Right where I belong

Simona kuulas huviga Hunterit ja noogutas vahepeal kaasa, jättes poisi sõrmed lõpuks üldse rahule, et ta kätt lihtsalt enda käes hoida. "Arvata võib," sõnas näitsik, kes võrreldes paljudega üsna kergelt oli pääsenud, kuid siiski oli see kogemus talle piisavalt jube, kuna ta oli samal talvel juba kaotanud enda ema ja üldse esimest aastat uues koolis, et jälle näha, kuidas ta kaasõpilased järjest maha lastakse. "Ma ei kujutaks end ettegi seal ees kõnet pidamas, kui meie ükskord lõpetame," lausus Mona kergelt muiates, kuigi ta ei peagi seda ehk tegema, kui ei taha. Ta parem juba laulaks kui peaks suure rahvahulga ees kõnet. Samas võib ta aidata kõne valmis kirjutada, kuna sellega saaks ta ehk hakkamagi. "Ja see ilmselt tähendab ühte magamata ööd, kui ma just vara hommikul pihta ei hakka," lausus Mona. "Ja ma arvan, et siis võiksid sina ka juures olla, kuna ma annaks just sulle neid maitsta, et ma teaks, kas üldse kõlbavad müüa," rääkis näitsik ning vaatas Hunterile otsa. Tegelikult oleks veel lõbusam hoopis poisiga koos küpsetada, kuna koos kokkamist polnud nad veel ette võtnudki, kuigi vahepeal vist tahtsid. Siis tulid aga jälle muud asjad ette ja tuli jälle edasi lükata.

"Ega kedagi sundima ei hakata. Tavaliselt pannakse kõige parem õpilane sinna kõnet pidama," sõnas Hunter, aga ausalt öeldes ei teadnudki ta, kes peaks nende lennus see kõnepidaja olema, sest päris hea õppeedukusega õpilase oli palju. Koolil läheb vist valiku tegemisega raskeks. "Ma arvan, et varahommik on parem idee," sõnas poiss, sest öösel võib aju igasugu lollusi teha. Pärast paneb veel neiu soola asemel suhkrut või vastupidi. "Ma tuleksin sulle hea meelega appi," lausus Sommers, sest siis oleks ilmselt neil mõlemal lõbusam, "ja noh, selle maitsmise vastu poleks mul ka midagi." Miks tal peakski söömise vastu midagi olema? Muidugi loodetavasti on tüdruk siis hea kõpsetaja ka.

"Minu vanas koolis oli just nii, et lõpuklass kirjutas koos kõne valmis ja siis valiti keegi lihtsalt kõnet pidama, see ei olenenud üldse hinnetest," rääkis Mona, sest tal oli ikka vanematest klassidest ka seal sõpru ja siis sai sealgi nii mõnelgi lõpetamisel käidud. Nüüd polnud ta neid aga pikka aega näinud, sest mõni oli üldse kuskile välismaale edasi läinud õppima, mõni teise linna ja oli neidki, kes pärast lõpetamist ära kadusid ja üldse ei teadnud, mis nad hetkel teevad või mis neist saanud on. "Jah, tundub igatahes parem kui üks magamata öö," nõustus tüdruk Hunteriga, kuigi ta ärkaski vara, kui just väga väsinuna eelmisel õhtul voodisse ei läinud. "Mulle meeldiks see," lausus tüdruk naeratades, kui Hunter ütles, et tuleks talle hea meelega appi. Jälle midagi, mida tüdruk nüüd ootas. Mona puges Hunterile lähemale ja pani pea uuesti poisi rinnale, kui äkki vahepeal üles ärganud Felix suure jooksuga tuppa tormas ning parketil libisedes kerge mütsuga vastu kirjutuslauda pani. Alguses tüdruk võpatas selle väikse mütsu peale, kuid hakkas siis enda kassi vaadates naerma. "Felix, sa oled nii totu," lausus ta, kuid viis enda silmad siis uuesti Hunterile. "Vahel juhtub sedagi, kuigi see on täiesti müstika, kust see loom enda energia võtab," lausus ta muiates. Kass aga tormas samamoodi toast välja ja kadus siis hoopis kööki, et natuke süüa.

"Meil see siin nii ei käi," kinnitas Hunter. Ta oleks kindel, et sellest tuleks üks suur kaos, kui kogu lend hakkaks koos lõpukõnet kirjutama, sest paratamatult tuleksid erimeelsused ju sisse. Mine veel vahetult enne lõpetamist mõne enda klassiõe või klassivennaga tülli. Kellel seda veel vaja oleks... "Ma lihtsalt tahaks näha, kuidas sa neid asju pärast müüa viitsid, kui oled enne terve öö üleval olnud," lausus noormees. Ta lasi Simonal natuke niheleda ja ennast sättida, enne kui uuesti enda käe talle kindlamalt ümber pani. Kass, kes korraga tuppa ilmus, ehmatas ka poissi natuke, kuid ka tema suule ilmus lihtsalt üks kerge muie. Loomad olid vahel ikka väga huvitavad. "Vähemalt ta ei maga päev läbi, mis oleks ju võrdlemisi igav," sõnas Hunter.

Kui Hunter ütles, et nendel on see lõpukõne valmimine teistmoodi, Simona noogutas. Iseenesest lõpetamised ise olid küll enam-vähem samasugused. "No ma arvan, et midagi head sellest igatahes ei tuleks," lausus tüdruk, sest ilmselt hakkab ta siis ise ka juba segast panema, kui on terve öö üleval olnud. "Ma ilmselt sind ka ei piinaks sellega, et sul öö läbi üleval laseks olla," lausus näitsik ning vaatas Hunterile otsa. Samas see oli küll armas, kui poiss mõnikord tüdrukule lihtsalt helistas või sõnumi saatis, et head ööd soovida, kuid vähemalt tegi ta seda veel sellisel ajal, kui tüdruk magama polnud jäänud. "Jah, nalja temaga vähemalt saab, sest see polnud tegelikult üldse esimene kord, kui ta millegi vastu jookseb, kuid paistab, et haiget ta ei saanudki nii väga," lausus näitsik, sest miks kass muidu sama kiiresti kadus kui ta tuli. See vastu kirjutuslauda jooksmine ei paistnud looma isegi häirivat. "Aga mis enam ikka minust. Ma parem kuulaks vahepeal, kuidas sinul on läinud... kui sa sellest üldse rääkida tahad," uuris Simona veidi ettevaatlikumalt, sest sai täitsa aru, kui poiss ei tahtnud sellest veel rääkida.

"Vaevalt see piin oleks, kui ma sinuga oleks ja veel süüa ka saaks, aga jah..." lausus Hunter ja muigas kergelt. Vajadusel saaks hakkama küll, aga neil pole vast vajadust. "Mu ema on mõnel aastal nii teinud, et teeb taigna õhtul valmis ja siis hommikul hakkab küpsetama," meenus poisile. Nii läheb ju päris kiiresti, sest siis hommikul ainult pannile ja ahju. Nüüd on Monal mitu võimalust, mille vahel valida, kuidas täpselt toimida. "Kui ta haiget oleks saanud, siis me oleks seda kuulnud," sõnas poiss, kuigi kassid kipusid sellised loomad olema, kes enda valu alles siis väjla näitasid, kui tõesti enam kuidagi teisiti ei saanud ehk siis nad kannatavad pikalt. "Ma ei tea... siin ei ole eriti midagi rääkida. Ma tean, et sellest on paljude arvates juba nii palju aega möödas, aga mulle... mulle on see kõik veel väga värske," sõnas Hunter ausalt, vaadates lage ja muutudes üsna tõsiseks, "aga eks ma üritan vaikselt sellega leppida, et edasi elada. Ma rääkisin just üks päev Mattiga ja see aitas kõvasti. Suuresti tänu temale ma täna siin olengi." Enda sügavaid tundeid enda isa surma osas Hunter siiski veel neiuga jagada ei soovinud, aga küll tuleb millalgi see ka. "Kuidas sina suutsid pärast enda ema surma enda elu juurde tagasi minna?" küsis Hunter.

"Kui välja arvata see, et me kumbki ei tunne ennast pärast sellist ööd ilmselt hästi," lisas Mona ning kuulas, kuidas poisi ema teeb, kui tal on vaja päris suurel hulgal midagi küpsetada. "See tundub isegi parem, sest siis jääbki hommikuks see kergem töö ainult," lausus tüdruk kuti sõnade peale. Nii tunduski talle tegelikult kõige mõistlikum, kuigi tainast peab päris palju tegema. "Võib-olla tõesti," arvas Simona, kuigi kuulis enda kassi häält tegemas ainult siis, kui ta tõesti nurrus või külmkapi juures kräunus, et keegi talle sealt ka midagi annaks. Kui Hunter rääkima hakkas, kuulas Simona poissi ning põimis enda sõrmed kuti sõrmede vahelt läbi. Ta ei öelnud küll midagi vahele, sest tahtis poisil rääkida lasta, kuid pigistas toetavalt tema kätt, kuigi võis järeldada, et asjad hakkavad tasapisi paremuse poole minema. Kuulnud aga nüüd Hunteri küsimust, muutus ka tüdruk veidi mõtlikumaks. "Ma arvan, et mingil määral on aeg oma töö teinud, aga samas jällegi tundub, et mõnes mõttes ka tänu isale, siia kolimisele ja sinule," lausus näitsik, kuid see polnud ka tema kogu vastus, sest tegelikult oli see üsna pikk lugu. "Kuigi isa üritas ka endaga hakkama saada, sest ta armastas ema väga, üritas ta mulle just rohkem toeks olla, kuna minul olid esimesed paar päeva sellised, et ma eitasin kõike ja uskusin, et mu ema tuleb tagasi ning kõik on lihtsalt üks suur eksitus. Ja siis tuli selline aeg, kus ma ei tahtnud kellegagi suhelda ega oma toast kuskile minna, vaid lihtsalt omaette olla, aga ma taipasin üsna varsti, et üksi on selle kõigega veel hullem toime tulla ja siis me üritasime isaga mõlemad teineteist toetada," rääkis neiu. "Ja siis me tulime siia ja ma kohtusin sinuga. Ma arvan, et sinuga sõbraks saamine aitas mul ka natuke endaga toime tulla, kuna sinuga koos olemine hoidis mu mõtteid eemal ja ma tundsin end paremini, kuigi mul olid ikka vähemalt pool aastat need ööd, kui ma end magama nutsin, sest siis tuli see kõik tagasi ja mul hakkas lihtsalt kergem, kui sain selle kõik lihtsalt välja nutta," jätkas ta, kui oli juba eneselegi märkamatult oma sügavamaid tundeid poisiga jagama hakanud, aga vähemalt ei tundnud neiu enam, et tal sellest raske rääkida oleks. "Ja siis tuli see suvi, kui ma mõneks ajaks Rumeeniasse tagasi läksin ning siis ka ema hauda külastasin, et sinna mõned lilled panna ning minuni lihtsalt jõudis see mõistmine, et ta on nüüd vähemalt palju paremas paigas ega tahakski, et mu elu selle pärast seisma jääks, et teda ei ole. Sellest piisas, et ma suudaks enda elu juurde tagasi minna, kuigi mul on siiani veel mõnikord tunne, et igatsen teda kohutavalt ja mõtlen, mis tunne võiks olla temaga teha neid asju, mida teised tüdrukud enda emadega koos teevad - näiteks šoppama minna või koos midagi küpsetada või lihtsalt see parima sõbranna suhe emaga," rääkis näitsik ning viis oma silmad siis uuesti Hunterile.

Hunter kuulas rahulikult Simonat, sest tüdruk oli siiski selle kõik juba läbi teinud, mis teda alles ees ootas. Vähemalt oli tüdruk poisile elav näide, et selle kaotusega on võimalik elada ja väga hästi isegi. Hetkel tundus see muidugi Sommersile väga kauge teema. Nii mõneski kohas neiu jutus tundis poiss ka ennast ära või mõnda faasi, mille ta juba läbinud oli. Mis puutus nutmisse, siis seda oli Hunter isegi hetkel päris vähe teinud. Tal oli see lein justkui kõik rohkem vihasse suundunud, aga eks ta peaks ühel hetkel välja ka tulema. Eks osa tuli juba siis, kui ta hiljuti surnuaial käis. "Ma tean, mida sa silmas pead. Ma käisin pärast matuseid ju Jessica pulmas ja seal jõudis mulle kohale, et mu paps jäi nii paljust tähtsast minu elus ilma, nagu näiteks lõpetamine, ülikool, võibolla kunagi tulevikus abiellumine, lapsed... ja kõik need muud pisiasjad," lausus poiss mõtlikult, "mis puutub nendesse koos tehtud asjadesse, siis ma mängisin päris tihti enda isaga malet või kabet. See oli nagu mingi 'meie asi'. Ta oli ka üks neist, kes viitsis kuulata mu lõputut juttu looduse kohta, mida ma kuskilt kuulnud, vaadanud või lugenud olin. Nüüd... nüüd ei ole mul õrna aimugi, kas üldse ja kellega ma kunagi üldse neid asju teha saan või tahan." Hetkel muidugi üritas Matt neile kõigile justkui mingil määral papsi asendada, aga see ei olnud ikka päris see. Hunter ei teagi, mis peaks siis juhtuma, kui vanem vend jälle kodus ära läheb, sest siis peavad nad kõik ise hakkama saama.

Vanema kaotus polnud kunagi kellelegi kerge, aga vähemalt Mona oli sellega juba elama õppinud, kuigi neid igatsemise momente ikka tuli ja juhtus sedagi, mil tüdruk soovis, et ema oleks veel elus. Nüüd kuulas ta Hunterit ja noogutas, sest poisi sõnad ainult kinnitasid seda, et nad mõistsid teineteist päris hästi. "Ma mõtlesin ka korraks seda, kui Phoebe lõpetamisel olin ja vaatasin, kuidas lõpetajad järjest ette kutsuti ja nad oma diplomid kätte said," sõnas näitsik. Tema ema ei saanud kunagi näha, kuidas tütar keskkooli lõpetab või nende teiste asjadeni jõuab, mis Hunter juba välja tõi. Tüdruk kuulas aga poissi rahulikult edasi ning talle tuli kohe meelde ka pisike Rosie, keda Trevor kunagi nüüd suureks kasvamas ei näe. "Ma saan aru, mida sa mõtled," lausus näitsik, sest tundis ära, et ka tema on olnud sarnases olukorras. "Mulle tuleb sellega meelde see, kui mind pandi lapsena muusikakooli klaverit õppima, sest olin ise seda tahtnud, aga juba pärast esimesi tunde olin muutmas meelt, kuna sellel ajal tundus see nii tohutult raske ja ma hakkasin arvama, et ei õpigi kunagi mängima. Siis ema lohutas mind ja ütles, et iga algus ongi raske ja aastatega saigi temast just see, kelle poole ma üles vaatasin ja kes mind alati julgustas, kui milleski kahtlesin. Ja ühel hetkel, kui teda enam ei olnud, ei teadnud ma enam ise ka, kas mul üldse enam kunagi selline inimene on ja mis üldse edasi saab," rääkis neidis sellest, mida tema on vahepeal tundnud. "Nüüd olen lihtsalt seda tähele pannud, et hoian isaga rohkem kokku."

Hunter kuulas segamata Simona ära ja talle tundus, et nad saavad hetkel kõvasti läehdasemaks, kui nad enne olid. Eks sellised rasked asjad toovadki suhtes inimesi lähemale teineteisele. "Ma olen alati Mattiga üsna lähedane olnud. Temaga saab alati kõigest rääkida, ilma et kohe kriitikat saad," rääkis poiss, "aga ilmselt jah pärast ühe vanema kaotust muutub paratamatult teine veel tähtsamaks." Hetkel muidugi on Hunteri ema veel ise natuke kogu juhtunust katki, et täielikult ema olla, aga ta üritab. Lapsed peavad lihtsalt talle ka toeks olema, nagu Mona ennist rääkis, et tugi peab olema vastastikune.

Simonagi tundis, et saab Hunteriga praegu palju lähedasemaks ja nendevaheline side oleks justkui tugevam, kuid tüdruk lootis, et sellest on vähemalt natukenegi poisile abi, kui ta enda tundeid seoses ema surmaga ka poisiga jagas. See oli vähemalt kindel, et nad mõistsid teineteist, sest Hunter elas hetkel läbi sama asja, mida tüdruk siis, kui enda ema kaotas. "See on hea, kui sul mõni selline pereliige ka on," lausus Mona noogutades, sest temal ainsa lapsena oligi ainult isa, kes samamoodi siis enda naise kaotusega toime üritas tulla ja nii see vastastikune toetamine tuligi, kusjuures paps kandis ikka veel enda abielusõrmust. "Nii ilmselt ongi, sest üks peab justkui mõlema eest siis olema," teadis tüdruk omast kogemusest. "See tuletab lihtsalt meelde, et tuleb ikka hinnata seda, mis sul on ja hoida endale kalleid inimesi," sõnas tüdruk .

Hunteril tõesti vedas, et tal olid olemas nii õed kui ka vennad, sest siis ei pidanud kõigega päris üksi toime tulema, kuigi hetkel tegelevad nad kõik leinaga pigem üksinda. "Mhm," noogutas noormees ja ei öelnud rohkem midagi, sest tal ei olnud lihtsalt selle teema kohta enam suurt midagi Simonale öelda. "Aga äkki aitab sellest jutust ja teeme midagi või räägime lihtsalt millestki muust," pakkus Hunter välja. Tal oli üsna ükskõik, mida nad teevad, lihtsalt tahaks koos olla. Poiss võiks isegi vabalt välja jalutama minna, kuigi linnatänavatele ta väga viimastel nädalatel tikkunud ei ole.

"Kui sa enne just midagi süüa ei taha, siis võime ju jalutama minna ja pärast tagasi tulla ja filmi vaadata?" pakkus Mona välja, kuna leidis, et tegelikult võiks tõesti vahepeal midagi teha ka, kuigi Hunteri kaisus niimoodi olla oli ka päris hea. "Või siis võime nii ka teha, et vaatame enne filmi ja siis jalutama?" pakkus näitsik ning viis oma tumedad silmad Hunterile. Kui juba välja minek on, siis paneks Simona vist küll veidi rohkem riideid selga, kuna väljas tundus päris jahe, sest tüdrukul hakkas oma toaski juba jahe. Oleks vist õige aeg siis aken ka ehk kinni panna.

"Süüa ma ei soovi, seega võime vist jalutama minna," sõnas Hunter ja vaatas tüdrukule otsa. Nad ei pea ju mingit suurt ringi tegema, aga lihtsalt natuke värsket õhku hingata. Noormees ajas ennast voodilt püsti ning ulatas siis ka Monale käe, et ta püsti tuleks voodi pealt. "Mis filmi sa muidu vaadata tahad?" uuris poiss, kuigi ta oli siiski kindel, et tahab jalutama minna enda tüdrukuga. Mis nad siin toas ikka istuvad.

"Teeme nii," nõustus Mona, sest hetkel ei tahtnud tema ka väga süüa ja ega tal polekski muud pakkuda peale võileibade või hommikuhelveste, kuigi ühe omleti tegemisega saaks ta ka hakkama. See ei olnud ju nii keeruline. Kui poiss püsti tuli ja Monale ka käe ulatas, ajas ka tüdruk end voodist püsti ning sirutas esimese asjana ühe käe enda sasise krunni juurde, mis tal peas oli, et see siis lahti harutada, sest see hakkas niigi juba lagunema. "Ma arvan, et lasen sul filmi valida," vastas tüdruk Hunteri küsimusele, kui oma krunni lahti harutas ja siis enda juukseid veel kergelt sasis, et need seejärel üle õla visata ja vabalt seljale langema jätta. Patsikummi jättis tüdruk aga igaks juhuks enda randme ümber, kui ta peaks uuesti juukseid kinni tahtma panna. "Aga enne ma vist paneks natuke soojemalt riidesse, sest ma ei tea... Väljas on vist päris jahe?" sõnas näitsik ning vaatas küsivalt Hunterile otsa. Ta pole ise välja sattunud veel täna, aga aknast sisse puhuv tuul tegi küll tüdruku toa üsna jahedaks.