Tööd ikka jagub

Alex naeratas kergelt, võttes kotist enda t-särgid, teksad ja homsed riided, pannes need riiulisse. Ega need ei võtnud rohkem ruumi kui Sayeri pusad, mis seal ennem olid. Küllap mõne päeva pärast peab neidis minema tagasi korterisse, et võtta mõned hilbud veel juurde, sest juhul kui ilm läheb veelgi jahedamaks, siis on tal ka kampsunit vaja ja mõnda soojemat pikemat hilpu. Kotti jäid vaid kaks väiksemat kotti, üks pesuga ja teine hügieenitarvetega, mida ta hetkel ümber ei tõstnud. "Nälg niitis jalust või väsimus?" muigas tüdruk kergelt, kõndides Rufuse juurde ning istudes tema kõrvale voodijalutsisse.

"Mõlemat," vastas Sayer, vaadates mõnda aega neidu ennem kui püsti tõusis. "Lähme käime söömas ära ja siis teeme ühe kesköise majakaunistamise ja siis ma lasen su magama. Ega tasuta tööjõuda ei saa käest lasta," muigas poiss jalutades ukse juurde ning avades selle, oodates et Alex tema ees väljuks.

Alex muigas kergelt, tõustes Sayeri järel voodist püsti ning väljudes uksest, mille noormees talle lahti tegi, ja kõndides esimesele korrusele. Keeranud automaatselt kööki, jäi neidis silmitsema söögi hunnikut, mille Claire oli kokku vaaritanud. "Tundub, et su ema oli kindel, et sa tood õhtuks koju näljaseid seltsilisi," pöördusid LA rohelised silmad Rufusele.

"Pigem teadis ta kui näljane ma töölt tulles olen," muigas Sayer ning sammus neiust mööda. Ema oli neile juba laua ära katnud ning seega ei jäänud tal muud üle kui üks taldrik neiule ulatada ja teine endale võtta. Noormees asetas taldrikule mõned kartulid ja parajalt kastet. Külmikust leidis ta neile ka salatit. Hetk hiljem istus ta juba laua taga, pilk Alexile kinnitunud.

Alex muigas kergelt, tõstes endale tagasihoidliku koguse. Ta ei söönud kuigi palju, aga ometi pole ta näljas. Istunud Sayeri juurde laua taha, võttis neiu kõrvale suurema hunniku salatit, hakates seda vaikselt sööma. "Sööd sa tõesti palju, aga välja ei paista see küll kuskilt," tõstis Alex enda rohelised silmad hetkeks Sayerile, suul õrn muie.

"Kasvav lap vajab süüa, noh," sõnas Sayer samuti õrna muigega, valades enda klaasi piima. "Ja sina jällegi näksid nagu mõni hiir," turtsatas noormees, võrreldes enda ja Alexi portsu. Ilmselge erinevus oli olemas. "Kas sa tead, et teiste suutäisi ei ole üldiselt kena lugeda," noomis Say neidu, kes oli kogu selle jutuga algust teinud.

"Sul on kohe kindlasti vaja veel kasvada," vangutas Alex kergelt pead, võttes mõned ampsud algul salatit ja seejärel kartulit kastmega. Sayeri turtsatuse peale tegi neidis vaid noormehele nägusid. Samuti ka teise kommentaari peale, lisades juurde: "Ma ei loegi sinu suutäisi, aga selline kogus toitu riivab küll silma," kallutas tüdruk õrnal muigel pead. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult Sayerit.

Nüüd oli Sayeri kord neiule nägusi teha. Ta keskendus mõneks ajaks söömisele ja enda portsu vähendamisele. Tundes endal neiu pilku, tõstis noormees enda pead, et Alexile otsa vaadata. "Mida ma nüüd valesti tegin?" küsis Say kerge turtsatusega, vaadates neidisele küsival pilgul otsa.

Alex vangutas kergelt pead, pöörates enda silmad tagasi söögile, seda vaikselt hävitades. "Midagi. Ma jäin lihtsalt mõtlema," sõnas ta vaikelt kahe ampsu vahepeal kui oli süü tühjaks mälunud. Viimasel ajal oli nii palju neid pisikesi asju, mis näitavad, et tüdruk hoolib Sayerist nii sõbrana kui ka tunduvalt rohkem, kuid saamata vastust, teeb see tahestahtmata Alexile natukene liiga.

Sayer sõi vaikides edasi kuni taldrik ja klaas tühjaks said. Noormees tõusis püsti ning asetas enda nõud kraanikaussi, kus olid ka tema ema nõud. Peagi maandus ta tagasi enda kohale laua taga. "Sayer, ma lähen nüüd magama, aga sa pane need tuled ja asjad ülesse ikka," kostus trepi poolt tema ema hääl. "Jaaa, head ööd," lausus Say, vaadates üle õla hetkeks trepi poole. Peagi oli kuulda samme trepil ja siis vanemate toa ukse õrna matsatust.

Vaikides sõi ka Alex enda taldriku tühjaks, tõustes püsti ja pannes selle kraanikaussi. Võtnud ühe korbi endale näppude vahele, hüppas neidis köögikapile istuma, nosides seda vaikselt. Tema rohelised silmad jälgisid pikalt aknast paistvat kuud, kuid kuuldes Sayeri ema häält, pöördusid need uksele ja sealt peagi noormehele. "Lähme paneme need siis ülesse ära?" küsis ta kergel muigel.

"Lähme," nõustus Sayer ning tõusis püsti. Vaadanud hetkeks neiule otsa, sammus ta esikusse, kus neid ootas suur pundar jõulutulesid. Tõmmanud jaki selga ja kossid jalaotsa, avas ta ukse ning astus terrassile. Automaatselt läks põlema õue tuli ning andis seega neile võimaluse valges töötada. Say üritas ülesse otsida otsa, et siis kuskilt poolt alustada.

Alex noogutas kergelt. Pistnud viimase tükikese suhu, libistas ta end kapilt maha ning kõndis Sayeri järel esikusse. Jaki selga tõmmanud ja oma saapad jalga pannud, astus neidis samuti peagi rõdule. Käed jaki taskusse surunud, jälgis ta, kuidas Say püüdis leida ülesse otsa. "Aitan sind sellega või saad hakkama?" küsis LA vaikselt.

Sayer leidis mingi otsa ning ulatas selle Alexile kätte, "hoia," sõnas ta, vaadates neiule otsa ning jalutas ise eemale, harutades samal ajal juhet ja tulesi üksteise küljest lahti. Mõne aja pärast oli olemas üks pikk tulede rivi. "Nii..." lausus Say, silmitsedes hetkeks terrassi, "ma ronin käsi puu peale ja pannen katuse äärele ja siis saab kerida juhtme ümber äärmiste postide, mööda käepidet ja siis mööda käsipuud alla. Käsipuule tulevad vanikud ka, need on veel esikus karbi sees," lausus Sayer ning juba järgmisel hetkel turnis ta mööda terrassi piiret.

Alex võttis parema käe taskust välja, haarates enda sõrmede vahele Sayeri poolt ulatatud otsa, noogutades kergelt noormehe sõnade peale. "Ära ainult mööda astu," lausus neidis vaikselt, jälgides Sayd, just kui see aitaks noormehel terassi piirdel püsida.