta tüdruku nime, andes mõista, et teab seda väga hästi ja seega teab ta ka seda, kes see tüdruk on. Jazmin lõi vennale õrna vopsu vastu jalga ning tatsas tüdruku juurde, "mina olen Jazmin," tutvustas ta ennast särava naeratusega, "ja see on minu vanem vend Liam," ei jätnud ta ka enda venda välja. Kohe näha, kummal paremad kombed on. Noormees vaid raputas enda pead, suutmata seda muiet enda näolt kaotada.

Alex naeratas õrnalt, tema paremal põsel tekkis isegi pisikene lohukene, kui tüdruk andis enda vennale vopsu vastu jalga ning tutvustas neid mõlemat nagu kord ja kohus. "Meeldiv tutvuda, Jazmin," lausus neidis tüdrukule kergel naeratusel, kuid meenutades Liami küsimust, kadus see vaikselt. Üksinda keset randa. Seda ta oli tõesti. "Põgenen," sõnas ta vaikselt, pöörates silmad poisilt ja tüdrukult kaugele merele, jäädes seda vaatama.

Jazmin noogutas laia naeratusega ning haaras siis maast toki, mis ilmselt ennem Gavini suus oli olnud. Sellega natuke koera ees vehkinud, kadus ta eemale, et dobermanni natuke lõbustada. Liam saatis enda väikest õde mõnda aega pilguga, kuni viimaks tüdruku poole pöördus. Ta pühkis teise kiige puhtaks nig istus ise sellele. "Ja mille eest sa siis põgened?" küsis Liam, pilk samuti veele suunatud.

Alexi silmad pöördusid merelt tüdrukule ja koerale, kes eemal nautisid enda teadmatust julma maailma kohta. Noorus on tore aeg. "Enda, oma isa, Sayeri, tõe, maailma. Põhimõtteliselt kõige eest, sest tuleb välja, et seda oskan ma kõige paremini. Põgeneda," sõnas Alex vaikselt, rohelised silmad, mis olid nii selged, aga samas kergelt nukrad, Liamile pöörates.

"Nii väikese tüdruku kohta on sul palju, mille eest põgeneda," tõdes Liam, hoides enda üsna emotsioonitut, kuid kindlat pilku Alexil. Tüdruk oli tema jaoks praktiliselt võõras, kuid see ei peatanud poissi temaga rääkimast. "Mis see Sayer siis jälle tegi?" küsis Liam otse, tundes enda meeskonna kaaslase tegevuse vastu huvi. Viimasel ajal vahetas see tüüp enda tüdrukuid eriti kiiresti. Järjekordne murtud süda?

"Väikese tüdruku? Vaata kellega sa räägid," turtsatas Alex kergelt, kuid selles puudus rõõmustoon, mis muutis selle heli külmaks. Peale kõike seda, mis on juhtunud, tõstab Alexis pead see osa temast, mis ei tunne valu, sest tema süda on juba niigi kildudeks, ning ütleb seetõttu välja kõik, mis sülg keelele toob. "Sinu meeskonna kaaslane, sa peaksid teadma ju väga hästi. Küllap teete koos plaane, kuidas saada võimalikult palju tüdrukuid voodisse, sest see on ju teil korvpalluritel mõttes peale korvpalli enda," tõusis Alex pingilt, surudes käed enda lühikeste teksade taskutesse ning kõndides mööda lund vee poole.

Need esimesed sõnad lasi Liam enda kõrvust mööda. Tema jaoks oli Alex väike ja seega see nii ka jäi. "Ma peaks mainima, et need on väga teravad sõnad selliselt endiselt väikeselt tüdrukult," vangutas Liam enda pead, tõustes samuti kiigelt püsti ning järgnedes Alexile, surudes enda käed jakitaskusse, sest rannas valitses siiski tugev tuul. "Võibolla teen mina selliseid plaane. Prsh...Sayer kohe kindlasti mitte. Ja ma peaks vist 'auch' ütlema, et sa meid korvpallureid kõiki hukka mõistad ainult paari meie käitumise pärast," rääkis poiss rahulikult, kergelt norival ja naljatleval toonil, sest talle tegi kogu see vestlus pigem nalja. "Seega sinu loogika järgi võin ma öelda, et kõik tüdrukud on ülimalt lõdva püksikummiga, sest need neiud kellega mina suhelnud olen, on eriti kiired voodisse tormama," lausus Liam poiste kaitseks.

"Ma pole nagu iga teine tüdruk," sõnas Alex, jälgides kaugel olevaid laineid, hoides samas käsi lühikeste teksade taskus soojas. Neidise seljas olev jakk ulatus täpselt üle tagumiku, mis tõttu oli juba kaugelt näha, et tüdruk ei käinud kuigi soojalt riides. Samas ei saanud ta kurta, et tal oleks ka külm. Liami sõnade peale turtsatas neidis. "Sa järelikult ei tea teda siis nii hästi kui ma tean," sõnas ta, rohelised silmad noormehele pöördumas. Järgmine hetk tõi neidis kuuldavale turtsatuse. "Ega te paremad ole."

"Tõesti?" kergitas Liam enda kulme, "ja miks sa siis teistest tüdrukutest nii erinev või parem oled?" ei saanud noormees pihta. Kiiresti liikus Liami pilk eemal mängivale koerale ja tüdrukule, et kontrollida nende asukohta. "Me ei väidagi, et me paremad oleme. Tüdrukud on need, kes enda sugu alati palju paremaks peavad," muigas noormees, lastes Sayerisse puutuva lausa lihtsalt enda kõrvust mööda.

"Ma ei ütle, et ma parem oleksin. Ma lihtsalt pole selline nagu nemad on," lausus Alex, andmata otseselt Liami küsimusele vastust. Kui noormees tahtis seda teada, pidi ta ise sellele vastuse leidma. Pealegi nägi iga inimene Lexit erinevalt, mis tõttu nähti temas ka erinevaid iseloomujooni, mida tüdruk sageli ise ei näe või ei taha näha. "Miks me siis enda sugu peaksime paremaks pidama? See ei anna meile mingeid eeliseid, sest esiteks oleme me silmnähtavalt füüsiliselt nõrgemad ning ajaloos koheldi meid halvemini kui koerasid," lausus neidis, rohelised slmad merele pöördnud ning järgmine hetk sammus ta aeglasel sammul edasi, liikudes mööda koera ja väiksema jalapaari jalajälge pidi.

"Ja millised need 'nemad' siis on?" kerkis Liamile uus küsimus. Temale jäi mulje nagu arvaks Alex, et on teistest neidudest kuidagi parem või erinevam, kuid tegelikkuses tahavad kõik tüdrukud samu asju. Muidugi erinevad kõik inimesed iseloomu poolest, selle vastu ei saa, aga mingil määral oleme me kõik ka sarnased. "Mind tõesti ei köida debatt selle üle, kumb sugu on parem ja miks ning kuidas mingit sugu ajaloos koheldi. Seda võin ma koolis ajaloo tunnis ka pähe tuupida," lausus Liam laia muigega.