Hilinenud.

Jessica oli jõuludest saati isa juures elanud ja saabus Tree Hill'i nüüd alles paar päeva tagasi. Need mõlemad päevad kulusid tal niiöelda vanade asjade kordaseadmiseks. Nüüd on tütarlaps ametlikult taas Hill, kasuisa on ta peale rohkem solvunud kui kunagi varem, ema on tema üle oodatust uhkem ja tema isa rõõmu ei oska kirjeldadagi.

Jessie astus Greeb Poison Bar'i uksest sisse ja viis sammud kohe letini. Tema andmete järgi pidi Sayer hetkel tööl olema ja seda ta ka oli. Sellest, et Say ja Alex nüüd paar on, sai Jessica alles siis teada, kui nüüd tagasi Tree Hill'i jõudis. Tütarlaps hakkab juba leppima sellega, et Sayer jääb tema jaoks alati sõbraks. Veel on ta kuulnud, et Say ja Tommie saavad omavahel jälle läbi. Vähemalt üks hea uudis. Peale Say oli leti taga ka Alex, aga Jessie ei lasknud end sellest segada. Baaris tundus hetkel ka üsna rahulik olevat. "Say, kas me saame rääkida?" küsis tütarlaps, seistes Sayeri ees, baarilett nende kahe vahel.

OT: Sayer.

Jõulud, aastavahetus, puhkus ja vaheaeg olid kõik korraga läbi ja taas algas kool ja töö. Üllataval kombel tundis noormees juba enda tööst puudust. Koolis oli põhiline rõhk nüüd lõpueksamitel ja enda sisseastumisavalduste tulemuste ootamisel. Viimane neist oli palju rohkem närvesööv kui esimene, sest sellest olenes kogu noormehe tulevik. Vähemalt oli olukord tema suhetes kenasti kontrolli all.

Sayer oli ametis üksikute tellimuste täitmisega kuni ta kuulis tuttavat häält, viies koheselt enda pilku Jessicale, keda ta ei olnud neidise sünnipäevast saati näinud. "Hey, Jessie," tervitas Say sõpra lõbusa naeratusega, "ikka saab rääkida," sõnas noormees, asetades pudeli, mis ta käes veel oli, leti taga olevale riiulile ning toetades end mugavalt küünarnukkidega vastu letti. Ilmselt kui nende vahel ei oleks olnud letti, oleks Sayer heameelega neiule ühe sõbraliku kallistuse kinkinud.

Jessica naeratas. Tütarlaps oleks ise ka noormehele tervituseks kalli teinud, aga nojah, neetud baarilett. Ta toetas oma käekoti vastu baaripukki ning võttis sealt kenasti täis kritseldatud (, sest Jessie joonistusi ei saa nimetada joonistusteks) ümbriku ning ulatas selle Sayerile. "Hilinenud õnnesooviks," seletas Jes juurde. Kakskümmend kaheksa detsember oli see kuupäev, mille Jessica lubas meelde jätta. Tal oli see meeles, aga tal polnud võimalust Sayle varem ümbrik üle anda. Ta oli noormehele tol päeval vaid kerge kõne teinud. Nüüd aga sai ta kingituse üle anda - ümbrik sisaldas ei midagi muud, kui kahte bussipiletit lähimasse lennujaama ja tagasi, kahte lennupiletit Kanadasse ja tagasi ning kahte piletit hoki MM-ile. "Ma ei teadnud, milline su lemmik hokimeeskond on, niiet kuupäeva pead kõigele ise paika panema," lausus Jessica.

Sayer oli täiesti rabatud kui Jessica talle ümbriku ulatas, mis oli täis tema toredaid joonistusi, mis poisi arvates olid ülimalt armsad, kuid mis tüdruku enda arvates olid vaid kesised kritseldused. "Aitäh ja ma pean ütlema, et sa üllatasid mind praegu," sõnas noormees võttes ümbriku vastu. Tema oletas, et seal sees on näiteks kaart või midagi, kuid kui ta selle avas ja selle sisu nägi, vaatas ta kõige pealt Jessicale otsa, siis jälle ümbrikusse. "Jessica..." raputas noormees pead, "see kõik on väga...väga....ahvatlev, aga see pidi sulle terve varanduse maksma. Ma ei saa seda vastu võta. See on liiga palju...." sõnas Say, suutmata uskuda, mida ta hetkel käes hoiab. Tema kingituse selle kõrval ei olnud peaaegu midagi. Say ohkas ning tõmbas käega üle enda näo, jäädes neiule otsa vaatama.

Umbes sellist reaktsiooni Jessica oligi ette kujutanud. "Sa juba võtsid," naeratas tütarlaps kavalalt. Võttis ju, noormees hoiab seda ümbrikut praegu käes. "See summa, mis ma selle peale kulutasin, on väga tilluke, võrreldes sellega, kui suur on sinu unistus," lausus Jessica, tuletades mõttes meelde noormehe sõnu, kui Jessie küsis, miks Sayer just Kanadasse minna tahaks: Kanadas on hoki ja üldse lahe maastik ja seal on lund rohkem kui meil siin. Olgu see nüüd Sayle tõestuseks, et soovidega tuleb ettevaatlik olla, need kipuvad täituma. "Palju õnne," lausus tütarlaps naeratades.

Tegelikult oli Jessical õigus, sest ta oli tõesti kingituse juba vastu võtnud, aga siiski tekitas see noormehes segaseid tundeid. Ühelt poolt hoidis ta käes enda unistust, aga teisel poolt oli see ikkagi Say arvates liiga kallis. Jess ei oleks pidanud tema peale nii palju raha kulutama. Ja veel kaks piletid igale poole. Noormees jalutas ringiga leti tagant välja ning jäi nüüd tüdruku juurde seisma. "Tule siis siia vähemalt. Ma tahan sind praegu kohe kallistada," sõnas noormees lõbusamalt, ümbrik endiselt sõrmede vahel.

Vähemalt lähenes Say asjale õigesti - Jessica kulutas, mitte ei raisanud. Sellega aga, et see liiga kallis on, Jessie endiselt ei nõustunud. See summa ei ole ka sellega võrreldav, kui kallis on Sayer Jessicale. Jes saatis noormeest pilguga, kui too ringiga tema juurde tuli. Tüüpiline, silmi endiselt saylt ei saa. Jessica naeris kergelt ja puges siis Sayeri käte vahele ning kallistas teda tugevalt.

Kui tüdruk noormehe käte vahel oli, andis ta talle ühe suure ja sooja karukallistuse. Tore oli jälle neidu näha. Tüdruku viimaks enda haardest vabastanud, jättis ta enda käed tema õlgadele ning vaatas talle otsa. "Noh, ja räägi mulle kuidas siis on - oled nüüd Jessica Hill ja endiselt kodus või...? Üldse räägi, kus sa jõuludel olid, sest sa olid kadunud nii ruttu, et ma ei jõudnud sulle isegi häid jõule soovida," seletas Say, unustades täiesti, et ta on tööl.

Jessica naeratas lõbusalt. "Jessica Jeanette Hill, kõlab ju ilusti, eks?" küsis Jessie muiates. Tegelikult oli nii, et kõlagu see kuidasiganes, oluline oli perekonnanime tähendus - Jamesi tütar. Jamesi, mitte Alberti. "Kodus jaa. Emmel ja Albertil on natuke erimeelsusi selle koha peal, aga emme sõna jääb peale. Tema maja, tema reeglid. Kusjuures emme mainis, et ta arvaski, et ma selle nime võimalikult ruttu tagasi muudan ja talle väga meeldis mu otsus," vuristas Jessica. Ta hingas korra ja vuristas siis edasi:"Jõuludel ma pagesin papsi juurde ja tulin sealt paar päeva tagasi. Ma kadusin endalegi üsna ootamatult. Ma hakkasin papsile helistama, et nimevahetusest rääkida ja häid jõule soovida, aga siis tuli idee isiklikult kohale minna. Ja ma kadusin. Ma ei teatanud ette ja ei mõelnud üldse sellele, et ta ei pruugi koduski olla." Tütarlapselt veel vedas ka - Jamesi uus naine oli lastega oma vanemate juures, niiet James oli kenasti üksi kodus, mis tähendas seda, et Jessica sai oma isaga kahekesi aega veeta.

"Mul on hea meel, et kõik sinu jaoks kenasti välja kukkus. Ja see nimi kõlab tõesti ilusti," muigas Sayer, vaadates siiralt tüdrukule otsa. Ta lihtsalt pakatas hetkel positiivsusest ning see pani ka noormehe muigama ja naerma. "Vähemalt olid sul siis vast toredad jõulud, mis panid su ehk jõuludest natuke paremini arvama" muigas Say, eemaldades enda käed näitsiku õlgadelt ning surudes need enda teksade taskutesse, "ja aastavahetusel nägid sa loodetavasti palju saluuti?" kergitas poiss küsivalt enda kulme.

Jessica oli hetkel tõesti positiivsem. Paar nädalat isa juures tegid talle ilmselt head. Peaaegu kõik, mida ta tahtnud on, on läinud nii, nagu ta tahtis. Välja arvatud üks asi, aga seegi ei morjenda teda. Ju siis nii on õige. "Jõuludest arvan ma endiselt samamoodi," lausus Jessie,"aga ma sain nüüd teada, KUI väga ma oma isa igatsesin." Jessie nägi teda tegelikult aeg-ajalt, kui Jamesil oli Tree Hilli asja. Nad veetsid paar tundi koos, aga see oli tõest aeg-ajalt, nii kord kuus või harvemini. "Nägin," kinnitas tütarlaps,"aga see ei ületanud seda, mida ma New York'is elades nägin." Suurlinnades ikka vägevamad ilutulestikud.

"Noh, aga siiski ma oletan, et sa jäid pühadega rahule. Kui sa New Yorgis elasid, kas sa käisid vana aasta õhtul Time Square'il ka või?" uuris Sayer, silmitsedes neidu veidi pikemalt. Ta oli alati tahtnud kas või korra enda vana aasta õhtut New Yorgis veeta. Kindlasti oleks see suurepärane kogemus. "Mis sa arvad, kui teeks homme midagi?" pakkus noormees. Ta tahaks natuke rohkem neiu vaheajast kuulda ja üldse temaga rääkida. Jes oli siiski Say sõprade hulgas üks tähtsamaid.

Rahule ta jäi, selle pidi Jessica nõustuma. "Times Square'il on alati linna suurim ilutulestik, seda me lihtsalt ei saanud vaatamata jättagi. Ja see on ka mu elu meeldivaim ilutulestik olnud," rääkis Jes,"ma elasin New York'is vaid aasta, niiet see oli ka ainus saluut, mida ma seal linnas näinud olen." New York pole aga koht, kuhu Jessica tahaks tagasi elama minna. Ta tahaks tagasi Miamisse, kus ta kaks aastat elas. "Sobib mulle, mis sa välja pakud?" küsis Jessica naeratades. Sayeriga oli ta iga kell nõus aega veetma ja homseks tal muid plaane ka polnud.

Sayer kuulas huviga neiu muljeid New Yorgi kohta. Seda enam, et ta tahtis sinna ka ise minna. "Ma ei teagi...saame äkki Keskväljakul kokku ja siis vaatame," pakkus noormees, sest seal oli kõik ilusti käe-jala juures. Kui nad muidugi just Westside'ile ei tahtnud minna. "Me võime uisutama minna või....ma ei tea, eks vaatab," kehitas Say õlgu. Need kõige spontaansemad mõtted ongi mõnikord kõige paremad.

"Ütle mulle kellaaeg ja ma olen kohal," muigas Jessica. Paistab väga välja, et Jes Sayeriga väljas käimist igatses? Selle, et keskväljakul uisuväli on, oli Jessiel juba meelest läinud. Ta pole sellele kunagi tähelepanu pööranud. Alena korra vedas ta sinna uisutama, aga see oli ka kõik, rohkem pole Jes seal käinud. "No, siis vaatame," naeratas Jessie, kellele on üsna selgeks saanud, et väikeste plaanide tegemisel pole alati mõtet - ühel või teisel juhul need muutuvad.