A little drunk....

"Ma jään siia," sõnas Sierra õrna noogutusega, "seega sa ei hakka rääkima, mis sind nii endast välja viis?" küsis tüdruk, pöörates enda pilgu noormehele, vaadates enda pruunide silmadega talle otse silma. Tundus nagu kõik oleks justkui mõned aastad tagasi, ainult et nüüdseks oleks nagu nende rollid vaheldunud. Sierra kuulajana ja Joe sellena, kes peaks endast kõik välja rääkima.

Joseph naeratas õrnalt, kuid oli meeletult tänulik. "Ma...See on keeruline ja pikk lugu. Valus ka," lausus mees diivanile istudes. Värske teema, mis teha. Talle oli ju aeg psühhiaatri juurde ka kinni pandud, that was gonna be fun. Nooruk ei oodanud seda vastuvõttu üldse, kooli psühholoogi kiideti, aga Joe ei tahtnud end avada.

"Kui see on veel liiga värske ja valus, siis sa ei pea rääkima," lausus tüdruk. Võibolla peaks Joe asjad ennem endale selgeks tegema ja siis rääkima. Aga võibolla mitte? Ta pidi ise teadma, kas on selleks valmis või ei. Melody teadis suurepäraselt kui raske on end kellegile avada, kui sul on tunne, et mitte keegi ei mõista sind ega sinu probleeme. Ta oli kõik selle juba läbi käinud. "Ma lähen teen endale teed, sa võid niikaua mõelda," pakkus Sierra ning kadus kööki.

"Ma ei tahaks jah eriti rääkida," tõdes mees. Joseph pani pea kätele ja mõtles, mida tegema peaks. Olukord tundus tõesti keeruline. Mees tundis järsku suurt väsimust, kindlasti oli selles ka viski süüdi. Nooruk toestas enda vastu seljatuge ja sulges hetkeks silmad.

Sierra oli köögis kuskil viisteist minutit, jalutades siis koos kuuma piparmünditeega tagasi elutuppa. Vaadates noormeest arvas ta, et teine magab ja see tõttu võttis ta sunna tugitooli juurde, mis toa nurgas oli. Sättinud end sinna mugavalt kerra, viis ta enda pilgu aknast välja, juues vahepeal väikeste sõõmudega teed. Tal ei olnud und. Ta lihtsalt oli ja vaatles välja ja kui see üle viskas, siis silmitses ta noormeest.

Joseph avas silmad ja kinnitas need Sierra omadele, mis helkisid tumepruunilt. "Ma ei kuulnudki kui sa tulid," lausus noormees vaikselt ja naeratas õrnalt. Ta ei suutnud enda tänulikkust sõnadesse voolida. Hea oli, et neiu lihtsalt oli siin, loodetavasti mitte kahjutundest. Seda emotsiooni ei sallinud Joe eriti.

"Ma arvasin, et sa magad," sõnas Sierra vaikselt õrna naeratusega, mida võibolla hämaras ruumis nähagi ei olnud, aga neiu teadis, et see oli seal. Ta lihtsalt istus edasi ja vaatas noormehele otsa, justkui käiks nende kahe vahel hääletu vestlus. Tüdruk mõistis, mida Joe ilmselt öelda tahtis, kuid milleks tal sõnu ei jagunud ja ta lootis, et ka poiss saab aru, et ta on siin, sest ta hoolib temast ja ta ei jätaks teda kunagi kõige hullemal ajal maha. Kohe kindlasti ei olnud see kahjutundest.

"Ei maganud," vastas nooruk ja jälgis neiu silmi edasi. Joseph mõistis, et neil polnudki palju sõnu vaja, et üksteist mõista. Mees tõusis diivanilt ja läks magamistuppa, mis oli korteri ilusaim tuba. See oli mõnusalt hubane. Kutt võttis voodi pealt pleedi ja voltis selle kokku ning pani toolileenile ja jäi siis mõttesse. "Sierra, sa saad voodis magada," lausus mees piisavalt valjult, et neidis kuuleks. Ta ise mõtles, et saab diivanil ka hakkama. Melody ilmselt tundis siiani mingit hirmu.

"Ma ei ole eriti unine," hõikas tüdruk õrnalt vastu, hoides enda pilku aknast väljas. Sealt avanes mõnus vaade pimedale tänavale, millele andsid valgust üksikud tänavavalgustid. "Sa võid ise ennast sinna sättida," lausus ta mõne aja päras, jõudes järeldusele, et ta tõesti magama ei lähe. Ta lihtsalt ei tundnud väsimust. Võibolla oli see tingitud sellest klaasitäiest viskist, mis ta baaris enda kõrist alla lasi.

"Ei, ma ei jäta sind üksinda istuma," vastas Joseph. Arvestades kõike, mida Sierra tegi, oleks nõme olnud jätta neiu üksinda võõrasse korterisse istuma. Mees läks tagasi elutuppa ja istus diivanile. "Räägi, miks sa siis päriselt Inglismaale läksid?" küsis nooruki järsku. Ta oli selle teema üle pikalt mõelnud.

Sierra muigas vaikselt, kui Joe väitis, et ei jäta teda üksinda siia istuma. Eks nad on siis mõlemad öö otsa üleval ja magavad hoopis hiljem päeval. "Lühidalt ja fancy sõnaga öeldes - kliiniline depressioon," sõnas tüdruk, asetades enda tühja teetassi aknalauale. Võtnud kätega enda põlvede ümbert kinni, rebis ta enda pilgu tänavalt ning suunas selles Joseph'ile.

Joseph oli kindel, et vajub ühel hetkel lihtsalt unne. Kasvõi diivanil. Kliiniline depressioon? "Ja kuidas sul nüüd läheb?" küsis mees järgmisena. Ta ise polnud vist tüdrukule eriti abiks. Ühe asja pani Joe enda peas paika, et Sierraga hakkab ta igasuguseid lolluseid koolis tegema. Keegi teine ei läinud väga sellise lõbutsemisega kaasa, Melody loodetavasti.

"Paremini," vastas Sierra napisõnaliselt, "ma olen nüüd psühholoogi püsikülaline," muigas tüdruk. Tegelikult oli temaga kõik vägagi korras. Ta oli Inglismaal õppinud palju häid nippe ja oskusi, kuidas edaspidi sellisest seisundist hoiduda. Ja siiani ei olnud tüdruku pähe tikkunud veel ühtegi negatiivset mõtet. Eks ta hoidis ka enda ümber inimesi, kes talle alati naeratust oskasid näole tuua.

"Siis on hea," ütles mees naeratusega. Ta oli mõneks hetkeks enda mure täiesti unustanud. Kindlasti mängis ka alkohol oma rolli, sest tavaliselt tiksus see mõte siiski peas. Psühholoog oli inimene, keda Joseph külastada ise ei tahtnud. Oli mingisugune vastumeelsus.

"Mhm," mõmises Sierra nõustuvalt, "kusjuures psühholoogidest võib mõnikord väga palju kasu olla," lausus tüdruk, tõustes tugitoolilt püsti ning jalutades noormehe juurde diivani juurde, kus end mõnusasse rätsepistmesse sättis. "Sa peaksid ka võibolla mõne jutule minema," pakkus Mel ettevaatlikult. Enamasti arvasid inimesed, et kui sa neile psühholoogi soovitad, arvad sa, et nad on hullud.[/color]