Hilinenud.

Sayer oli jõudnud, vaid baarist välja astuda ja mõned meetrid edasi liikuda kui Jessica tema käest kinni haaras. Ta pööras end ringi, kuid tõmbas enda käe neiu haardest lahti. "Mida sa siis veel tahad? On veel mõni küsimus, millele ma vastama pean?" küsis Say, hääles mitte kübetki sõprust, soojust või lõbusust, mis seal muidu alati olemas oli. Ta lihtsalt põrnitses neidu, tundes samas kuidas külm naha alla poeb. Enda üleriided oli ta ju kõik baari jätnud.

Seda vist nimetatakse selleks, mis juhtub siis, kui keegi, kes ei tohi, tungib sinna, kuhu teda ei taheta lasta, sest see lihtsalt muudab kõik, mille loonud olen, millekski, millest hoiduda tahtsid. Jessie ei osanud mitte kuidagi oma tegu heastada, kuid ta teadis, et kui ta lahkub ja noormehe rahule jätab, et siis ongi kõik. "Sayer," lausus Jessica endise rahulikkusega noormehe nime, tõusis kergelt kikivarvule, põimis käe, millega ta kotti ei hoidnud ümber noormehe kaela, sulges oma silmad ning suudles noormehe huuli õrnalt.

Say sulges enda silmad ning hingas sügavalt välja, vaadates neiule otsa kui too tema nime lausus. Noormees kujutas juba ette, et see on lõpp. Kuid kui ta tundis Jessie kätt enda kaelal, teadis ta kuhu see liigub. Kuid ta ei teinud midagi. Ta ei takistanud seda, kuidas ta ei aidanud ka kaasa. Ta lihtsalt oli. Oli ja lasi sellel kõigel sündida. Tundes tüdruku huuli enda omadel, sulgusid ka Sayeri silmad. Ta asetas enda käed ümber neiu piha ning tõmbas ta õrnalt enda vastu, vastates tema suudlusele pisut jõulisemalt.

Jessica lasi oma kotil lumele, mis tema sünnipäeval alla sadas, kukkuda ning viis oma teise käe samuti ümber Sayeri kaela, suudeldes teda endise õrnusega. Hetke pärast eemaldus ta Sayerist, libistades oma käed mööda noormehe rinda tema külgedele ja sealt edasi alaseljale. "Homme ühe paiku keskväljakul," ütles Jes noormehele silma vaadates, jätkates siis küsimusega,"Kas see kehtib veel?"

Kui suudlus äkitselt läbi sai, tundis Sayer end nagu puuga pähe saanud. Ta ei jaganud ei maad ega ilma. Kõik, mida ta antud hetkel nägi, olid Jessica säravad silmad, kõik, mida tundis, nende eelnenud suudlus tema huultel ja kõik, mida ta kuulis, oli tüdruku vaikne hääl. "Jah," vastas Say pärast hetkelist vaikust, mille jooksul Say kõik toimunu kokku pani. Veel täna õhtul oli kõik omal kohal ja korras. Ja nüüd oli jälle üks sasipundar, mille noormees lahti pidi arutama.

Jessica ei pööranud kordagi pilku Sayeri silmadelt. Tema jaoks oli iga pusletükk õigel kohal, aga pilti ta lahti seletada ei osanud. "Ma usun, et peale töö ootab sind baarileti taga üks neiu ja ma julgen arvata, et mitte just kõige paremas tujus," lausus Jessie. Ta võttis maast oma koti. "Homme räägime," ütles Jes, astudes noormehest sammu eemale. Jessica viis oma pilgu taas Sayeri silmadele. "Anna andeks," lausus ta vaevukuuldavalt, kui end siis ümber pööras ja kodu poole kõndima hakkas. Nüüd tuli tal vaid oodata, kuni Say iseendaga arved klaarib, tehes eelkõige endale selgeks, mida ja kelle vastu ta tunneb.

"Ma tean..." sõnas Sayer tüdruku lause peale. Ta ei olnud isegi kindel, kas läheb sinna baari tagasi, kuigi oli nüüd kenasti rahunenud. Seda oligi liiga palju palutud, et asjad nii kauagi korras püsiksid. Või äkki oli asi lihtsalt selles, et asjad ei olnud veel korras ja sellepärast need muutuvadki. "Jah," noogutas Sayer. Neiu viimaste sõnade peale noormees naeratas õrnalt ning vaatas talle otse silma. Võibolla tegi Jessica talle teene. Võibolla tegi ta täna seda, mida Say ise poleks kunagi julgenud teha. Sayer ohkas sügavalt ning jalutas tagasi baari. Ta riided olid nagu nii siin. Sisenenud umbsesse ja sooja hoonesse, tundis ta kuidas tema keha ülesse soojenes. Ta lasi ukse enda selja taga kinni ning toetas end siis selle vastu, viies pilgu laele, tõmmates kätega üle näo. Kerge nükkega ajas ta end püsti ning jalutas tagasi leti taha, hakates tellimusi täitma, pilk pidevalt Alexile libisemas.

Alex oli märganud Jessica sisenemist ning tema ja Sayeri vahelist vestlust, aga kuna ta peagi pidi minema leti tagant ka saali teenindama, siis keskendus ta peagi muudele asjadele. Rätik otsa pidi pükste tagumises taskus, liikus neidis kiirelt, kandik käes, mööda saali, saades pidevalt tellimusi juurde. Tüdruku sünnipäev oli olnud mõne päeva eest ning ta tahtis samal päeval lasta endale teha veel ühe tätoveeringu paremale käele, aga kuna tema kips võetakse alles homme ära, siis pidi ta selle sündmuse veidikene edasi lükkama. Selleks ajaks kui Sayer tagasi baari ilmus, askeldas Alex uuesti leti taga. Neidis oli silmanurgast näinud, kuidas noormees ennist korraga siit välja tuiskas ja Jess talle järgi jooksis. Lexi järeldas hetkega, et sealt ei tule kunagi midagi head.

Sayer üritas kogu alles jäänud töö ajal keskenduda, tööle, kuid see oli võimatu. Tema mõtted olid igal pool laiali. Õnneks oli tema töö tal nii käe sees, et ta sai seda ka suhteliselt ilma erilise mõtlemiseta teha. Pealegi ega need jorsid siin aru ei saa, kui sa neile vale joogi valad. Nad kõik olid täis kui tinaviled. Aeglaselt venis esimene tund ja veel aeglasemalt teine, mis noormehel veel vahetuse lõpuni jäänud oli. Viimaks natuke peale keskööd hakkas baar tühjenema. Seega oli poisil võimalus juba lett puhtaks teha, samal ajal kui viimased kliendid laudade taga veel istusid.

Täitnud viimased joogid, pesi Alex kiirelt puhtaks napsuklaasid, kuivatades need ja pannes tagasi riiulisse. Samuti pühkis ta puhtaks ka leti, mis jäi tema ette, ning korjas kokku mõned klaasikillud, mis vedelesid tema jalge ees. Loomulikult ikka paljakäsi nagu alati. Tõmmanud kergelt sõrmedega läbi juuste, ohkas Lexi vaikselt, keerates baarile selja ning toetades ennast vastu letti. Tänane õhtu oli tegus ning väsitas neidise päriskorralikult ära.

Viimaks laskus baari vaikus. Sayer oli veel põranda üle käinud ning lauad korda teinud kui neli viimast vanameest enda kodinad kokku korjasid ja kodu poole astuma hakkasid. Ta vahetas tühjaks saanud pudelid uutega ning ilmus seega kõrvalruumist, koos kasti jookidega, mida ta riiulisse laduma hakkas. Terve see aeg oli ta mõtlik ja tõsine. Samuti ei vahetanud ta ainsatki sõna, vaid kadus kohe kui kast tühi, jälle kõrvalruumi. Joonud seal klaasi külma vett, ilmus ta tagasi Alexi juurde, jäädes tema ette seisma ning toetades end vastu riiulit, mis leti taha jäi. Seega oli nende vahel kena kaks meetrit. Sayer vaatas lihtsalt tüdrukule otsa, oskamata kuskilt alustada.

Sulgenud vahepeal silmad, oleks Alex üsnagi suure tõenäosusega tukkuma jäänud kui Sayer poleks pudelitega kolistanud, mille peale võpatas neidis kergelt, kuid avas vähemalt silmad. Seda teeb sinuga öine vahetus, millele järgneb kool, peale mida on veel üks pikk õhtupoolik. Magada sai tüdruk öösel heal juhul vaid neli tundi, mida on ilmselgelt vähe. Selle ajani, mis Say tema ette seisma jäi, toetades vastu riiulit, olid Lexi silmad uuesti kinni vajunud. Kuid ta polnud veel uinunud, mis tõttu kuulis ta Sayeri tasast hingamist. "Ma võiksin kasvõi siin samas vastu letti magama jääda ning mitte nii pea ärgata," muigas tüdruk kergelt, avades silmad ja viies enda pilgu noormehele.

"Väsinud, jah?" muigas Sayer, nõksatades peaga Alexi poole, kes tundus tõesti unine. Ka tema oleks ilmselt samasugune, kui tema õhtu ei oleks lõppenud sellise draamaga, mis ta täielikult ülesse äratas. "Alex," lausus ta tüdruku nime, "ma pean sulle midagi ütlema..." jätkas Say, hoides enda pilku tüdrukul. Ta ei tahtnud seda teha, aga ta pidi. Muud võimalust ei olnud. "Jessica ja mina...me suudlesime," ütles ta selle välja. Nüüd oli see siis tehtud.

Alex mõmises midagi vastuseks, sulgedes uuesti enda silmad. Uni kippus tahtmatult peale. Kuuldes enda nime, avas neidis uuesti silmad, vaadates Sayerile küsivalt otsa. Kuuldes aga neid sõnu, muutus neidise ilme totaalselt. Üllatus rabas teda jalgadest. Tüdruk teadis, mis need sõnad tähendavad pikemas persektiivis, kuid ta polnud pahane ega solvunud. Pigem kergelt pettunud, aga seegi emotsioon kadus peagi, asendudes tühjusega. "Olgu," sõnas tüdruk vaikselt. Vaadanud mõnda aega noormeest, vangutas Alex kergelt pead ning kõndis tagumisse ruumi.

"Olgu?!" kordas Sayer tüdruku sõnu kui too lihtsalt tagumisse ruumi jalutas. End riiuli vastast lahti lükanud, järgnes ta neidisele. "Ja see ongi kõik - olgu?" küsis noormees imestunult. Mitte, et ta mingit hullu draamat ootas. Tal oli sellest tõsiselt kõrini, miks ei võiks asjad kordki elus hästi minna? Aga ei, seda on liiga palju palutud. " 'Olgu' nagu ma vihkan sind või 'Olgu' nagu mind ei huvita või 'Olgu' nagu meie suhe on läbi või...?" lausus Say.