Right where I belong

Hunteri vastus pani tüdruku veel rohkem naerma, kuid siis jäi Mona lihtsalt mõneks ajaks enda poiss-sõpra enda säravate pruunide silmadega vaatama. Ta tundis end poisiga koos olles alati nii õnnelikuna ja veel rohkem oli tal hea meel selle üle, et Hunter täna tema juurde tuli ja nad nüüd üle pika aja ka jalutama läksid. Ta kuulas oma poisi ära ning noogutas. "No mul on veel aega mõelda, sest kui ma lähengi, siis alles järgmise kuu lõpus ja ilmselt ainult paariks nädalaks," lausus näitsik, sest Hunteri sõnad ei teinud küll otsustamist hetkel lihtsamaks. Hea seegi, et tal natuke mõtlemiseaega oli. "Ma lihtsalt tahan enne kindel olla, et sina oled ikka okei," lausus Mona hoolivalt ning vaata Hunterile otsa.

"Selge, ma arvan, et sa peaksid minema, kui võimalust on," lausus Hunter, sest ta ei tahaks tulla neiu ja tema sugulaste ning sõprade vahele. Jah, tal on praegu raskem aeg, aga ta saab hakkama. "Usu mind, ma olen okei... või noh... vähemalt liigun selles suunas," sõnas poiss, sest ta ei saanud siiski täiesti ausalt öelda, et kõik korras oleks. Ei olnud ju, sest tema ise ei olnud enam, aga Hunter tõesti üritas nüüd selle kõigega rohkem tegeleda kui niisama passida ja olla. Juba see välja tulek Simonaga on suur samm.

"Eks ma siis hoian sinuga lihtsalt ühendust, kuigi sa oled oma ajaga siis minust nii seitsme tunni võrra tagapool," arvas Mona, sest talle tundus, et Hunter suutis ta vist hetkel isegi ümber veenda, aga tüdruk tahtis ikka natuke mõelda, kuna polnud veel päris kindel ka. "Hästi," sõnas näitsik ning pigistas õrnalt Hunteri kätt, sest aimas isegi, et Hunteril ei saanudki kõik veel päris korras olla, kuid hea, et poiss sellega nüüd vähemalt tegeles. Mona oli vähemalt nüüd rahulikum selle koha pealt ega muretsenud nii palju. "Eks varsti saab siis natukene jälle selle... mis see äge sõna nüüd oligi..." hakkas Mona ütlema, kuid ei lõpetanud esialgu lauset. "Jet lagi all ka kannatada, kui minekuks läheb," lõpetas tüdruk enda lause, kui talle see Hunteri kunagi reisiväsimuse kohta öeldud sõna meelde tuli. Seitse tundi on ju ikka päris korralik ajavahe ja ilmselt tuleb neid ajavahesid veelgi, kui kuskil teises riigis tuleb ümber istuda, et siis Bukaresti jõuda ja sealt bussiga mitu tundi Brani loksuda. "Tahad teada, kuidas me seda kutsume?" küsis tüdruk veidi lõbusamalt ning vaatas Hunterile otsa, kui nad Riverwalkile jõudsid.

"Küll me hakkama saame," vastas Hunter, sest pole see ajavahe midagi nii hullu ka nüüd. Pealegi ei olegi neil vaja ju 24/7 telefoni otsas istuda, et teineteisega juttu ajad. Las neiu ikka keskendub enda reisile. See saab kindlasti tore olema. "See on üsna vältimatu jah, ma arvan," sõnas poiss, sest reis oli tõesti pikk. Ilmselt lähebki Monal kohale jõudes alguses mõni päev sellele, et ajavahega kohaneda. "Noh?" ootas Hunter huviga, andes mõista, et tahab küll teada.

"Seda küll," nõustus neiu Hunteriga ning naeratas kergelt. Ta võtab ju enda arvuti ka kaasa, nii et kui hilja öösel helistamisega ei riski, siis mõne Skype'i vestluse saab ju ikka maha pidada. Neil on ju siis põhimõtteliselt nii, et ühel on päev ja teisel samal ajal juba õhtu või öö. "Ma miskipärast arvan, et võin sellega äragi harjuda, kui ma iga suvi ilmselt niikuinii seal käin. Paar esimest päeva on selline väsinud ja segane olek, aga see läheb vähemalt üle," rääkis näitsik. Ta ei kujutaks seda ette, kui ta peaks pidevalt kuskile lendama nagu Hunteri vend Matt, siis oleks küll vist kogu aeg nende ajavahedega vaja kohaneda. "Călătorie oboseală," ütles Simona. "Ehk siis lihtsalt nagu reisiväsimus. Jap, meil ei ole selle kohta mingit ägedamat sõna."

Hunter noogutas ja jalutas lihtsalt tüdruku kõrval edasi, pilk nende ette suunatud. Ta hakkas vaikselt jälle mõtlikuks ja sõnade vaeseks muutuma. "Kõlab küll täitsa lahedalt," väitis poiss ja üritas seda väljendit endale meelde jätta, kuigi tema rumeenia keele õpingud olid hetkel natuke soiku jäänud, aga küll ta selle varsti jälle käsile võtab. "Kas sa jäätist tahad?" küsis Hunter, kui nad ühe jäätiseputka lähedale hakkasid jõudma.

Praegu vist tunduski nii, et Simona rääkis ja Hunter rohkem kuulas, aga mõneks ajaks jäi nüüd ka tüdruk vait, et lihtsalt rahulikult poisi kõrval kõndida, pruunide silmade pilk rändamas jälle jõele. Tüdruk pidi tõdema, et Tree Hill on tegelikult väga ilus linn ja talle tõesti meeldib seal. Kuulnud poisi sõnu, viis näitsik oma silmad jälle jõelt temale. "Arvad?" küsis ta, huuled kaardumas kergeks naeratuseks, kuid viis oma pilgu siis nende ette, kuni nad jäätiseputkani jõudsid ja Hunter jälle neiu poole pöördus. "Miks mitte," vastas Simona, sest ühe jäätise vastu poleks tal midagi. Kui neil vaarikajäätist veel juhtub olema, on eriti tore, sest see oli tüdruku lemmik. "Ma ei tea, kas see olen ainult mina, kes nii arvab, sest ma olen siin ainult natuke üle aasta elanud, aga ma siia jõudes isegi vaatasin, et Tree Hill on tegelikult väga ilus linn," lausus näitsik.

Hunter astus jäätiseputkale lähemale ning vaatas sealset pakkumist. Ta ostis neile mõlemale jäätised - Monale vaarika nagu ta soovis ja endale tavalise pruuni šokolaaditükkidega. Saanud need kätte, maksis Sommers nende eest ning jalutas siis neiuga mööda Riverwalki edasi. "Muidugi on ilus linn, mu isa veetis praktiliselt terve enda elu seda üles ehitades," sõnas poiss ja vaatas näitsikule korraks pisut ebatavalisel pilgul otsa, enne kui silmad jälle teele suunas. Hunteri jaoks oli see tema kodulinna ja muidugi see meeldis talle. Isegi Westside oli ilus, polnud tal nii väga häda midagi.

OT: Aitäh, sa tekitasid mulle jäätiseisu

Mona lasi ka oma silmadega korraks üle menüü ja tema huuled kaardusid laiaks naeratuseks, kui neil vaarikajäätist oli. Siis ütles ta hetkegi kahtlemata oma soovi ja ootas, kuni nad Hunteriga oma jäätised kätte saavad. Tüdruk kuulas huviga Hunterit ning nautis samal ajal enda vaarikajäätist, mis kuidagi nii värske maitsega oli. "Mulle meeldib siin," lausus neiu kergelt naeratades ning jalutas poisi kõrval edasi. "Me võiksime tegelikult siin rohkem niimoodi jalutamas käia," leidis näitsik, sest hetkel nautis ta juba seda jalutuskäiku peaaegu et sama palju kui enda vaarikajäätist. "Tahad mu jäätist proovida?" küsis Mona Hunteri käest ning ulatas enda jäätise poisi poole.

"Mul on seda hea meel kuulda," sõnas poiss, sest oli tore, kui rahvas hindas seda, milline Tree Hill oli, sest ega see kõik ju niisama ei tule. Keegi peab ikka selle jaoks vaeva ka nägema. "Miks mitte," kehitas Hunter enda õlgu, sest Riverwalk oli mõnus koht ja niisama koos jalutamine on alati hea moodus, kuidas juttu ajada. "Noo, kui sa pakud," lausus Sommers ja isegi muigas jälle kergelt. Ta maitses pisut seda ja pidi tunnistama, et see oli tõesti päris hea. "Mmm... suvine, aga minu jaoks võibolla natuke magus," sõnas Hunter, kes ise väga klassikalise valikuga oli läinud, kuid siiski ei onud ka tema kitsi, pakkudes enda jäätist neiule. "Tegelikult need kaks jäätist kokku panna võib päris hea olla," muigas poiss, sest siis on see šokolaadi kerge mõru maitse vaarika magusale maitsele vastukaaluks.

Poisi sõnu kuuldes Simona noogutas ning vaatas naeratades poisile otsa, kui nad kahekesi edasi jalutasid. "Siit vaadates tundub see jõgi lausa lõputu," tõdes neidis. Ta polnudki väga palju lihtsalt niisama mööda Riverwalki jalutanud, sest väga tihti tal ka sellesse kanti just asja ei olnud. Kui ta tahtis Hunteri juurde minna, läks ta üldse natuke teist teed pidi või tuli poiss talle järele. "Mulle meeldib see just sellepärast, et tundub samas nii värske," lausus Mona, kuid maitses siis ka Hunteri jäätist, mille poiss talle ulatas. "Mmmm... nii šokolaadine. Imeline," lausus ta, sest see jäätis oli tõesti hea. "Vaarikajäätis on küll mu lemmik, aga järgmine kord on nüüd ikka palju raskem valida," muigas neiu ning andis poisile ta jäätise tagasi. "Ma arvan, et need kaks kokku on lihtsalt super," sõnas näitsik, sest mõlemad jäätised olid ikka väga head. "Mulle muidugi meeldib see ka, kui šokolaadi ja banaanijäätis kokku on pandud. Üldse on šokolaad ja banaan ka minu meelest päris hea kooslus," lausus näitsik.

"Tundub tõesti," nõustus Hunter tüdrukuga, vaadates jõge, mis aina edasi lõpmatusse lookles. Ega poiski väga tihti siia ei sattunud, aga kui ta jalutas, siis üritas ikka siit ka läbi käia. See oli kena kant. Poiss kuulas neidu ning noogutas vajalikes kohtades kaasa. Tundus, et jäätise maitseid oli tänapäeval nii palju välja mõeldud, et valimine võtab ikka päris kaua aega. "See on tõesti hea kooslus," arvas ka poiss, kuigi ka see võis mõni kord liiga magusaks minna. Poiss nautis enda jäätist ning jalutas lihtsalt mööda jõeäärt edasi, hoides Simona kätt.

"Noh, ma võin igatahes öelda, et see koht on üks mu lemmikutest Tree Hillis," lausus Mona ning vaatas imetlevalt jõge. See koht tundus kuidagi väga inspireeriv ja tekitas tüdrukus soovi jälle klaverile käed külge panna, kuigi tema korteris seda ei olnud, ehkki ta pani iga kuu natuke enda palgast kõrvale, et vähemalt süntesaator saada või midagi. "See lõkkel küpsetatud šokolaadiga banaan oli ka täitsa mõnus," meenutas näitsik nende rattamatka, millega eelmine suvi ära sai saadetud. "Mu ema tegi ka kunagi muidu ühte hästi lihtsat magustoitu. Ta tegi nii, et lõikas banaanid sellisteks ratasteks, siis pani neile peale vanillijäätise ja kõige peale veel maasikamoosi," rääkis näitsik, sest seda oskas ta ka ise teha, kuna see magustoit ei nõudnud mingit erilist jalgratta leiutamist.

"Jah, see on üks hea magustoit, mis iga matka juurde käib," lausus Hunter kohe, sest lõkkes oli seda eriti hea teha, kuigi eks saab seda ka ahjus või mikrokas teha. "Kõlab juba päris hästi. Muidu on hea ka samamoodi banaani rattad, aga jogurtiga," mainis poiss. Seda oli lihtne teha ja see oli mõnus kerge toit. See meeldis Rosie'le ka. Seega poiss juba teadis, et kui endale teeb, tuleks putukale ka teha. Kui poiss juba jäätist ei sööks, siis läheks tal vist selle jutu peale küll kõht tühjaks.

"Kes iganes selle välja mõtles, peaks medali saama," lausus näitsik, sest nüüd teadis temagi, mida veel teha, kui grillimiseks läheb. "See ongi väga hea, sa peaksid seda proovima," kinnitas Simona. Kunagi, kui Hunter jälle külla tuleb ja näitsikul banaane ning jäätist peaks olema, saaks ta seda magustoitu tehagi, sest maasikamoosi sai niikuinii igal suvel ühelt isa tuttavalt. "See jogurtiga banaan kõlab ka hästi. Tundub tegelikult isegi hommikusöögina päris hea, kui need krõbinad banaani vastu vahetada," lausus neiu. Ilmselt oleks temalgi kõht tühi, kui ta juba jäätist ei sööks.