Books are always fun

Sierra oli otsustanud natuke enda garderoobi täiendada ja seega külastas ta Tree Hilli suurimat ostukeskust. Ometi pärast kahe tunnist ostlemist hoidis ta käes vaid kahte kotti, millest ühes olid teksad ja teises üks särk, mis talle silma jäi. Loobunud riietepoodidest, sisenes ta hoopis raamatupoodi. Esimesena uuris ta uudiskirjandust ehk siis kõige uuemaid raamatuid. Leidmata sealt endale midagi huvitavat, hakkas ta mööda riiulivahesi jalutama, vaadates siin-seal mõnda raamatut. Jõudnud viimaks fantaasia kirjanduse juurde, jäi ta seal pikemalt ühte riiulit uurima. Kõrgustes seisis üks raamat, mis pakkus talle isegi huvi, sest ta oli filmi vaadanud ja see oli lihtsalt liiga hea olnud. Seega miks mitte ka raamatut lugeda. Selleks pidi ta aga ennem poest mõne pikema inimese kinni püüdma, kes talle selle raamatu ulatada saaks.

Joseph oli lõppude-lõpuks haiglast välja saanud. Üks käsi kipsis, lasi ta nüüd mööda kaubamaja ringi, et uueks kooliaastaks mõned kaustikud ja muu säärane soetada. Mehele jäi silma raamatupood, kus oli väidetavalt suur soodukas. Tavaliselt käis Joe ikka õe juures raamatuid ostmas, kuid tasus vaatama minna, mida siis pakutakse. Noormees jalutas otsejoones ulme juurde. Viimasel ajal olid talle need hakanud meeldima.

Sierra tõmbas käega läbi enda punaste juuste, olles valmis juba ära minema ja hiljem tagasi tulema kui riiulite juurde ilmus noormees, kes oli kindlasti piisavalt pikk, et raamat kätte saada. Näitsik jalutas võõra juurde ning seisatas tema juures, "vabandust, kas sa saaksid mulle sealt ülevalt ühe raamatu ulatada?" esitas neiu enda tagasihoidliku soovi.

OT: Kas nad on juba varem tuttavad?

OT: Sierra käis kunagi Tree Hillis, right? Siis võiks tunda küll.
Joseph sirvis parajasti ühte raamatut, kuni kuulis tuttavat häält. Noormees pani raamatu riiulile tagasi ja pööras ümber. Mees muigas. "Ikka saan," nõustus Joseph. "Millise raamatu ma täpselt sulle andma pean?"

OT: Ok, pealegi on mul albumis üks pilt koos sinuga.

Kui noormees end ümber pööras, tundis Sierra koheselt selle näolapi ära ning muigas õrnalt. Tore oli jälle tuttavaid nägusi näha. Ei olnud just kerge aastaks kaduda ja siis tagasi tulla ja oodata, et kõik su sõbrad on endiselt olemas. "Sealt ülevalt see - I am number four," sõnas tüdruk, näidates sõrmega ka õige suuna kätte.

Joe võttis raamatu ja ulatas selle Sierrale. "Palun. On sul edasiseid plaane?" küsis noormees. Ta oleks tahtnud ammuse sõbraga rääkida. Josephil oli endal vaba aega kuni õhtuni, kuidas olid ajaga lood aga tüdrukul?

"Aitäh," sõnas tüdruk, võttes raamatu kätte ning lehitsedes seda pisut, "mitte eriti. Sain kõik vajaliku ostetud ja nüüd oli kavas võibolla kuskilt midagi süüa osta ja niisma linnas jalutada," vastas Sierra noormehe küsimusele, mis andis neiule mõista, et Joe tahab ilmselt midagi koos teha või siis oli ta lihtsalt uudishimulik neiu plaanide üle.

"Kuhugi istuma ei taha minna? Mõnda kohvikusse või midagi," pakkus mees välja. Teda huvitas, et kuidas neiul läinud on ja mis ta teinud on. Peale tüdruku lahkumist noored veel natuke aega omavahel suhtlesid, kuid siis sidemed katkesid.

"Tegelikult on see päris hea idee," sõnas Sierra, mõeldes hetke Joe sõnade peale. Ta oletas juba, et sellest tuleb selline kerge ülekuulamine, aga samas huvitas teda sama palju, mis noormehe elus toimunud on ja üldse, mis Tree Hillis hetkel toimub. Ta peab ju siiski koos teistega jaanuaris kooli minema. Ja neiu ei kujutanud ette, kuidas see kõik laheneb. Ball ei olnud just kõige positiivsem kogemus olnud...

"Siin kaubamajas on üks hea koht," lausus Joe kerge naeratusega. Sierra oli nii äkitsi kadunud, muidugi tahtis Joe teada, miks neiu seda tegi. Muidugi ei teadnud Joseph mitte midagi ballil toimunust, kuna tema passis sel ajal haiglas. Merry X-mas!

"Sellisel juhul sinu järel, sest ma tõesti ei ole enam eriti osav selles hoones orienteeruma," naeris näitsik õrnalt. Aga ennem pidi neiu muidugi enda raamatu eest maksma. Nüüd on tal vähemalt mida lugeda, kui ta üksinda kodus peab passima.

"Olgu," sõnas mees noogutusega ja liikus väljapääsu poole, oodates neiu järgi. Nad kõndisid kohviku juurde ja Joe avas enda terve käega Sierrale ukse. See koht oli kaubamajas ainus, mis polnud klaasist ja liiga avar. Kohvik oli pigem õdus ja rahulik.

Sierra maksis enda raamatu eest ning sai endale seega kolmanda koti veel kätte. Nii et võis öelda, et tema ostlemispäev läks kenasti korda. Ta jalutas Joe kõrval kohvikuni ning astus siis noormehe ees sisse. Koht oli tõesti mõnus ja rahulik. Mel lasi pilgul üle ruumi lennata, otsides vaba kohta, mille ta ka viimaks leidis. Enda sammud sinna seadnud, istus ta peagi vabale toolile, asetades enda ostud ja üleriided enda kõrvale jäänud vabale toolile..

Mees istus neiu vastu ja mees ei pidanud menüüd avamagi. Siin kohas käis ta alati kakao ja imelise šokolaadimuffini pärast. Sama häid ei saanud mitte kuskilt. "Kuidas sul siis aasta möödus?" küsis Joseph naeratusega.

Sierra vastupidiselt Joe'le avas siiski menüü ning uuris, mida seal üldse pakutakse. "Enam vähem. Oli paremaid ja oli halvemaid aegu. Ma olin enamus aja Inglismaal ja õppisin. Ja üritasin samal ajal enda eluga järje peale saada. Uskumatu, kuidas muusika sind mõnikord aidata võib," seletas Mel ning langetas pilgu taas menüüle, valides viimaks välja eine, mis koosnes kahest kanatortillast, riisist ja salatist. kõrvale otsustas Sierra võtta õunamahla. Mõned minutid hiljem ilmuski nende juurde teenindaja. Melody andis esmalt enda tellimuse sisse ning pöördus siis küsival pilgul Joe poole.