Fun at the beach :)

Alex tõi Liami küsimuse peale kuuldavale vaid kerge naeruturtsatuse, mis polnud seekord isegi mitte külm ja sarkastiline. Noormehe järgmiste sõnade peale jäi tüdruku suule kerge muie kui ta kõndis aeglasel sammul edasi. "Õnneks ei õpi ma seda isegi ajaloos," pöördusid neidise silmad noormehele, keerates end ka peagi terve kehaga noormehe poole, jäädes seisma. "Mis sind siis köidab?" kergitas Lexi kulme.

Liam turtsatas Alexi lause peale, mis väitis, et ta ei õpi seda isegi ajaloos. "Ma olen mees, seega on üsna lihtne öelda, mis mind köidab," muigas noormees, jättes otseselt tüdruku küsimusele vastamata. Ilmselgelt läksid siia alla naised ja korvpall, mis oli kaks põhilisemat asja. Muu ei tulnud Liamil isegi pähe hetkel.

"Ma arvan samuti, et see pole midagi keerulist, aga peale selle ka miski köidab su meeli või oled sa järjekordne rutiinis elav inimene?" küsis Alex kergelt pead kallutades, viies enda käed üle jaki taskusse, kus neil oli soojem. Juhul kui ennem ei pannud neidis külma ilma tähele, siis nüüdseks ta lausa kahetses, et käis tööl selliste riietega.

"Ilmselt järjekordne rutiinis elav igav inimene sinu jaoks," muigas Liam endiselt. "Mind köidavad veel peod, raamatud mõnikord, head filmid, surfamine ja....polegi midagi. Noh, liiga tavaline, jah?" noris noormees. Viies pilgu Alexilt enda õele ja Gavinile, kes endiselt tokiga jändasid. Küll on neil alles viitsimist mässata.

Alex kuulas vaikselt, püüdes meeldejätta pisiasju. Peode kohapealt krimpsutas ta vaevumärgatavalt nina, neidisele pole sellised koosviibimised kunagi meeldinud. Neidise enda kogemused selliste üritustega on lõppenud alati ühte moodi - tema lahkub varakult ning teised joovad ennast laua alla pildituks.
"Mitte just kõige erilisem ja omapärasem isiksus, aga päris igav sa ka ei tundu olevat," kehitas Alex kergelt õlgu, suul õrn muie kui ta keeras ennast uuesti näoga liikumissuunas ja kõndis aeglaselt edasi, jälgides samuti tüdrukut ja koera.

"Aga ma tahaks nüüd teada, mis köidab sinu kui ülimalt 'teistsuguse' tüdruku meeli," sõnas Liam, jalutades tüdruku kõrval. Kerge surin tema taskus andis teada uuest sõnumist. Libistanud mobiili taskust välja ja libistanud silmadega üle ridade, muigas ta kergelt - vanemad läksid kodust ära. Nagu noormees tahaks nende igast sammust teada.

"Ülimalt teistsuguse tüdruku," turtsatas Alex endamisi, pöörates silmad merele, nautides lainete vaikset kohinat ja meretuule soolakat lõhna. "Põhiliselt siiski muusika, aga seda sa vist taipasid juba ballil. Aga ma ei saa öelda, et miski köidaks mu meeli. Mu huvid kui sellised muutuvad liiga tihti. Miski pole püsiv," sõnas Alex vaikselt.

"Sind köidab selles suures maailmas ainult üks asi ja mina olen igav?!" kergitas Liam enda kulme, vaadates tüdrukule kummalisel muigel otsa. Vähemalt oli noormehel mitmekesisust. "Kas sa ei leia, et sa oled vaatamata talvele riides nagu mõni suvitaja?" julges tüüp viimaks neidise riietust kommenteerida, mis talle juba ammu silma oli jäänud. Temal olid seljas soojad riided, kuid isegi tema tundis kerget külma, mis siis veel Alexist rääkida.

Alexi suust kostus uus turtsatus. "Mind huvitavad ja on huvitanud paljud asjad, lihtsalt muusika on midagi sellist, millele olen ma truuks jäänud," lausus neidis vaikselt, pöörates enda rohelised silmad merelt endast kõvasti pikemalt noormehele. "Võimalik, aga alati on võimalus minna kuhugi sooja kui külm peaks hakkama," kehitas Lexi kergelt õlgu.

"Sa tahad öelda, et sul on praegu soe?" küsis Liam, vaadates tüdrukule otsa. Samal hetkel jõudsid nende juurde eriti väsinud Gavin ja punapõskne Jazmin. Mõlemad jäid seisma Alexi ja Liami vahele, pilk noormehel. "Kas me hakkame nüüd koju minema?" küsis tüdruk siiralt, "ja kas Alex tuleb ka meie juurde?" lisas ta uue küsimuse, keerates end ringi ning vaadates endast tunduvalt vanemale tüdrukule otsa. "Ma ei tea, tuleb või?" esitas Liam Alexile küsimuse.

"Mitte eriti," naeratas Alex kergelt, viies enda silmad Jazminile ja koerale, kes tagasi nende juurde tulid. Tüdruku küsimuse peale hammustas Lexi kergelt huulde, varjates nii kerge muige, tõstes enda pilgu seejärel Liamile, kes talle küsimuse esitas. "Võib-olla isegi tulen," lausus neidis.

"Võib-olla?!" küsis Liam üle, "meil ei ole siin päev otsa aega. Ära lase väiksel lapsel nüüd väljas külmetada," muigas noormees, pidades siinkohal silmas enda väikest õde, kes oli end just koeraga koos läbi jooksutanud ja nüüd tuulisel rannal seisis. Mitte just kõige parem kooslus.

Alex pööritas kergelt silmi, viies enda silmad tüdrukule. "Kohe näha, et sa ei tea mind, korvpallur," lausus neidis muiates, viidates sellega selgelt, et tema vastus oli jaatav. Nagu nii pole tal mõtet tööle tagasi minna ning korterisse tahab ta veel vähem minna. "Shall we?" kergitas Lexi kulme, hoides enda pilku uuesti Liamil.

Liam raputas vaevu märgatavalt enda pead ning naeris kergelt. "Ega ei tea küll jah, aga hakkame liikuma," lausus ta viimaks, näidates käega samas suunas, kust Jazmin tulnud oli. Paarsada meetrit ja nad jõuavad Morriste maja taha, kust saab kenasti ka hoonesse sisse. "Ou, Jazzy, muide emme ja issi läksid kuskile....ma ei tea kuhu, aga nad jõuavad homme," viis ta väikse õe asjaga kurssi, kes kogu selle juttu peale lihtsalt noogutas. Ta oli liiga harjunud juba sellega, et vanemad pidevalt kuskil ringi reisivad ja ta vennaga kahekesi on.

Alex liikus vaikides Liami poolt näidatud suunas, käed sügaval mantlitaskutes soojas. Mööda neidise selga jooksid juba kerged külmavärinad, mis panid Alexi paar korda märgatavalt värisema. Õnneks märkas Lexi peagi suurt maja, viies enda küsiva pilgu noormehele.