Right where I belong

"Selge, aga mida sul üldse on?" uuris Hunter, sest raske on valida, kui ta ei tea, mis valikus on. Ilmselt midagi väga tõsist ta hetkel vaadata ei sooviks, aga samas ei tea, kas komöödia ka kõige parem valik oleks. "Väga jahe ei ole, aga tuul on kohati natuke kõvem," sõnas poiss, sest tema oli tulnud ju ilma jakita, aga samas pikkade pükstega. Nii oli igatahes paras õues olla. Kuna tüdruk andis Hunterile mõista, et ta tahaks riideid vahetada, siis jalutas nooruk elutuppa, kus hetkel diivanile maandus, et Mona ära oodata.

"Garfieldi mõlemad filmid, Millerid, Näljamängude teine osa, need Beethoveni filmid..." loetles Simona ette mõned filmid, mis tal olid. Mõned neist olid üsna vanad ja ilmselt mõlemal mitu korda nähtud, aga tüduku enda filmide kausta tekkis ka neid loomafilme päris palju, kui ta Hunteriga üldse suhtlema hakkas. "No mul on neid nii palju, et ma peaks enda arvuti käima panema ja laskma hoopis sinul enda filmide kaustas tuhnida," lausus näitsik, kuid selleks on neil ehk pärast ka aega, kui praegu mõlemad niikuinii jalutama tahtsid minna. Kuulnud, mis Hunter ilma kohta rääkis, tüdruk noogutas ning kõndis siis enda riidekapi juurde, et leida endale pikemad püksid ja üks mõnus pusa. Kui poiss toast välja läks, vahetaski Simona enda lühikesed püksid tumedate pikkade kitsaste teksade vastu ning tuhnis veidi ka enda pesusahtlis, et sokid leida, sest palja jala peal pole kõige meeldivam ketse kanda. Sokid ja teksapüksid jalas, võttis näitsik toolileenilt enda pehme tumesinise kapuutsiga pusa ja viskas selle lihtsalt enda T-särgile peale, jättes pusa eest lahti, kuna Hunteri sõnade järgi kõige külmem ka ei tundunud. Siis kõndis neiu veel akna juurde, et see sulgeda ning suundus siis elutuppa, et leida eest veel Felix, kes end nurrudes vastu Hunteri jalgu nühkis ja see vaatepilt tüdruku suule omakorda muige tõi. "Mina olen valmis, nii et ehk lähme?" küsis näitsik, toetudes vastu elutoa ust, enne kui ketse jalga panema asus ning siis veel võtmed võttis.

Tundub, et filmi valimine jääb siis hilisemasse aega, kui nad jälle toas on, sest valik tundus üsna suur. Hunter ei pidanudki elutoas kuigi kaua ootama ja igav tal ei hakanud, sest sai Felixit silitada ja teda niisama jälgida. Ta ei pannud isegi tähele, kui Simona enda toast välja astus. Ta märkas teda alles siis, kui näitsik teda kõnetas. "Kohe," noogutas Sommers ning silitas veel kassi korraks, enne kui diivanilt püsti tõusis ja esikusse liikus, et enda jalanõud ka jalga panna. Seejärel väljus poiss korterist ning ootas enda tüdruku ka ära, kes ukse lukku pidi keerama, enne kui alla jalutas, et välisuksest õue astuda. "Kuhu liigume? Riverwalkile?" pakkus Hunter välja ja võttis siis Mona käe endale pihku. Ta oli lihtsalt harjunud temaga käest kinni käima ja pealegi ei ole nad seda ammu teinud.

Mona ootas ka Hunteri ära, kui too jalanõusid jalga pani, ja sügas veel kõrva tagant kassi, kes neile esikusse oli järgnenud ja end jalanõude riiulile istuma sättis. Kui poiss korterist väljus, järgnes talle ka tüdruk ning keeras ukse lukku, et siis võti enda pusa taskusse panna. Kui nad rahulikult jalutavad ja midagi sellist ei tee, mis väga rahmeldamiseks läheb, siis ei tohiks ju võti sealt kaduma minna. Neljandalt korruselt alla minek ei tundunudki aga kunagi nii raske kui üles tulek, kuigi neiu oli sellega juba harjunud. Üles tulemisega muidugi oli alguses nii, et neiu kogu aeg mõtles, kas need trepid kunagi otsa ka saavad, aga õnneks ei elanud ta kuuendal korrusel. "Me võime minna sinna või jõe äärde või randa või tervele linnale kas või tiiru peale teha või hoopis natuke metsas jalutada," arvas Mona ja andis Hunterile käe, et nad käest kinni saaksid võtta. Neiul poleks midagi ka selle vastu, kui nende jalutuskäik hoopis pisikeseks matkaks kujuneb, sest ta oli ka sellest puudust tundnud, et enda poisiga lihtsalt käest kinni jalutada, kuna seda polnud nad tõesti ammu teinud. "Tead, kui ma võistlusteks harjutasin, siis mulle hakkas see jooksmine isegi täitsa meeldima," lausus näitsik ning viis oma silmad Hunterile, kui nad liikuma hakkasid.

"Ma arvan, et piirdume jõeäärse Riverwalkiga," sõnas Hunter, sest see oli päris mõnus kant, kus jalutada. Kui nad peaksid tahtma, siis saavad seal ju natuke istuda ka. Küll nad neid pisikesi matku metsas ka teha jõuavad, sest suvi on veel ees. "Tahad ka sellega tõsisemalt tegeleda? Hakkad mulle konkurentsi pakkuma, jah?" küsis poiss ning muigas kergelt, kuigi see tema suule pikalt püsima ei jäänud. Talle tundus endiselt vahepeal, et naermine on kohatu tema ise suhtes, aga samas tahtis ta enda isa jaoks head ja täisväärtuslikku elu elada. Seega oli ta päris keerulises olukorras. "Minu poolest, kui sul huvi on, siis proovi sügisel seda ka," arvas poiss, kuigi Simona võib selle ka lihtsalt enda hobiks jätta, "vähemalt tean ma, keda ma endaga jooksma võin kutsuda, kuigi üldiselt meeldib mulle seda üksinda teha, sest siis saab omas tempos olla."

"Mulle sobib," noogutas Simona, kui Hunter siiski arvas, et jalutaks täna pigem Riverwalkiga. Väljas olles pidi näitsik tõdema, et ka ilm on päris mõnus ja ei ole ta nii külm midagi, kui see tuul välja arvata. Ongi hea vaheldus sellele kuumale, mis vahepeal oli. "Ma ei tea, see tunne on lihtsalt päris mõnus, mis pärast tekib. Eks ma saan nüüd aru ka, miks treener trennide alguses alati soojenduseks esimese asjana jooksma saatis ja siis nende põhilisemate soojendusharjutustega alustas," lausus näitsik, kuigi just tänu sellele polnud tal ka omaette raske veidi pikemat maad joosta. "Kardad sa tõesti, et su tüdruk võib sulle kunagi jooksmises pähe teha?" muutus ka Mona veidi lõbusamaks ning vaatas Hunterile otsa. Seni mõtles neiu siiski seda, et jääks ikka kuuli juurde, aga kes teab, äkki proovib jooksmist ka. "Tegelikult ma arvan, et mul on veel kõvasti arenguruumi, enne kui sulle konkurentsi pakkuma hakkan," lausus näitsik, sest poisil läks ju ka võistlustel päris hästi enda alal. "Ma mõtlen selle peale, kuigi ma arvan, et jääks siiski kuuli juurde praegu," sõnas näitsik, kui tal üks küsimus äkki pähe torkas. "Seal muidu korraga mitut ala ei saa teha?" uuris ta, sest ei saanudki täpselt aru, kas kõigil oli seal üks kindel ala või võisid nad teha ka mitut. "Ma tuleksin hea meelega sinuga jooksma, kui sa suudad välja kannatada seda, et ma olen sinust ehk natuke aeglasem," lausus näitsik, kuid kahekesi oleks ehk lõbusam.

"Selles on sul õigus, et pärast jooksmist on mõnus olla," lausus Hunter, sest see oli talle tuttav, kuigi enamasti oli see tal pigem trennis või niisama joostes. Võistlustel kui ta endast kõike andis, siis oli pärast maa läbimist ikka alguses väga väsinud ja nadi olla, aga kui see üle läheb, siis on muidugi hea olla. Eriti kui tuleb mõni hea koht nagu viimastel võistlustel. "Ma ei tea, kui palju treenid, siis kes teab," kehitas poiss enda õlgu. Ta ei hakka parem kedagi alahindama, veel vähem enda tüdrukut. "Saab küll," kinnitas poiss, "sa võiksid vabalt kõiki alasid ka teha, kui ainult viitsiksid." Muidugi võistlustel tuleb siis valida, sest ajakavad ei pruugi alati sobida, sest kuul käis sageli jooksualade ajal. "Noh, eks vaatame seda," lausus Sommers, sest ega nad enne ei tea, kui proovivad. Võibolla klapivad nad hästi jooksma, aga võibolla mitte.

"Ja mulle meeldib jooksmise juures see ka, et see pole nii vägivaldne kui näiteks need pallimängud, kus väga kergesti haiget võib saada," lausus Simona, kes polnudki kunagi nendes pallimängudes kuigi osav. Poisi sõnade peale tüdruk aga noogutas, kuigi ei arvanud, et ta jooksmises niipea veel poisile konkurentsi pakkuma hakkab. "Ma arvan, et kõik läheb juba paljuks, nii et piirduksin ehk enda kuuliga ja võib-olla proovin jooksmist ka," lausus näitsik, kuigi tal oli terve suvi aega mõelda. Äkki siiski tahab joosta ka. "Mhm," noogutas näitsik kergelt naeratades, sest ei osanudki midagi muud öelda, kuid tahtis ikka Hunteriga koos ka jooksma minna. "Aga me sinuga oleme vist päris sportlikud," lausus näitsik kergelt muiates, sest mõlemad käisid trennis ja hetkel isegi rääkisid omavahel spordist ja treenimisest. "Kui veel aga jooksmise juurde tagasi minna, siis ma tean mõnda inimest, kes pärast jooksmist kohe jõkke ujuma ka läheb. Ma arvan, et see võib ka päris mõnus olla," lausus näitsik, kui talle meenus jällegi eelmine suvi, kui nad Hunteriga hoopis õhtul ookeanis ujumas käisid.

"Pole minagi suurem asi pallimängude fänn," sõnas Hunter täiesti ausalt. Seega neil kahel ei peaks sellega probleeme vist tulema, et üks tahab telekas pallimänge vaadata ja teine midagi muud teha. Poiss kuulas neidu ning muidugi teki kutt nalja, kui lausus, et Mona võib kõiki alasid ka teha. Ikka etem on mõnele alale rohkem keskenduda ja hästi teha kui teha mitut asja ja halvasti. "Tundub nii," muigas poiss, sest kuidagi nii see läinud oli. Tegelikult on Sommers ju alati armastanud väljas jalutamas käia. Mõned inimesed muidugi ütleksid, et see ei ole mingi sport, aga tegelikult annab ka see vastupidavust. "Kindlasti mõnus. Ma jões pole käinud, aga rannas küll," sõnas poiss. See on mõnusalt lõdvestav tegevus.

"Mul on nende pallimängudega üldse sellised kogemused, et ma ei püüa kunagi palli kinni, sest kui ma ikka näen, et see minu poole lendab, siis ma kas põikan kõrvale või jooksen sellel eest ära. Ma lihtsalt kardan selliseid asju, mis ülisuure kiirusega minu poole lendavad," rääkis Mona. Seetõttu polnud ka kehalise tunnid neiu kõige lemmikumad, kuigi kergejõustik ja see võimlemise osa meeldis talle rohkem. See oli vähemalt selline rahulikum ja siis ei pidanud kartma palli, millega pihta saades päris valusa matsu ja mõne sinika võrra rikkamaks võib saada. Sellest, et poiss vahepeal nalja tegi, ei saanud tüdruk arugi, kuid eks neidki hetki tuli neil mõnikord ette, rohkem küll siis kui nad alles suhtlema hakkasid ja Mona enda inglise keelega just kõige kindlam ei olnud ja poiss temaga palju aeglasemalt pidi rääkima, aga eks seda juhtus mõnikord praegugi. Mis väljas käimisesse puutus, siis Simona ka ikka üritas päeva jooksul vähemalt korrakski õue minna, sest tegelikult talle täitsa meeldis värske õhu käes viibida. Eriti hea oli see siis, kui pidi mingiks suureks tööks õppima ja pea juba täitsa väsinud tundus - siis võttis tüdruk alati ühe jalutuskäigu ette, et hiljem õppimist jätkata. "Ei teagi, kas ookeanis on juba vesi nii soe, et ujuda saab," imestas Mona, kui nad juba sillale jõudsid ning tema pruunide silmade pilk Hunterilt hetkeks all voolavale jõele rändas ja seejärel tagasi poisile. "Ma pole sellel aastal lihtsalt ujuma veel jõudnud." Need kuumad ilmad tulid ju mai lõpus ja ka kuigi kaua ei kestnud, aga siis olid tüdrukul üldse teised tegemised kui randa jõudmine.

"Palli kardad siis," jõudis noormees kiiresti järelduseni, "mis sa temast ikka kardad?" Hunter muigas ja vaatas tüdrukule otsa. Seda tegid palju tüdrukud kehalises, et hüppasid palli eest ära, selle asemel et seda kinni püüda. Muidugi võib natuke valus olla, kui hooga palliga pihta saad, aga see läheb ju üle. "Ma arvan küll, sest ma olen küll näinud, et inimesed käivad juba vees," sõnas poiss, kuigi ta ise see aasta sinna isegi väga ei tikunud. Polnud nagu seda tuju. Võibolla oli asi selles, et ilmad olid sellised nagu nad olid. "Noh, sul on veel mitu kuud aega see viga parandada," leidis Hunter.

"Võtan omaks," nõustus Simona Hunteri sõnadega ja naeris kergelt, sest vastu vaielda ta just ei saanud. "Sest sellega võib pihta saada," leidis näitsik Hunteri küsimusele enda meelest kõige lihtsama, loogilisema ja ilmselgema põhjenduse. Kui Hunter tüdrukule otsa vaatas, jäi ka Simona poisile natuke pikemalt silma vaatama ning varastas siis temalt ühe põgusa suudluse. "Ja sa oled juba see aasta vees käinud?" uuris tüdruk, kui Hunteri ära kuulas. Samas ei arvanud tüdruk, et jões nii soe, on kuna tundus, et seal ongi suvi läbi selline jahedamapoolne vesi. "Siis tuleb ainult loota, et ilmad lähevad veel nii soojaks nagu nad vahepeal olid, kuigi see vihm ja natuke jahedam on ka hea vaheldus," lausus näitsik.

Hunter turtsatas tüdruku vastuse peale ning hakkas kergelt naerma, sest mis see palliga pihta saamine ikka teeb. Natuke valus on korraks, aga küll see üle läheb. Korraga Simonalt suudluse saanud, muigas Sommers kergelt. Tal ei olnud ju selle vastu midagi, et enda tüdrukult musi saada. "Ainult jalgupidi," sõnas poiss, aga küll ta üks kord ujuma ka jõuab. "Jah, täitsa palavat ei tahagi, siis on nii raske väljas olla," lausus Hunter ja viis pilgu jõele. "Kuule, kas sa kavatsed siis sellel suval Rumeeniasse ka minna?" uuris poiss. Nad küll rääkisid midagi vahepeal koos minemisest, aga ilmselt Sommers see suvi küll kuskile ei lähe.

"Kas sa naerad mu üle?" tegi Simona suured silmad, kuid hakkas siis ise ka naerma. Kuidagi lõbusamaks hakkas see olemine neil siin muutuma, aga niimoodi jalutada ja täiesti vabalt igasugustest asjadest rääkida oli päris hea. "Siis meil on veel aega ujuma ka jõuda, kui ilmad jälle soojemad on," noogutas Mona, sest pikk suvi on veel ees ja ehk tulevad jälle soojemad ilmad ka. "Täitsa palavaga on raske seeski olla, kui õhk ka ei liigu. Siis poleks nagu akna lahti tegemisel üldse mõtet," nõustus tüdruk Hunteri sõnadega, kuid muutus mõtlikuks, kui poisi küsimust kuulis. "No selline plaan oli, aga ausalt öeldes hakkan ma juba meelt muutma," lausus näitsik ning hingas sügavalt välja. "Asi on lihtsalt selles, et ma parema meelega oleks sinuga siin ja jätaks sellel suvel selle reisi lihtsalt vahele. Nii saan vähemalt sinu jaoks olemas olla," rääkis Mona täiesti ausalt ning pigistas õrnalt Hunteri kätt. Ta ei tahtnud poissi raskel ajal lihtsalt üksi jätta, vaid hoopis tema kõrval olla.

"Võibolla natukene," lausus Hunter ning vaatas neiule otsa, keda oli tore naermas näha. See ajas mõneks ajaks ka Sommersi suunurgad kõrgemale. Kuna poiss jäi rohkem neidu vaatama, siis ta ka lihtsalt kuulas teda, ütlemata isegi väga midagi mõnda aega. Lõpuks ta aga lihtsalt pidi enda suu lahti tegema. "Mona, ma saan ju aru, et sul on seal sugulased ja sõbrad. Kui sa tahad minna, siis mine. Sa ei pea minu pärast minemata jätma," sõnas poiss kindlameelselt, "me saame ju telefonitsi või arvutiga ka suhelda." Hunter saaks ka üksinda hakkama. Tal on peres küllaldaselt inimesi, kellele toetuda.