Right where I belong

Hunteri isa surmast oli juba möödas natuke rohkem kui kuu, kuid siiski tundus see kõik poisile nii värske, sest kodus olles tundus maja ikka liiga tühi ja... teistsugune. Samuti oli seal nii palju, mida poiss tahtis enda papsile veel öelda, kuid ei saanud enam. Hunter tundis endiselt kerget süüd kogu juhtunu üle, kuid see vähenes pisut paar päeva tagasi, kui ta Mattiga maha istus ja talle lõpuks ometi avanes, rääkides, mis täpselt sellel päeval juhtus ja mida poiss sellega seoses tunneb. Õnneks suutis vanem vend saadud infoga kenasti hakkama saada, et poissi suunata. Nad käisid isegi koos surnuaial, et poiss saaks enda papsiga nii-öelda rahu sõlmida. See tundus Hunterile alguses totter, sest kui ta oli filmides näinud, kuidas inimesed hauakividega rääkisid, siis tundus see talle veider. Ometi see töötas. Poiss kinnitas enda papsile, et ei tegele enam kunagi sellise hullusega nagu seda on võidusõit ning elab nii, et ta tema üle uhkust saaks tunda. Samuti lubas ta enda ema järele vaadata ja teha kindlaks, et kõik ka temale kergemaks teha. Hunter lasi seal julgelt ka enda pisarad valla ja pärast tundis ta ennast tõesti pisut paremini.

Kuna Hunter oli nüüd iseendaga enmavähem rahu sõminud, siis leidis ta, et peaks ka Simona juures käima, sest ta oli tüdruku enda elust ikka päris järsult välja lükanud. Nad küll suhtlesid vahel harva, aga Sommersi jäi siis üsna kidakeelseks. Koos olid nad ju ka kergejõustiku võistlustel, kuid poiss hoidis seal rohkem omaette. Täna otsustas poiss aga Mona juurde minna, et asjad jälle korda saada. Loodetavasti tüdruk ikka tahab veel temaga tegemist teha. Hunter lootis, et näitsik võib teda mõista, sest on ka ise vanema kaotanud. Poiss läks tüdruku juurde kohale jala, käies läbi veel ühes lillepoest, kust ta võttis kimbu erinevate lilledega, ning šokolaadipoest, kust ta ostis pisikese karbi käsitsi tehtud trühvlitega. Jõudnud lõpuks õige majani, hingas Hunter sügavalt sisse-välja, enne kui majja sisenes ja õigele korrusele jalutas. Ta lasi kella ning jäi ootama, endal süda päris korralikult tagumas.

SPOILER: Click to show

Kui Hunteri isa suri, oli see aeg mingil määral raske ka Simonale, sest poiss hakkas teda vältima, kuid neiu üritas temast ka aru saada ega käinud väga peale. Edusammud olid needki, kui nad uuesti rääkima hakkasid, kuigi ka siis tundus Hunter rohkem kauge ja see omakorda tegi Mona murelikuks, sest selle seitsme kuu jooksul, mis nad koos olid, oli tüdrukule üsna selgeks saanud, et ta armastab seda poissi ega tahaks teda nüüd niimoodi kaotada. Kõige rohkem häiris näitsikut aga see abituse tunne, kui ta tahaks nii väga midagi Hunteri heaks teha ja tema kõrval olla, kuid teadis, et see võib asju hoopis hullemaks ajada, mistõttu pidas ta meeles Daisy sõnu, kui too ühel päeval ütles, et oluline on, et Hunter teaks, et saaks Mona poole pöörduda, kui ta ühel hetkel peaks tahtma. Igal õhtul enne magamajäämist läks tüdruk oma mõtetega ise tagasi sinna, kui ta ema suri, ja vaatas aeg-ajalt enda medaljoni, mille ta ainult pessu minekuks või magamamineku ajaks kaelast ära võttis. Medaljonis oli pilt neist kolmest eelmiste jõulude ajal - ema, isa ja Simona, kes enda emaga hämmastavalt sarnane oli. Nad kõik olid rõõmsad ja üks kokkuhoidev perekond, kuni ühel hetkel Ileanat enam ei olnud. Tüdrukule meenus, kui suur löök see talle oli ja kuidas ta ise ka väga endasse tõmbus, samuti meenusid talle need ööd pärast ema surma, kui tüdruk end magama nuttis. Sellele kõigele tagasi vaadates sai ka tüdruk aru, kuidas Hunter end enam-vähem tunda võib, kuigi neiul endalgi oli praegu hetki, kui ta enda ema igatses.

Nüüd oli aga tavaline pärastlõuna, kui Mona otsustas ellu viia oma mõtte enda toa seinale Ameerika Ühendriikide kaart teha ja sinna iga osariigi juurde midagi kirjutada või mõned pildid panna, et need tähistaksid kuskilt saadud mälestusi. Nüüd pidigi tüdruk paar nädalat Felixiga kahekesi olema, sest isa oli komandeeringusse saadetud ja enne ülejärgmist neljapäeva tema koju ei tule. Mis kaarti puutub, siis North Carolina juurde pani ta kollasele märkmepaberile kirjutatud kuupäeva, millal ta kolis ja siis selle kõrvale rohelise märkmepaberi, kuhu oli kirjutatud tema esimese sõbra ja praeguse poiss-sõbra nimi ning kuupäev, millal nad käima hakkasid. Samuti oli sinna pandud pilt jõuluballist, millel olid tema ja Hunter. Tennessee juurde oli pandud roosa märkmepaberiga Nashville, kuupäevad, mil neiu seal viibis ja veel paar Nashville'is tehtud pilti. New Yorgi juurde oli pandud kollane märkmepaber, millele oli suurelt kirjutatud GLEE, võistluse kuupäev ja koht, mille nad saavutasid ning Georgia juurde rohelisel märkmepaberil Atlanta, kergejõustik, kuupäev ja koht, mille tüdruk saavutas. Kaart valmis, vaatas Mona seda rahulolevalt ning silitas siis mõnda aega Felixit, kes tüdruku voodile oli hüpanud ja talle nurrudes sülle magamagi jäi.

Kui Mona ühel hetkel aga uksekella helinat kuulis, oli ta sunnitud äratama ka Felixi maha panema ja kassi seega äratama, et ise ukse peale minna ja vaadata, kes täna veel külla tahab tulla. Kass just selle üle õnnelik ei tundunud, et ta nii äkki üles äratati ja kellegi soojast sülest maha visati, aga peagi leidis loom endale koha elutoa vaiba peal. Oli ju küll pehme ning mõnus, et seal edasi magada. Vaadanud veel hetkeks muiate oma kassi ning raputanud pead, avas Simona ukse. "Hunter?" ei suutnud tüdruk oma silmi uskuda, kuigi Daisy sõnad olid tal selgelt meeles. "Tule edasi," lausus näitsik ning astus ukse eest ära, et poiss sisse lasta ja siis teda tugevalt kallistada. Tüdruk kandis lühikesi siniseid teksapükse, valget pildiga särki ja punutud pärlitest tehtud käevõru.

Outfit

Läks hetk aega, enne kui Simona uksele ilmus. Poiss jõudis juba mõelda, et äkki ta polegi kodus, sest see oleks võinud ka vabalt juhtuda. Hunter polnudki sellele enne mõelnud. Õnneks tüdruk siiski ilmus uksele, kuid ta tundus päris üllatunud olevat. Loodetavasti positiivses mõttes. "Jah, mina või oled mu juba ära unustanud?" küsis Sommers, üritades pisut nalja visata, kuigi enda suule naeratust vedada tundus talle endiselt raske. Astunud korterisse sisse, tundus see talle korraga tuttav ja võõras, sest ta ei olnud seal nii kaua aega viibinud. Hunter lükkas ukse enda selja tagant kinni ning kallistas siis Monat vastu, hoides temast päris pikalt kinni, enne kui lõpuks temast eemaldus, et talle lilled ja kommikarp anda. "Sulle selle eest, et sa mul alati olemas oled olnud, isegi kui ma pole käitunud viimasel ajal sugugi sinu vääriliselt, aga ma luban, et see muutub nüüd," sõnas Hunter ja vaatas Simonale siiralt otsa.

Kui Mona Hunterit kallistas, hoidis tüdruk end mõnda aega poisi embuses ning hingas tema lõhna sisse. See oli lõhn, mida ta kohe kindlasti oli igatsenud. "Ma loodan, et seda ei juhtu kunagi," lausus Mona, muutudes samuti veidi lõbusamaks, kui Hunter nalja üritas visata, ehkki tüdruk mõtles sisimas neid sõnu ka tõsiselt. Seegi oli juba hästi, et nad seitse kuud olid suutnud koos olla ja vaevalt seegi siis enam kaugel on, kui nad enda esimese aasta täitumist tähistavad. Vähemalt meeldis Monale nii positiivselt mõelda. "Tegelikult tundsin ma sinust puudust," tunnistas tüdruk siiralt, enne kui poisist eemale tõmbus, et lilled ja kommikarp vastu võtta. "Võib-olla oleksin ma pidanud seda varem ütlema, aga ma tahan, et sa teaksid, et oled mulle väga oluline ja selle seitsme kuu jooksul, mis me koos oleme olnud, olen ma juba täiesti kindel, et armastan sind ja tahangi sinu jaoks alati olemas olla," lausus Mona siiralt ning naeratas kergelt, hoides enda tumedaid silmi Hunteril. "Ma ei ütleks, et sa midagi valesti oled teinud, sest nagu sa ilmselt mäletad, olin mina rohkem kui aasta tagasi üsna sarnases olukorras ja ma mõistan, mida sa praegu läbi elad," lausus Mona veidi vaiksemalt ning võttis vaba käega toetavalt Hunteri käest kinni. Vähemalt oli tüdrukul Ameerikasse kolides see faas möödas, kui ta kõiki endast eemale tõukas, sest muidu poleks ta Hunteriga ka sõbrunenud. Igatahes oli tüdruk nüüd valmis poissi kuulama, kuigi vahepeal võiks ju lilled vaasi panna.

"Kuigi ma ei näidanud seda võibolla kõige paremini välja, igatsesin ma sind ka, lihtsalt..." sõnas Hunter, lõpetamata enda lauset, sest ta ei osanudki täpselt öelda, miks ta neidu vältinud oli. Võibolla ta ei tahtnud, et Mona teda sellises olekus näeks või siis ei osanud ta lihtsalt temaga rääkida ja seega leidis, et on parem üldse eemale hoida. "Ma armastan sind ka ja usu mind, sa oled mulle juba ammu selgeks teinud, et oled minu jaoks olemas. Nüüd pean lihtsalt mina sinu jaoks ka olemas olema," lausus Sommers, sest viimase kuu sees ei saa öelda, et Simona oleks saanud mõne enda murega poisi poole pöörduda, sest tal oli endal nii palju, millega tegeleda. Kui tüdruk kinnitas poisile, et mõistis teda, siis tundis Hunter ennast vähemalt natukenegi paremini, sest tundus, et nende suhe ei olegi eriti ohus, nagu ta kartnud oli. Tundnud Simona kätt enda enda käel, pigistas kutt seda õrnalt, vaadates näitsikule otsa. "Mulle meeldiks nüüd kuulda, kuidas sinul vahepeal läinud on," sõnas noormees siira huviga.

"Shhhh..." tegi Simona, kui Hunter enda lauset ei suutnud lõpetada. "Ma saan aru, et sa vajasid natuke aega enda jaoks, nii et see on igati okei," kinnitas tüdruk ja vaatas Hunterile otsa. Tüdruk oli lihtsalt poisi soovi austanud ega võtnud seda kui midagi sellist, mille peale pahane peaks olema. "Sa oled juba olnud kõik, millest ma unistanud olen ja praegu mulle täitsa piisab sellestki, et sa siin oled. Tegelikult on mul hea meel, et su tagasi sain," tunnistas Simona ning tema huuled kaardusid kergeks naeratuseks. Tüdruk tundis hetkel, et tal on päris raske vahet teha, kas praegune on reaalsus või mingi hea uni, aga kõige tähtsam oli see, et poiss oli temaga ja lubas nüüd rohkem tema kõrval olla. "Ma räägiks hea meelega, aga ma paneks kõigepealt lilled vaasi, kui sa vastu ei ole," sõnas neidis, sest siis on käed ka vabamad. "Sa võid seni näiteks elutuppa või minu tuppa minna, sinu valik. Ja soovid sa ehk midagi?" pakkus neidis ning vaatas küsivalt Hunterile otsa.

Hunter noogutas, kui Simona ei tahtnudki, et ta enda lauset lõpetama hakkaks. Kuna ta seda nagunii ei osanud, siis päästis neiu ta hetkel enda ajusopis sorimisest. "Mul on hea meel, et ma tulin," sõnas poiss, sest kaua ta ikka veel üksinda passib. Pealegi on neil suvi käsil ja nad peaksid seda nautima, kuigi ilmselt saab see üsna keeruline Hunterile olema. "Pane muidugi, äkki närtsivad veel ära," lausus Hunter. "Ei ole midagi vaja... Sul paps ei ole kodus?" uuris noormees ja otsustas vaatamata vastusest ikkagi neiu tuppa minna. Jõudnud sinna, leidis ta tüdruku seinalt kaardi, mida seal varem ei olnud. Ta uuris seda natuke ning tema suunurgad tõusid pisut kõrgemale. See oli päris lahe ettevõtmine Monal. "Sul on siin äge kaart," mainis poiss, pisut kõvemal häälel, et see lause ka Simonani kostuks.

Kuulnud Hunteri küsimust, raputas Mona pead. "Ta ei ole nüüd kuni ülejärgmise neljapäevani kodus, sest ta saadeti komandeeringusse," vastas tüdruk, kuigi Hunter kadus tema tuppa juba enne, kui Mona oma lause lõpetada leidis. Okei siis. Mona ise läks kööki ning võttis tabureti, et ühest kõrgemast kapist vaas kätte saada. Neiu ei mõistnud kunagi, miks need vaasid nii kõrgele on pandud, et ta iga kord tabureti peab võtma, kui tahab lilli vette panna. Võib-olla peaks köögis ka ühel päeval väiksed ümberkorraldused tegema ja vaasid kuskile madalale panema, et nii palju turnima ei peaks. Saanud kätte ühe läbipaistva klaasist vaasi, lasi tüdruk selle kraanikausi kohal vett täis ning pani lilled sisse. "Sulle meeldib?" küsis ta kõvemal häälel, kui kööki Hunteri sõnu kuulis. Siis jättis tüdruk kommikarbi köögikapile ning läks lillevaasiga enda tuppa, et see siis aknalauale asetada. Enne kui tüdruk vaasi aknalauale asetas, nuusutas ta veelkord neid lilli ning naeratas kergelt, vaadates siis Hunteri poole, kuid leidis, et võiks siis juba akna ka natukeseks lahti teha, kui ta seal juba on. Saabki tuppa natuke õhku ka. "Tegelikult sain ma selle just siis valmis, kui sa tulid," rääkis Mona, viies oma pilgu samuti nüüd kaardile. Tüdrukule endale ka meeldis. "Kuna mul on Rumeenias ka umbes samasugune, ainult Euroopa kaart, siis mõtlesin siia ka teha, sest nüüd ma olen ikka Põhja-Carolinast välja ka saanud ja ma usun, et see kaart siin jõuab veel täieneda," rääkis näitsik ja istus enda voodile.

Kuigi Hunter liikus juba tüdruku tuppa, kuulis ta ilusti ära, et Simona isa on kuskil ära ja tuleb alles mõne nädala pärast neljapäeval. Poiss ei vastanud tüdruku küsimusele enne, kui neiu enda tuppa ilmus. "Meeldib küll jah," noogutas poiss ja vaatas Monale korraks otsa, enne kui veel ühe kiire pilgu kaardile viis. "Kindlasti jõuab," arvas ka Hunter, sest kui muidu mitte, siis järgmise aasta võistlustega ikka. Tavaliselt need pole ju kaks aastat järjest samas kohas. Istunud näitsiku voodile, vaatas kutt Simonale ootavalt otsa, sest tüdruk pidi ju talle rääkima, kuidas tal vahepeal läinud on ja mida ta teinud on.

Seda oli hea kuulda, et ka Hunterile see kaart meeldis ja poiss mõtles, et see on tegelikult lahe. Kui Simona Daisyle sellest ideest juba rääkis, paistis Daisyle ka see meeldivat ja Mona ise oli ka rahul, kuidas see lõpuks välja tuli. "Kui aga su küsimuse juurde tagasi tulla, siis ma ei saa öelda, et mul on läinud hästi, kuid ma ei saa ka öelda, et mul on läinud halvasti, nii et võib vist öelda, et ma olin seal kuskil vahepeal," rääkis näitsik, muiates kergelt selle üle, kui sügavamõttelisteks tema sõnad kippusid. Ilmselgelt oli ta viimasel ajal lihtsalt liiga palju mõelnud. "Aga midagi väga erilist ma muidugi teinud ei ole, kui välja arvata see, et enne kergejõustiku võistlusi käisin jooksmas ning staadionil harjutamas," rääkis tüdruk. See teine koht enda alal talle ju asjata ei tulnud, vaid tüdruk andis endast tõesti kõik, et tal võistlustel hästi läheks. "Ja siis sain Daisyga kokku ja me käisime kinos "The Fault In Our Starsi" vaatamas," lausus näitsik, kuigi rohkem tal tõesti midagi lisada ei olnud. Muu aeg on olnud lihtsalt rohkem kodus või tööl istumine ja puhas mõtete mõlgutamine. "Ah, Phoebe lõpetamisel käisin ka," tuli neiule meelde. "Ja nüüd tuleb meil eelviimane aasta."

Hunter lihtsalt istus ja kuulas tüdrukut, noogutades mõnes kohas kaasa. Tundub, et nad mõlemad on selle kuu jooksul üsna tagasihoidlikult elanud. "Oli hea film?" uuris noormees, sest ka tema oli sellest natuke midagi kuulnud. Samas kinno ta seda ilmselt vaatama minna ei viitsiks. Vähemalt mitte hetkel. "Õigus, lõpetamine ka. Kuidas see üldse sellel aastal oli?" tundis Hunter huvi, sest polnud ju kohale tulnud, kuigi oleks ju võinud. "Jah, juba juniorid," lausus poiss ja hingas sügavalt välja. Varsti peavad nemad ka ülikoolide peale mõtlema hakkama. Ei tea, kuhu Simona üldse minna tahaks ja kas ta üldse USAsse jääb. Hetkel ei hakanud poiss aga nende küsimustega neidu piinama. Võtnud tüdruku kätest kinni, tõmbas ta neiu hellalt enda juurde voodisse istuma. Ta vaatas talle korraks otsa ning vajutas siis tema huultele ühe suudluse.

"Jah, mulle meeldis. Tegelikult esimene pool sellest filmist oli täitsa armas ja naljakas ja naerda ikka sai, aga kui nüüd lõpu peale mõelda, siis ma ilmselt ütleks, et see on tegelikult kõige kurvem film, mida ma üldse näinud olen. Muidugi tahaks raamatut ka lugeda, et siis võrrelda, kuid mul on see sinu kingitud raamatki veel lõpetamata," rääkis neiu ning vaatas hetkeks raamatut enda öökapil - järjehoidja selle vahel vähemalt näitas, et kolmveerand raamatut on läbi, kuid tüdruk luges ka päris aeglaselt seda. Mis aga kinos vaadatud filmi puutus, siis selle paneks Mona ilmselt Sparksi filmidega ühte patta, kuigi ta ei teagi, kas kurvem on "A Walk To Remember" või just see film, millest ta hetkel Hunterile rääkis. Rohkem kaldus tüdruk ikka arvama, et "The Fault In Our Stars" on kurvem, kuigi mõlema filmi ajal nuttis ta päris palju. "Ma jäin sinna ise küll täpselt nii kauaks, et Phoebet õnnitleda ja talle lilled anda, aga minu arust lõpukõne oli küll päris vaimukas. See oli muidugi esimene lõpetamine ka, millel ma siin olles käinud olen," rääkis näitsik, kuna eelmisel aastal ta Seniorite lõpetamisele ei jõudnud ja Glee klubisse ta ka ei kuulunud, et nende lõpuõhtul laulda. Gleega liitus ta ju alles enda teise aasta alguses ja sellekski pidi Hunter teda kõvasti veenma, kuigi tüdrukule isegi täitsa meeldis seal ja lavahirm hakkas ka vaikselt üle minema. "Sa käisid eelmine aasta?" uuris tüdruk ja vaatas siis poisile otsa. "Aeg ikka lendab, aga kui mõelda sellele, mis ma enda lõpetamise ajaks saavutada tahan, siis ma arvan, et võiksin juba sellel aastal enda šokolaadiküpsiseid seal müüa, kus me eelmine aasta sinuga käisime. See magusaraamat on mul ka poole peale tehtud juba ja inglise keel ei tundugi enam nii raske," rääkis näitsik. Inglise keelega tundis ta end juba tõesti kindlamalt, kuigi tema aktsent polnud kuskile kadunud ja vahepeal tuli ikka seda ette, et ta jääb pikemalt mingit sõna mõtlema, aga muidu rääkis ta juba täitsa soravalt. Ilmselt on see ingliskeelsete raamatute lugemine ja pidevalt selles keskkonnas olemine ka palju aidanud. Kui Hunter tüdruku enda juurde tõmbas, puges Mona talle kaissu ning hoidis enda silmi poisi omadel, kui too tema huultele ühe suudluse vajutas. Tüdruk suudles Hunterit vastu ning asetas ühe oma käe poisi põsele. Ta oli sellestki juba puudust tundnud.

Simona jutu järgi tundus tegu olevat mingi draamaga, mis ilmselt peakski neidudele peale minema. Hea, et tüdruk filmiga rahule jäi, siis ei läinud raha niisama vastu teavast. "Käisin küll, jah," noogutas Sommers, sest oli Jessicale lõpetamise puhul paar lilleõit andnud ja noh... tavaliselt pidas ju tema paps seal kõnet. Ei tea, millal Hunter suudab üldse kuskile üritusele minna ja kuulata uut linnapead kõne pidamas, kui ta on alati harjunud enda papsi kõnepuldis nägema. Ilmselt läheb sellega harjumiseks ikka tükk aega. "Miks mitte," sõnas Hunter, sest see oleks kindlasti huvitav ettevõtmine neil. Kuigi poiss istus voodiserval, lasi ta ka enda selja pehmele madratsile, tõmmates Mona endale kaissu. Nii nad seal pikutasid. Päris mõnus oli. Hunter pani enda käe ümber Simona ja vajutas siis kerge muige saatel neiu ninale ühe kiire ja lühikese musi.

"Kuidas eelmisel aastal oli?" uuris tüdruk, sest tema eelmisel aastal sinna ei jõudnud ja seega jäi ka Seniorite esindaja lõpukõne näiteks kuulmata. Sellel aastal oli see aga päris vaimukas ja pani tüdruku endagi muigama. "Tead, ma mõtlesin isegi, et kadestan mingil määral neid lõpetajaid, kuid raudselt on endal kahju ise paari aasta pärast lõpetada," lausus näitsik. Ülikoolidega ei mõelnudki ta end enne viimast aastat vaevama hakata, nii et sellele polnudki Mona veel väga mõelnud. Ta teadis ainult seda, et üks eriala, mida ta õppida tahaks, on ajalugu. Linnapea kõne ajal oli muidugi harjumatu kedagi teist peale Trevori kõnepuldis näha, kuid eks kõigil vist võtab see harjumine aega, eriti kui Trevor veel nii kaua linnapea oli olnud ja siis äkki keegi tema asemele tuli. "Siis tuleb ainult kõvasti küpsetama hakata, kui need peaks väga kiirelt minema," lausus näitsik, kuid tahtis sellegipoolest ise ka proovida müüa midagi, mille tegemise ta selle aastaga selgeks oli saanud ja mis vähegi söödav juba tundus. Ilmselt annab tüdruk enne üritust enda küpsiseid vähemalt Hunterile proovida, sest siis oleks vähemalt teada, kas need kõlbavad üldse müüa või mitte. Kui Hunter end pikali lasi ja Mona endale kaissu tõmbas, pani tüdruk pea poisi rinnale nii, et ta võis kuulda tema südamelööke. Kaisus olles tekkis kohe nii soe ja turvaline tunne ja hetkel neiu ilmselt muud ei tahtnudki kui et nii jäädagi. Saanud ühe musi enda ninale, hakkas tüdruk kergelt itsitama, kuid võttis siis Hunteri vaba käe ja hakkas ise tema sõrmedega mängima. "Sa just tuletasid mulle meelde, kui väga ma seda tunnet igatsesin. Niimoodi ainult vedelekski," lausus neiu ning tõstis oma pead poisi rinnalt, et talle otsa vaadata.

"Päris huvitav. Lõpukõne oli lõpetajatel pigem tõsisem ja inspireerivam," lausus Hunter, kuigi ega ta väga palju sellest kõigest enam ei mäletanudki. Muidugi on tal meeles, et tema isa ristitütar oli see, kes kõnet pidas. "See oli natuke selline nukker ka tänu sellele koolitulistamisele," mainis poiss, sest see lõpetamine oli ju korralikult edasi ka lükatud. Mõned Seniorid olid ju ka mais enda elu kaotanud, mis tähendas, et lõpetamine oli korraga lõbus ja kurb. "Seda küll. Sul tuleb ikka üks korralik kogus neid küpsetisi teha," mainis poiss, sest tema ema mässas alati sellega päris kaua. Ei tea, kas ta sellel aastal ka osaleb. Arvatav võib, et osaleb, aga kindel ei saa enam milleski olla. Kuulnud korraga Simona itsitamist, kaardus ka noormehe suu korraks naeratuseks. Ta andis enda käe tüdrukule ja lasi selle lõdvaks, et teine sellega siis mängida saaks kui tahab. "Jah, samad sõnad," sõnas Hunter.