Tööd ikka jagub

Alex võpatas tahtmatult kui Sayer korraga tema käest võttis ning ta lambi juurde tõmbas. Hammustades tugevalt huulde, sest esiteks noormehe puudutust tekitas tema nahale kananaha ning teiseks olid tema käed hetkel vägagi valusad. Tüdruk tahtis just eemale astuda kui ta leidis ennast korraga noormehe embuses. Sulgenud silmad, toetas Lexi enda pea Say õlale. "Ma tean," sõnas ta vaikselt.

"Ma keelan sul sinna korterisse üksinda minna ja ma ei taha mitte mingeid vastu väiteid kuulda," sõnas Sayer, astudes neiust eemale, kuid hoides endiselt enda käsi tema õlgadel. Ta vaatas tükk aega lihtsalt neiule otsa, kuni viimaks eemaldus. "Säti end rahulikult magama siis. Sa ei pea siin midagi kartma," lausus Say toetava naeratusega ning võttis enda asjad lahkudes toast, et suunduda vannituppa.

Alex naeratas õrnalt Sayerile vastu, saates noormeest silmadega kuni ta vannituppa kadus. Ohkand vaikselt, võttis neidis seljast topi, asendades selle t-särgiga, mis jäi viimasest siin veedetud ajast tüdruku kätte. Tirinud jalast ka teksad, asetades need topiga kappi, tegi Lexi voodi ära ning puges teki alla, jäädes silmitsema lage.

Sayer oli ära umbes viisteist minutit, ilmudes peagi tagasi, seljas pidzaama. Asetanud enda teised riided kappi, ronis ta samuti voodisse. Mõnda aega vaatas ta aknast välja, kuid viimaks suunas enda silmad Alexile. "Sa peaksid magama jääma. Tegelikult me mõlemad peaksime," lausus noormees.

Alex keeras end külje peale, jälgides Sayerit. "Seda küll. Aga mul pole und veel," lausus neidis vaikselt, jälgides Sayeri silmi. Nad on palju vedelenud kahekesi kas voodis, terassil või suvel kuskil looduses ning niisama rääkinud või jälginud taevast.

"Seda arvad sa praegu. Sule enda silmad ja uni tuleb. Või soovid sa äkki muusikat?" pakkus noormees. See aitab tal alati magada. Ta tahtis lihtsalt, et neidis saaks ennas korrlikult välja puhata, tundes samal ajal turvalisust. Ka Say keeras end peagi küljele, silmitsedes enda sõbrannat soojal pilgul. "Või painab miski su pead?" uuris noormees.

"Kas mitte ei soovitata lambaid lugeda?" muigas Alex kergelt, jälgides Sayerit blondijuukse salgu tagant, mis tema silmile vajus. See kõditas kergelt, kuid ei häirinud neidist. Kuigi samas vaikse muusika vastu poleks tal midagi. Say küsimuse peale ei osanud Lexi algul midagi öelda, kuid noogutas peagi kergelt.

"Ma olen siin, räägi," sõnas Sayer pilk tüdrukul. Ta lootis, et seekord läheb nende jutuajamine paremini ja keegi ei pea keset ööd minema jalutama. Kõik tundus hetkel enamvähem okey ja õigesti.

"Ma kardan," lausus Alex vaikselt, jälgides endiselt Sayerit, kuid peagi keeras ta ennast uuesti sellili jälgides lage ning sellel olevaid varje. "ning olen vihane nii iseenda kui ka enda isa peale," lisas ta sosinal, sest polnud vaja palju, et tema sõnad jõuaksid Sayerini.

"Alex....sa ei pea kartma," sõnas Sayer, nihkudes neiule lähemale, et saaks talle sõbralikult käe õlgadele asetada. "Asjad lihtsalt läksid nii. Sa ei saa kedagi süüdistada või kellegi peale pahane olla. See on kõik valede asjade kokku langemine," sõnas noormees, "su isa käitumine on muidugi andestamatu, aga ta on siiski su isa," lausus Say samuti vaikselt.

Tundes Sayeri kätt enda õlgadel, keeras Alex end uuesti poisi poole, toetades enda pea vastu noormehe õlga. "Enda peale saan olla. Alates sellest päevast kui mu isa mind luku taha pistis, olen ma teda kartnud, mis tõttu ei julgenud ma midagi öelda kui ta mind lõi. Ma olin nõrk, jõuetu ja rumal, seega miks ma ei peaks iseennast süüdistama?" tõstis neidis enda silmad Rufuse silmadele, vaadates talle otsa.

"Sa ei saa end süüdistada sellepärast, et sa olid hirmul. See lihtsalt tuleb ja kammitseb meid," sõnas Sayer vaikselt. Ta ei saanud ära, kuidas sai Alex üldse midagi sellist mõelda. Seal ei olnud mitte midagi, mida tema saaks muuta. "Sa pead lõpetama enese süüdistused. Need ei vii sind mitte kuskile," lausus Say kindlalt, pilk tüdrukul.

"Aga ma lasin endaga nii teha. Kõik need sinikad, verevalumid, haavad - kui ma oleksin enda eest seisnud, siis poleks neid," sõnas Alex vaikselt, pilk vankumatult noormehel. Olles põhimõtteliselt Sayeri kaisus, neidise pea poisi õlal, tundis Lexi ennast tõesti turvaliselt ja kaitstud. Just kui miski ei suudaks talle enam haiget teha.

"Mis on olnud see on olnud. Sa ei saa seda enam nagu nii muuta. Alex, miks sa elad minevikus, vaata parem olevikku ja tulevikku. See kõik on läbi. Lõpetatud," lausus Sayer, hakates taaskord tundma kerget ärritust tüdruku halli ja ennast hävitava maailmapilgu peale. "Ürita parem magama jääda ja millelegi muule mõelda," sõnas Say.

Noogutanud kergelt, pöördusid Alexi silmad Sayerilt laele, püüdes mõelda tulevikule nagu Sayer soovitas. Peagi ta ometi lõpetab ning siis tuleb kaua oodatud vabadus. Kui kõik läheb hästi, siis seab ta ennast sisse New Yorkis, mis on kaugel eemal sellest kohast, aga samas vägagi lähedal. Lexi tahab siit ära saada, kuid ta ei taha lahti lasta enda sõpradest - Sayerist, Jasonist, Lizardist. Peagi vajusid neidise silmad kinni ning ta uinus. Tüdruku pea oli endiselt Say õlal.