Our place

"Ma tean," vastas Liz, "kõik on veel paremini kui korras," sõnas ta pärast hetkelist pausi. Ta ei teadnud isegi miks ta nuttis. Ilmselt tajus ta korraga kui mitu korda oleks ta võinud poisi kaotada ja seda igaveseks. Tundub, et ta ei saa ennem rahu kui Daniel rahulikuma elu peale jääb ja gängi seljataha jätab.

"Miks sa siis nutad?" sõnas Daniel vaikselt, tõstes õrnalt neidise näo enda rinnalt ning keerates selle ilusa näolapi enda poole. Pöidlaga pühkinud üksikud pisarad, suudles ta hetkeks Lizandrat õrnalt.

"Ma arvan, et ma just mõistsin kui lähedal olen ma olnud sinu kaotamisele," sõnas Lizza vaikselt, viies pilgu pärast suudlust lõkkele. See hakkas juba väiksemaks jääma, kuid andis siiski piisavalt soojust. "Pealegi on Joe sõnade järgi sinu elu Tree Hillis praegu vägagi tahetud," lausus ta murduval häälel "Mis siis kui...mis siis...," Liz lihtsalt ei suutnud seda välja öelda. Praegu tundus Lizardile tõesti, et olukord on nii, et nemad kaks kogu maailma vastu.

Daniel hoidis enda käsi Lizandra seljal, viies samuti silmad lõkkele. "Minu elu on alati olnud küsimärgi all. Juba poisikesena kui ma olin just põgenenud lastekodust, elades tänaval. Sellisel inimesel pole kunagi lootust vastu pidada aastaid, eriti veel sellises vanuses, aga ometigi olen ma endiselt elus, terve ega kao kuhugi," sõnas noormees vaikselt, surudes enda huuled neidise pea laele, hoides tüdrukut kindlalt enda kaisus.

"Lubad?" küsis Lizza, vaadates poisile otsa, "et sa ei kao kunagi ja ei jäta mina üksi siia maailma," täpsustas tüdruk. Ta teadis, et sellist asja on raske lubada, sest see ei olene alati inimesest endast. Aga tal lihtsalt oli vaja seda kuulda.

"Luban," sõnas Daniel vaikselt, kuigi tal oli kahtlusi selle lubaduse hoidmisega. Eriti arvestades seda, mis ees seisab veel. Naeratanud õrnalt, suudles Dan neidise nina otsa, hoides teda veelgi kindlamalt enda rinna vastas, nende vahele jäi vaid üks habras hõbedast ristike.

Liz noogutas ning embas noormeest tugevalt, tundes külma risti nende vahel. Ta tõmbus Danielist natuke eemale ning võttis ehte enda kätte. "Sa ei ole kunagi öelnud kust sa selle said. Sa kannad seda alati, onju?" küsis Lizza endiselt vaiksel häälel. Tal ei olnudki vaja kõvemini rääkida. Nate kuulis teda nagu nii.

"Väga-väga ammu kui ma veel poisikene olin. See lastekodu, kus ma viibisin, seda pidasid kolm munka ning üks neist kinkis selle mulle ennem kui ma ära põgenesin. Küllap ta teadis, et ma seda teen, sest kui ta selle mulle kaela pani, ütles ta :"Ükskõik, kus sa ka poleks, ära unusta, kes sa oled ning kust tuled." Küllap lasi ta selle ära ka õnnistada ennem, et see head õnne tooks. Ning siiamaani on see oma eesmärki täitnud," lausus Daniel, silmitsedes hetkeks risti Lizandra näppude vahel, tõstes enda pilgu peagi tagasi neidisele. "Ma pole seda veel kordagi kaelast võtnud," vastas ta ka tüdruku küsimusele.

"Lahe, ma ei teadnudki seda," sosistas tüdruk, libistades sõrmega üle risti ning lastes sellel siis tagasi noormehe rinnale vajuda. Liz oli täiesti unustanud, et Dan mingiaeg ju lastekodus oli ja seda juhtisid mungad. "Kui see on sind siiani hoidnud, siis ära võtagi seda kaelast ära," lausus tüdruk.

Daniel naeratas kergelt. "Pole kavaski mitte," sõnas ta vaikselt, jälgides Lizandra silmi, samas ühe käe sõrmedega üle tema naha libistades. Ta võiks olla siin nii tunde, hoides tüdrukut enda rinnal, mängida tema juustega, teda õrnalt suudelda. Just kui paradiis maapeal.

"Väga tore," sõnas Lizza rahulolevalt. Ta ei olnud kunagi sellistesse õnnetoovatesse asjadesse uskunud, aga vaadates poissi, kuulates tema lugu ja nähes tema arme, pidi ta tõdema, et mõnikord võivad sellised asjad siiski olemas olla. Lizard kohendas end pisut, seades end mugavalt sisse. Tal ei olnud kavaski siit enne hommikut lahkuda.

"Otsustasid siis jääda?" muigas Daniel kergelt, jälgides kuidas Lizandra enda asendit kohendas. Tal polnud midagi selle vastu, aga sellisel juhul peaks noormees peagi enda niisked riided endale selga ajama ning puid juurde tooma, sest lõke muutus tunduvalt väiksemaks ja öö samas jahedamaks.

"Mhm," mõmises näitsik suletud silmadega, kuid teame näole ilmus naeratus. Ta soovis seda aega koos Danieliga siin venitada nii pikaks kui andis. Millal ta veel sellisesse paradiisi satub? Igastahes mitte nii pea.

Daniel naeratas kergelt, libistades enda sõrmedega mööda neidise käevart ülesse ja alla. "Sellisel juhul peaksin ma ennast mõneks ajaks uuesti riidesse panema ning puid juurde tooma, juhul kui sa ei soovi siin ainult minu kehasoojuse peal edasi eksisteerida," sosistas noormees neidisele muiates kõrva.

"See oleks täitsa mõnus, aga kui sa just pead," sõnas Lizza avades enda silmad ning vaadates Danielile otsa. Ta ei tahtnud, et noormees need niisked riided jälle selga paneks. Ta teadis kui külm ja ebamugav see oleks. "Ma tulen sulle siis appi," lausus Liz.