Our place

Lizard pidi Danieliga nõustuma, eelmise sajandi muusika oli midagi palju enamat kui tänapäevane muusika. Kui auto seisma jäi silmitses tüdruk kohta, kuhu nad jõudnud olid. Hetkel ei tulnud talle küll midagi meelde. Lihtsalt üks tavaline mets. "Ma loodan, et see on ikka seaduslik äri," sõnas Lizza vaadates küsivalt Danielile otsa ning vabastades end samal ajal turvavööst.

Lizardi sõnade peale turtsatas Daniel lõbusalt, vangutades samas pead, avas Nate enda poolse ukse, astudes autost välja. Tagumiselt istmelt haaras ta piknikukorvi ja enda tagi, mille ta selga pani. "Loodan, et sul pole midagi väikese jalutuskäigu vastu," naeratas Nathan, silmad neidisel. Kiirete sammudega oli ta peagi teisel pool autot, avades ka Lizile ukse.

Liz väljus autost, mõeldes mida see turtsatus tähendama pidi. Ilmselt seda, et Lizard on hulluks läinud ja mõtleb liiga palju. Noh, eks see oli perekonnas. "Ei, muidugi mitte," raputas tüdruk enda pead ning vaatas piknikukorvi noormehe käes. Näitsik ei teadnud, mida ta arvama peaks, mis nüüd saama hakkab. Ilmselt piknik kusagil.

Lükanud ukse kinni, lukustas Dan auto. Parem oleks ikka kui auto õhtul omal kohal on. "Tore, sest meil on umbes 10 minutiline jalutuskäik," sõnas noormees, viies kiire pilgu enda käekellale, tõstes pruunid silmad peagi tagasi Lizardile. Vaba käe ümber neidise õlgade pannud, hakkas ta vaikselt liikuma edasi. Puude vahelt paistis juba killukestena lagendiku, mis suvel oli täis õitsevaid lilli, kuid hetkel nägi välja päris armetu.

Lizard noogutas. Kümme minutit ei ole just pikk aeg ja see pidi ka tähendama, et Daniel viib ta kuskile. "Sul on vist kõik läbi mõeldud," muigas Liz, asetades enda käe ümber noormehe, sest nii oli mugavam jalutada. Ta silmitses ümbrust ja peagi märkas ta ka lagendikku, mis tundus tuttav. Ta teadis, et on seda ka varem näinud. "Me oleme siin varem käinud, onju?" sõnas Lizza.

Daniel noogutas kergelt, suul muie. "Päris mitu korda tegelikult. Hakkab vaikselt juba midagi meenuma?" pööras Nate enda pilgu alla neidise poole, jälgides teda tähelepanelikult. Noormehe samm oli kindel, sest ta teadis, kuhu kõnnib, ning juhul kui viimase päevaga pole siin midagi muutunud, siis ootamatuid üllatusi talle ei tule. Peagi said nad välja metsatukast ning nende ees laius suur lagendik, mille lõpus võis näha puude vahelt merd.

Lizard hammustas huulde ning sammus noormehe juhtimisel edasi, mälu tegemas topelttööd, et koht ära tunda. Alles siis kui nad lagendikule jõudsid ilmus Lizza näole äratundmis rõõmust tingitud naeratus. "Me läheme Meie randa?" küsis Liz üllatunult. Ta ei olnud seal sellest ajast saati käinud, kui Daniel ära läks.

Danieli suul olev naeratus muutus veelgi laiemaks kui neidis ütles 'meie rand'. "Kas sul on sellega mingeid probleeme?" kergitas noormees enda kulme, pöörates silmad lagendikult Lizandrale. See oli esimene koht, kuhu noormees tuli kui ta aastakene tagasi uuesti Tree Hilli jõudis.

"Ei, vastupidi, see on lahe, et sa selle koha valisid," sõnas Lizard, vaadates ülesse noormehe poole. "Kuidas me alla randa saame siit?" küsis tüdruk, sest ta ei olnud siit kaudu juba ammu käinud ja ta ei olnud kindel, kas siin üldse korralik rada olemas oli.

"Tore, et sulle meeldib," sõnas Daniel vaikselt, kõndides aeglaselt edasi. Tema silmad püsisid pikalt lagendikul, meenutades nende kahe viimast koosviibimist siib. See oli täis naeru ning rõõmu. "Seal on päris hea rada, mis alla viib. Ära muretse, ma ei lase sul kuhugi kaduda," muigas noormees, silmad uuesti Lizzil.

"Tore," sõnas türdruk kerge sarkasmiga ning järgnes siis Danielile. Pärast mõne minuti pikkust ronimist ja jalutamist jõudsid nad alla liivasele rannale, kus oli hulgaliselt suuri kalju tükke. "See on endiselt selline nagu ma mäletasin," muigas neidis. Kuna rand oli hobuseraua kujuline, siis mühises ookean siin tunduvalt kõvemini, paisates enda hääle vastu kaljut ja siis tagasi avaookeanile.

Aidanud ettevaatlikult Lizandra rannale, võttis Daniel maast korvi, kõndides aeglaselt neidise kõrval edasi. "Seda küll. Loodus on seda hoidnud ning keegi teine peale meie pole seda veel avastanud," muigas ta kergelt, silmad uuesti Lizile pööratud. Noormees jälgis neiut pikalt, kõndides samal ajal edasi. Kaljude ees, milles oli väikene koobas, pani Nathan viimane kord siin käies suuremad kuivanud puunotid hunnikusse, moodustades koonuse kujulise lõkke, mida oleks hiljem hea põlema panna kui õues on pimedam ja jahedam.

"Seega on mul täielik õigus seda Meie rannaks kutsuda," muigas Lizza silmitsedes veel hetke ookeani. Ta jalutas noormehele järgi, jõudes koopa ette. "Lähme sinna sisse?" küsis Liz ebalevalt. Koopad ei olnud just eriti kutsuvad. Eriti sellised.

"Me ei pea kui sa ei taha," peatus Daniel, keerates end Lizandra poole. Vaba käega võttis ta õrnalt neidise käest, tõmmates ta enda juurde. "Ära karda, ma ei lase kellelgil sulle haiget teha," lausus ta vaikselt, silmitsedes Lizardi silmi.

"Aga siin väljas oli päris tuuline ja jahe," sõnas tüdruk, hammustades huulde ning piiludes pimedasse koopasse. Nad ei pidanud ju kuigi sügavale minema. "Ma tean," sosistas Lizza vastu kui end Danieli käte vahelt leidis ja talle otsa vaatas. Liz kergitas end pisut ning suudles poissi.