A little drunk....

"Niisama? See pole minu korter," vastas Joseph üsna vihaselt. Joe nägi Sierra silmis enesekindlat pilku. Ta ikka ei kartnud noormeest. Mees hammustas huulde, kõike oli liiga palju. Ta ei suutnud, ta lihtsalt ei suutnud. Noormees istus koridoris olevale tumbale ja langetas pea. Mõni pisar pääses valla, aga mees kuivatas need kiirelt ära.

"Jah, ma tean," sõnas Sierra ülima ükskõikusega. Ta pidi kõvasti pingutama, et enda häält neutraalsena ja pilku kindlana hoida. Tüdruk lihtsalt seisis kui J tumbale vajus. Ta ei julgenud enda kätt poisi õlale panna, sest kartis sellest tulenevat reaktsiooni. Aeglaselt ja ettevaatlikult lasi tüdruk end kükakile, toetades enda käed Joseph'i põlvedele, üritades samas poisi pilku püüda.

"Vabandust, ma lihtsalt ei...Võtmed on kapi peal, sa võid minna," lausus noormees vaikselt. Ta ei tohtinud nõrk olla. See kopsis ta peakolus alati. Joseph ei tahtnud neiu pilku näha, sest tundis, et keeras sellise jama kokku. Ta ei tahtnud Sierrat hirmutada ja lapsest ilma jääda ja...

Sierra pilk libises kapile, kus võtmed lebasid, kuid ta ei tõusnud püsti, et ära minna. Ta ei saanud Joe'd sinna niimoodi jätta. Jumal teab, mis mõtted tal veel pähe tulevad. "Joe....ma arvan, et ma jään parem siia," lausus tüdruk vaikselt, tõstes enda käed noormehe põlvedelt põskedele, et ta endale otsa vaatama panna. "Sa võid juua ja teha, mida iganes sa tahad, aga ma jään siia," kordas tüdruk enda sõnu.

Joseph vaatas Sierrat väga valuliku pilguga. Ta lihtsalt murdus ja ta vihkas seda. Noormees soovis tugevam olla, aga ta lihtsalt ei osanud enam. Maailm kukkus kokku. "Ei, ma ei taha juua," kinnitas Joe. Ta ei tahtnud üldse alkoholi puutuda. Õlu oli siiski vaja ära koristada, nii et ta tehniliselt veel pidi seda puutuma.

Need sõnad olid kui muusika Sierra kõrvadele, aga ta ei näidanud seda muud moodi välja, kui vaid tõusis püsti ning võttis Joe käest kinni, et ta püsti tõmmata. "Lähme siis edasi, mis me siin esikus ikka istume. Ma pean enda tekitatud kahjud ära likvideerima," sõnas Mel õrnalt muiates, liikudes koos Joseph'iga elutuppa, kus ta noormehe diivanile istuma pani, hakates ise põrandat koristama.

"Ma koristan ise," lausus mees ja korjas suuremad klaasikillud kokku. Kui ta viis neid kööki ja hakkas neid ära viskama, lõikas üks kild kätte. Rahustav oli tegelikult. Stress vähenes justkui füüsilise õrna valu tõttu. Haav polnud kõige sügavam, aga valu tekkis siiski. Just selline koht ka, mis iga käeliigutuse juures tuikas.

"Mine istu maha sa oled ju täitsa täis. Sa tekitad veel endale mingid vigastused," sõnas Sierra käskivalt. See veel puudus, kui ta siia kuskile kildude otsa kukuks. Muidugi tegi Joseph aga kõik risti vastupidi. Sierra lükkas ülejäänud väiksemad klaasi tükid kühvlile ning jalutas samuti prügikasti juurde, visates killud ära. "Noooo, mis ma ütlesin," tänitas Mel, lastes kühvli põrandale ning vaadates hoopis Joe kätt, mis vaikselt veritses. Selline klaasist tekitatud haav tekitas tüdrukule hetkeks hulgaliselt halbu mälestusi ning ta judistas enda õlgu, võttes kapi servast kinni, kui pea korraga raskeks tahtis muutuda. Hinganud sügavalt sisse-välja, avas ta taas enda pruunid silmad, koondades kõik enda mõtted Joe'le.

Joe jälgis enda kätt ja sealt immitsevat verd. Aeglaselt avas ta kraani ja lasi külmal veel tumepunase olluse minema uhada. Noormees vaatas Sierra't, kes oli näost üsna kaame. "Kõik korras? Veri ehmatab sind?" küsis Joseph, kulm kortsus. Olgugi, et promill oli veel veres, oli ta mõistus justkui kainestava laksu saanud.

"Ei...see ei ole veri...lihtsalt...," Sierra raputas pead ja asetas käe enda otsmikule sulgedes hetkeks enda silmad, "ma lähen otsin midagi millega põrandat kuivatada," lausus ta viimaks ning jalutas vannitoa poole. Või vähemalt selles suunas, kus ta arvas seda olevat. Ja ta ei pidanud endas kahtlema. Leidnud sealt mingi mustema ja vanema rätiku, suundus ta tagasi elutuppa ning kuivatas ära kõik vedeliku, mis põrandale laiali oli valgunud. "Saad enda haava ise kinni või pean sind aitama?" küsis tüdruk, kükitades loigu kõrval ning üritades seda kuivatada.

"Saan hakkama," hõikas mees köögist vastu ja läks vannituppa. Peegli taga oli kapp, kust ta leidis marlisideme ja pehmemat materjali. Sobiva tüki rebinud, pani ta selle materjali haavale ja sidus kõik omakorda marliga kinni. Korras. Joe läks tagasi Sierra juurde, käes lapp, millega ta läks neiule appi.

Sierra turtsatas Joe sõnade peale. Jamh, ta pidi klaasitükkide koristamisega ka hakkama saama...Siiski jäi ta kohale, käies korraks vaid köögis, et rätik välja väänata ja siis jälle kuivatama minna. Ükskõik kelle korter see oli, ilmselt lõhnab see veel mitu päeva õlle järgi. Loodetavasti on too Joe sõber ikka mõistev ja ei hakka sellepärast õiendama või midagi.

Joe lõpetas koristamise ja läks vannituppa lappi pesema ja pani selle radikale kuivama. Seejärel läks Joseph Sierra juurde ja võttis rätiku tüdrukult ja tegi ka selle korda. "Aitäh," sõnas noormees vaikselt, olles tagasi Sierra juures elutoas.

"Ma peaksin sind tänama. Mina ju need pudelid ära lõhkusin," sõnas Sierra, mitte just kõige uhkemal toonil. Ta tegi seda täiesti emotsioonide ajel. Vähemalt suutis ta noormehe tähelepanu äratada. "Sooo," venitas tüdruk, libistades enda käed teksade taskusse ning jalutades tagasi diivanile, kus ta istet võttis, "ja mis nüüd saab?"

"Ma ei tea...Ma peaks ennast vist välja magama. Aga...Kas sa jääd siia ööseks? Tahad koju minna?" küsis mees. Ta ei tahtnud siiani enda 'pidutsemise' põhjusest rääkida. Hell, valus ja ärritav koht. Tundlik ka veel pealekauba.