Hilinenud.

Võtnud kapist enda sviitri, tõmbas Alex selle üle pea, pöörates silmad Sayerile. "Olgu nagu olgu," lausus neidis vaikselt. Talle oli sellest draamast, mis teda pidevalt ümbritseb, nii kõrini, et teda lihtsalt enam ei huvita. "Arvestades seda, et sa lausud seda nii rahulikul toonil, siis polnud see sinu jaoks ebameeldiv, mis tõttu ma võin oletada, et ta pole sinu jaoks lihtsalt sõber. Sa ei pea valetama, Sayer, ma mõistan," lausus Alex vaikselt, tõmmates enda juuksed kampsuni alt välja ning võttes kapist mantli, mille ta samuti endale peale pani.

Sayer tõmbas endale pusa ja jaki selga ning silmitses Alexit. Tegelikult oli neiu sõnades tõde sees. "Ta pole kunagi minu jaoks lihtsalt sõber olnud. Selles suhtes on sul õigus ja ma ei hakka seda ümber lükkama," tunnistas noormees avameelselt. Kui juba rääkimiseks läks, siis võib ju kõik ära rääkida, mis siin ikka keerutada. "Aga, mis see kõik meie vahel muudab?" küsis Say huviga, kartes kõige halvimat.

"Ma ei tea," lausus Alex vaikselt, kerides salli ümber kaela ning pannes enda punase kootud barreti pähe, mis vajus talle hetkeks silmini, kuid Lexi sättis selle peale endale korralikult pähe. "Minu parimaks sõbraks jääd sa alati, miski ei muuda seda, aga ma arvan, et oleks parem kui ma mõneks ajaks eemale tõmbuksin," lausus Alex vaikselt, hoides silmi kapil, kuid pöörates enda pilgu peale Sayerile. Võtnud kapist enda koti, mille ta risti üle rindkere pani, lükkas tüdruk ukse kinni ning võttis suuna puhketoast välja.

"Kui sa nii arvad," sõnas Sayer, kuid siis tema pilk tõsines, "ega sa ometi korterisse tagasi ei kavatse minna?" küsis ta, jälgides kuidas Alex end riidesse paneb. Ta ei elaks seda üle, kui neiu sinna läheb ja tal jälle enda isaga mõni vaidlus lahti läheb. Tüdruk võiks ikka tema juurde jääda. Say oleks nõus isegi all diivanil magama kui vaja.

"Kuhu mul mujale minna on? Pealegi pean ma temaga varem või hiljem tegelema," lausus Alex vaikselt, jälgides enda esist, tõmmates käpikud kätte ning lükates puhkatoa ukse lahti. Peagi avanes ka uks, mis viis baari taha kõrvaltänavasse, mida mööda ikka neidis kõndis koju, mis esines kord tema korteri ja Sayeri maja näol.

Sayer ei öelnud midagi, vaid lasi lihtsalt neiul minema jalutada. Alex on piisavalt vana, et ise enda otsused teha. Noormees ei saa elulõpuni teda päästa või suunata. Kui baari jäi ainult tema, eemaldas ta enda tagi ning suundus tagasi pea ruumi, otsides sealt mõnda suitsupakki, mille ta ka pärast mõne minutilist otsimist leidis. Ilmselt kuulus see Maxile. Võtnud sealt ühe suitsu, selle otsast põlema pannud, istus Say letile ning silmitses lage, lastes enda mõtetel vabalt liikuda. Kuigi ta oli just mõned minutid tagasi enda suhte lõpetanud, et tundnud ta end sugugi halvasti. Vastupidi, tema sisse puges just kui mingisugune rahulolev tombuke, mis noormehele nii võõras tundus.

Sayer hakkas koju liikuma alles kolme ajal kui järgmine vahetus sisse sadas. Ta võttis suurema ringi ning hulkus natuke aega pargis. Kui ta viimaks koju jõudis, tundis ta end üliväsinuna ja seega jäi ta praktiliselt kohe magama kui pea patja puudutas.

OT: LÕPP