Fun at the beach :)

Liami üks käsi lebas tema õe seljal ning teini, oli surutud sügavale pükste taskusse. Gavin sammus tema ja Alexi vahel, kes oli kõige ees. Lugenud tüdruku pilgust küsimuse välja, ilmus noormehe näole muie. "Jajah...see ongi. Vaata seal paremal on metallvärav see on lahti, siis trepist ülesse ja ja jälgi seal paistavad lumest postid välja, et sa tühja basseini ei kuku," naeris noormees. Eks bassein oli talveks ikka tühjaks lastud ja kate peale pandud, tänu lumele aga oli üsna raske aru saada, kust läksid augu piirid ja selle jaoks olid olemas mustad postid.

Alex noogutas kergelt. Neidise suust kostus vaikne turtsatus seoses basseini märkusega. Nõtkel sammul kõndis Lexi metallväravani, mis oli tõesti lahti nagu Liam ütles, lükanud selle lahti, läks neidis vaiksel sammul, ümisedes endamisi viisijuppi, mööda astmeid ülesse. Käed endiselt jaki taskus, pöördusid Alexi rohelised silmad postidele, mis osaliselt veel paitsid lume alt välja, andes märku ohust, mida kujutas endast tühi bassein.

Liam sisenes väravast viimasena ning pani seega selle ka korrlikult kinni. Peagi seisis ta enda kodu tagahoovis, kus talle suvel meeleldi aega meeldis veeta. Sammunud kindlal sammul edasi, lähenes ta suurtele klaasist ustele, mis hoonesse sisse viisid. Need võtmega avanud, lasi ta kõik enda ees sisse. Sisenejad jõudsid avatud köök-elutuppa. Ukse taas kinni ja lukku pannud, hakkas ta enda üleriideid eemaldama nagu ka Jazmin. Gavin kadus lihtsalt kuskile maja sügavustesse. "Tunne end kui kodus, kui see üldse võimalik on," sõnas Liam jalutades läbi maja esikusse, kuhu ta nii enda kui ka õe riided pani, suundudes siis tagasi köök-elutuppa. "Tahan süüa," lausus Jazmin, vaadates vennale otsa ning hakates köögi poole sammuma. Teinud paar kiiremat sammu, haaras noormees tüdruku seljatagant endale sülle, tehes ühe kerge keerutuse ning asetades ta siis sujuvalt köögis asuvale pukile. "Ja mida sa siis soovid?" küsis ta liikudes ise teisele poole letti. "Jogurtit jaaa muna ja peekonit," vastas tüdruk asjalikult. Liam muigas ning avas külmiku, asetades õe ette letile jogurti ja lusika. Edasi hakkas ta Jazzy teiste soovidega tegelema. "Alex, on sul ka mingeid soove?" uuris nooruk.

Alexi silmad jälgisid maja, mis on suurem kui kortermaja, milles ta ise elab. Selline on see erinevus eastsiderite ja westsiderite vahel. Ühed elavad majas, teised elavad heal juhul nende riidekapi suuruses toas. Võtnud jaki enda seljast ning salli ümber kaela lahti kerinud, pistes selle jaki varrukasse, jälgis neidis neid pisikesi asju, mis näitasid kahe klassi vahet. Aeglasel sammul järgnes Alex Liamile kööki, asetades enda jaki ukse juurde kapile, jäädes lühikeste teksade, eest lahti nööbitud kampsun-jaki ja enda põlvsaabastega. Selline riietus sobis tõesti baari, kus sinust kaks korda vanemad mehed või isegi vanemad sulle vilistades järgi vaatavad, püüdes tellida su käest võimalikult palju juua. Liami küsimuse peale, vangutas Alex kergelt pead, pöörates enda silmad noormehele, suul õrn naeratus. "Tänan, ei," sõnas ta vaikselt, jälgides neid kahte eemalt, toetudes samas vastu uksepiita.

"Eks sa ise tead," sõnas Liam, tõstes taldrikule kaks muna ja mõned peekoni ribad, asetades selle siis õe ette letile. Hetk hiljem lisandus letile ka ketšupi pudel. Ruumis hakkas levima mõnus ja maitsev lõhn, mis ka Gavini tagasi seltskonda tõi, kus ta ahnelt enda joogitopsist jooma hakkas. Kui Liam ka endale kerge söögi valmis oli teinud, istus ta enda õe kõrvale. Valades kahte klaasi viinamarjamahla, millest ühe ta Alexile ulatas ja teisest ise jõi. "Mis sa seisad seal, tule istu," osutas tüüp vabale kohale enda kõrval.

Alex silmitses pikalt Liamit ja Jazmini kerge imetluse ja samas ka väikese kadedusega. Kas ta elaks ka hetkel sellist elu kui asjad poleks läinud nii nagu nad läksid? Kas ta oleks teistsugune kui ta praegu on? Liami sõnade peale, raputas Lexi endamisi pead, lükates ennast uksepiidast eemale, olles mõne sammuga noormehe kõrval ja võttes seal istet. Poisi käest klaasi võtnud, lonksas Alex sealt hetkeks, viies enda pilgu enda eest tagasi Liamile. "Su vanemad on tihti ära?" küsis neidis vaikselt, napsates peagi ühe peekoni riba endale, mida ta vaikselt nosima hakkas.

"Isa on rohkem ära, ema käib lihtsalt temaga mõnikord kaasas," kehitas Liam enda õlgu. Ta saab enda vanematega hästi läbi ja seega ei ole tal mitte midagi selle vastu, et nendega aega veeta. Mõnikord võis ta isa teda natuke rohkem tagantsundida, aga noormees teab, et see on kõik lihtsalt sellepärast, et ta tahab, et pojal hästi läheks. "Kui sa seda tahtsid küsida, kas me oleme taaskord üks messed-up Eastside perekond, kes publiku ees on perfektne, aga päriselt lagunemas, siis ei. Kuigi nad on üsna tihti ära, saame me kõik väga hästi läbi ja oleme lähedased," sõnas noormees, kortsutades enda kulme, kui Alex tema taldrikust ühe peekoni röövis.

Alex noogutas kergelt, turtsatades seejärel. "Tegelikult ma ei tahtnud seda küsida, sest te ei paista sellise perekonnana," sõnas neidis, võttes lonksu mahla ning pöörates enda silmad tagasi Liamile. Alex on enda elujooksul näinud piisavalt lagunevaid perekondi, osates neid tänapäeval juba kaugelt näha. "Mis tööd nad siis teevad ka?" küsis neidis huvitatult. Vaadates seda maja, siis tundub, et nende töö on päris hea sissetulekuga.

"Isa tegeleb Tree Hilli majandusega, mis paneb mind imestama, et sa teda ei tea ja ema on kohaliku ajalehe omanik ja peatoimetaja, kirjutades mõnikord ka teistele ajalehtedele," vastas Liam tüdruku küsimusele, saades enda õelt hetk hiljem kerge nükke ribidesse. "Mul on nüüd kõht täis, aitäh," lausus ta lõbusalt. Noormees noogutas ning aitas õe puki pealt maha. Silmitsenud hetke Alexit ning talle lapselikult naeratanud, jooksis ta teisele korrusele enda tuppa. Peagi järgnes talle ka Gavin. "Ja sinu perekond ja sinu vanemad?" päris Liam vastu.

"Ma pole just eriti vaimustuses majandusest, mis tõttu nakitsen ma pigem baaris midagi teha," muigas Alex kergelt, keerates end Liami poole kui Jazmin köögist lahkus. Lõpetanud enda peekoniribaga, rüüpas neidis mõned lonksud peale. Liami küsimus ei tulnud talle ootamatu, aga sellegi poolest pani neidise hetkeks vaikima ning uuesti näoga laua poole pöörduma. "Minu ema suri umbes 5 aastat tagasi ebaõnnestunud poeröövis ning mu isa on endisest politseinikust alkohoolik. Õdesid-vendi pole. Küll aga mõned sugulased, kellega pole ma ema surmast saadik suhelnud. Seega põhimõtteliselt perekonnata," lausus Alex vaikselt, pöörates enda rohelised silmad hetkeks Liamile, olles need järgmine hetk uuesti klaasile kinnitanud, võttes sealt lonksu.

"Karm. Sõpru sul ikka on, ära unusta, et nemad on ka perekond," sõnas Liam pistes viimase peekonitüki endale suhu ning juues enda klaasi tühjaks. Hetk hiljem tõusis ta püsti ning viis enda ja õe nõud nõudepesumasinasse. Klaasi loputas ta lihtsalt vee all ära. "Niiet kõik su sissetulek tulebki baarist?" küsis Liam maandudes tagasi enda kohale.

"Ega mul neid ka pole, aga ometigi need, kes on, on lähedased," lausus Alex kergelt noogutades. Liamil oli õigus. Alexi perekonna moodustavad tema sõbrad. Võtnud veel paar lonksu klaasist, juues ka enda mahla lõpuni, tõusis neidis püsti ning kõndides kraanikausi juurde. Samal hetkel kui tema lasi klaasi vee alt läbi, maandus Liam tagasi toolile. Klaasi ära kuivatanud, jättis neidis selle kapile, sest ta ei osanud seda kuhugi mujale panna. Keeranud ennast ringi, hüppas Alex kapile istuma, pannes ühe jala üle teise. "Põhiliselt jah. Viis vahetust nädalas ning tutorina teenin ma ka natukene raha, kuigi seda pole eriti palju, võrreldes tipiga, mis ma baarist saan," muigas Lexi endamisi, sasides enda juukseid, hoides rohelisi silmi samas Liamil.

Liam tõusis püsti ning jalutas samuti kappide juurde. Klaasi pani ta tagasi enda endisele kohale kapis ning toetas end siis vastu kappi, silmitsedes neidu. "Ma pean enda sõnu kordama - karm," lausus noormees, pidades silmas seda, et ei pea ise tööl käimagi, kuid saab niisama iga kuu vanematelt päris suure summa raha. Noh, muidugi on ta sellest ka ilma jäänud, kui ta midagi ikka väga valesti või halvasti teinud oli. Liam avas just suu, et Alexile midagi öelda, kui Jazmin tagasi kööki tuhises. "Venna, ma lähen Charley juurde ööseks," sõnas ta õhinal, endal jope juba käes, mida ta endale selga toppis. "Ma juba helistasin empsile," jätkas ta, tõmmates jope luku kinni ning tõmmates endale mütsi pähe ja kindad kätte. "Noo eks sa mine, aga üle tee lähed..." sõnas Liam, kuid Jazmin lõpetas tema lause, "....ettevaatlikult." "Tundub, et midagi jääb sulle ikka pähe ka," turtsatas Laim norivalt, mille peale tüdruk enda kulmu kipra tõmbas ning ümber pööras ja minema marssis. "Ma armastan sinda ka, õeke," hõikas Liam tüdrukule järgi ja hetk hiljem võis kuulda välisukse paugutust.

"Sinu jaoks karm, minu jaoks reaalsus," kehitas Alex kergelt õlgu, jälgides Liamit, kes oli talle korraga vägagi lähedal. Neidis neelatas vaikselt, pöörates silmad Jazminile, kes korraga oli uuesti köögis ja teatas, et läheb kellegi juurde ööseks. Järgnevate sõnade peale muigas neidis vaid kergelt, jälgides mõlemat osapoolt. Kui tüdruk toast lahkus, pöördusid Alexi silmad tagasi Liamile. "Armas õde sul," lausus neidis.

"Oota kuni sa tema kuratlikku poolt näed," muigas Liam. Ei, tegelikult oli Jazmin tore väike õde. Ega paremat ongi raskem tahta. Nüüd oli aga köögis kahtlaselt vaikne ja veider. Tegelikult oli ju Alex talle lihtsalt üks võõras tüdruk. Aga millal varem oli see noormeest peatanud. "Noh, mis sa siis teha tahad?" küsis poiss, jäädes näitsiku ette seisma ning asetades enda käed teise põlvedele, vaadates samal ajal Alexile otsa.