Books are always fun

Joe tellis lisaks kakaole ja muffinile ka pastaroa. Kelner lahkus ja Joseph küsis :"Kas sa jõuluballil käisid?" Noormees polnud neiu saabumise ajast teadlik. Ega keegi ei suvatsenud talle rääkida ka, et Sierra on tagasi. Nojah, nad ei suhelnud peaaegu aasta aega.

"Jah, sest kuna ma hakkan nüüd jälle siin koolis käima, siis mu vanemad arvasid, et see oleks hea koht, kus jälle sisse sulanduda. Aaagaaa, see ei läinud just kõige paremini ja ma lahkusin poole pealt," kehitas Sierra õlgu näol no-mis-teha? pilk. "Aga ma käisin enne seda ka TRICis kui see mingi noortekas seal oli. Ma suht paar päeva enne seda jõudsingi tagasi tegelikult. Ma ise arvasin, et ma lõpetan keskkooli Inglismaal, aga vanemad hakkasid vinguma, et nad ei ole mind nii kaua aega näinud ja noh...siis ma tulin neile vastu ja otsustasin ikka kooli siin lõpetada," kukkus tüdruk rääkima, kuni viimaks vait jäi ja poisile otsa vaatas.

Joe kortsutas kulmi, mis seal ballil siis juhtus, et ta lahkus? Keegi tuli midagi ütlema? Okei, neiut peeti väga ülbeks ja nii edasi, aga ta ei olnud seest selline, nüüd oli ta kindlasti enda välist imagot muutnud. "Aa, kas sa TRIC'is tuttavaid ka nägid?" küsis mees. Liz haiglas midagi ei rääkinud...Järelikult Lizandraga nad vist kokku ei põrganud.

"Ma kohtasin Jasonit ja me rääkisime natuke juttu. Ta saatis mu hiljem koju," sõnas Sierra vaikse noogutusega, "muidugi nägin ma ka teisi 'tuttavaid' aga nad kas ei julgenud või ei tahtnud minuga rääkima tullla," muigas Mel, laskmata end sellest segada. Inglismaal oli ta palju õppinud. "Aga räägi parem, kuidas sinul läheb ja üldse, mis Tree Hillis toimub," tahtis neidis teada.

"Nojah, meil on koolis üks teine tüdruk ohjad enda kätte haaranud," vastas Joseph muigega. Uus liider oli õel nii väljast kui seest. "Mul läheb kõik väga...Segaselt," ütles noormees ausalt. Autoõnnetus oli justkui kirss tordil, justkui poleks asjad piisavalt keerulised olnud.

"Jah, panin tähele," ütles Sierra õrnalt muiates. Teda sellised asjad enam tõesti ei huvitanud. Ta on pigem koos enda paari hea sõbraga kui hunniku inimestega, kes ei hinda sinus muud kui raha. "Segaselt?" kergitas Mel enda kulme, "kas sa tahad sellest 'segasest' rääkida ka või peame me teemat vahetama?" uuris tüdruk otse ilma keerutamata.

"Noh, sa kuuled kõigest koolis niikuinii, parem räägin ise, kui lasen sulle väga väärastunud versioone tõest teistel rääkida. Esiteks, ma saan isaks. Teiseks, ma sattusin autoõnnetusse," lausus Joe, vaadates hetkeks enda kipsis kätt.

Sierra seedis äsja kuuldut ennem kui enda suu avas, et midag öelda. Seda ta muidugi oodanud ei olnud, aga kes on tema kritiseerima noormehe elu. "Uuuoooou, see on nüüd küll suur uudis, aga palju õnne," lausus neidis, arvates et see on kõige õigem mida öelda. "Mis autoõnnetusse puutub, siis ma olen õnnelik, et sa elus oled," sõnas Mel siiralt, hoides pilku kindlalt Joe'l. "Ja kes see neiu siis on?" esitas Sierra küsimuse, kui teenindaja nende tellimustega tagasi jõudis ja toidud nende ette lauale asetas.

"Jah, tänan," lausus Joe veidike kurvalt. "Arstid ütlesid, et ma pidin sündima õnnesärgis, sest sellistest õnnetustest tulevad väheselt nii lihtsalt välja," lisas mees. "Nicole, mu sõbranna. Üks loll pidu ja nüüd on tagajärg käes," ütles Joseph. Nad olid sõbrad ja siis see pidu...

"Ju siis polnud sinu aeg minna veel," sõnas Sierra tõsiselt, saates poisile ühe julgustava naeratuse. "Nii et planeerimata laps, jah?" vangutas näitsik enda pead, "aga ma oletan siis, et te jätate lapse alles?" pakkus Mel küsivalt. Vähemalt nii jäi Joe jutust mulje.

"Planeerimata jah...Aga laps jääb alles," lausus mees noogutusega. Ta alguses kahtles meeletult, aga kui Nicole oli kindel, et tahab lapse alles jätta ja Joseph ei tahtnud, et pisikesel puuduks isa. Ta oli ise selle läbi elanud ja see polnud hea.

"Kes oleks võinud aravata, et sinust nii varakult isa saab," sõnas Sierra, võttes klaasist lonksu mahla, mis oli mõnusalt külm. Võtnud noa ja kahlvi kätte, maitses näitsik enda tellitud sööki ja otsustas, et tegu oli väga hea toiduga. "Mis su ülikoolist siis saab, kui sa muidugi üldse plaanisid sinna minna," uuris Mel. Tulevik - sellest ju kõik viimasel ajal ainult rääkisidki.

"Tjah...Aga eks ma üritan nii hea isa olla kui võimalik," lausus Joe ja võttis kahvli kätte. Vasakut kätt oli valus liigutada, seetõttu ta pidi ühega hakkama saama. "Noh, Nicole pakkus välja, et ta koliks mu ülikooli lähedale, siis saaksin lapsega koos olla. Ehk leian seal ka mingi tööotsa, ma ei saa ju elu lõpuni töökojas töötada," rääkis Joseph ja proovis pastat. Imeline.

"Kena, et te niimoodi üksteisega kokku saate rääkida. Kas see....Nicole on ka Senior?" uuris Sierra. Tal oli tunna nagu ta oleks aasta asemel kümme aastat ära olnud, sest kõik oli niivõrd muutunud. "Noojah, ega töökoda vist väga palju sisse ei too?" kehitas Mel enda õlgu. Tal ei olnud sellest muidugi õrna aimugi.

"Junior," sõnas Joseph. Jama lugu, neiu ei saanud keskkooli lõpetada nüüd Joe pärast. "Noh, Rusty on õpilastele maksmises üsna helde käega. Ma aitan teda muudes asjades ka ja hoiatan, kui ta naine peaks töökoja juurde ilmuma. Elan normaalselt ära," muigas mees. Nad said Lizziega hästi hakkama.