Tööd ikka jagub

Tüdruk oli kuidagi vaikseks jäänud, kuid Sayer otsustas teda mitte torkida. Eelmine kord ei lõppenud see hästi. Kui neidis tahab, tuleb ise tema juurde. "Tore, ema on kindlasti midagi õhtusöögiks teinud," sõnas Say. Nüüd viibis tema ema õhtuti kodus, sest ta oli enda öisest tööst loobunud. Sayerile isegi meeldis see. Nii ei olnud maja kogu aeg tühi ja vaikne.

Alex noogutas kergelt, kohendades hetkeks kotti enda õlal, silmad vankumatult teel. "Kuidas su isal läheb?" küsis LA vaikselt, rohelised silmad pöördumas Say'le. Nad rääkisid viimati väga ammu ning siis polnud ta enda isast veel midagi kuulnud. Käed taskutest võtnud, surus ta need rinnal risti. Tüdrukul polnud külm, aga siiski jooksid külmavärinad üle tema selja kui uus laine küsimusi teda ründasid.

"Hästi," sõnas Sayer napisõnaliselt, "ma loodan vähemalt. Ta on ravil," lisas noormees, hoides pilku enda ees. Noormees ei soovinud enda ootusi liiga kõrgele seada, et siis suure matsuga jälle maale lennata. Pigem võtta natuke negatiivne hoiak. "Ema loobus ka ühest töökohas ja on nüüd öösiti kodus," lausus Say mõtlikult.

Alex noogutas kergelt. Vähemalt kellelgi läheb hästi. "See on ju hea, sest kõige raskem on sinna minna kui seal olla ja see läbi teha," sõnas neidis õrnalt naeratades, viies enda rohelised silmad Sayerile. Võtnud parema käe taskust, silmitses ta kohati punaselaiguliseks muutnud sidet. "Ning tundub, et sa pead täna veel oma professionaali oskusi demonstreerima," muigas Alex, viies enda silmad tagasi Rufusele.

"Jamh, vähemalt läks ta ise abi otsima," sõnas Sayer pilk klaasistunult enda ees justkui viibiks ta kuskil kaugel mõtetes. Alles tüdruku teise lause peale raputas ta enda pead ning viis enda silmad Alexi sidemes käele. "Pole probleemi. Ööseks peab selle kindlamalt kokku siduma," sõnas Say, silmitsedes sidet, mis ta baaris teinud oli.

"Sa ei usu, et ta hakkama saab," lausus Alex vaikselt, seda võis võtta nii väite kui ka küsimusena. Jälginud pikalt Sayerit, pöördusid neidise silmad uuesti tänavale. Eemal hakkasid paistma juba elumajade rajoon. "Loodan, et mingid põletikku sisse ei tule, sest kes teab, mis klaasikillud need olid ja kas need enne kedagi teist ka vigastasid," ohkas LA vaikselt.

"Ma ei tea..." ohkas Sayer, "ma lihtsalt ei taha enda ootusi liiga kõrgele seada," tunnistas noormees Alexile täiesti avameelselt. Ta viis veelkord pilgu neiu sidemes käele ennem kui suu uuesti avas, "ma panin sulle ennem haavapuhastusvedelikku, aga ma võin kodus sulle ühte paremat salvi panna. See paneb haava kihelema, aga peatab rutem verejooksu. See on see, mida mina tavaliselt kasutan," lausus Say. Muidugi oli asi hullem, kui klaasikild oli ennem koos mõne hepatiidi või AIDSi haige inimese verega.

"Sul peaks temasse natukene rohkem usku olema. Kunagi peab ju teil ka vedama," pöördusid Alexi silmad tänavalt Sayerile, suul õrn naeratus. Ta sisimas lootis, et ei pea hiljem oma sõnu sööma. "See kõlas nii nagu sa peaksid iga õhtu ennast või kedagi teist lappima," turtatas neidis kergelt, surudes käed jaki taskusse. Õhtud muutusid iga päevaga jahedamaks, kuid ega sellisel laiuskraadil talveks erilist lund või pakast loota küll pole võimalik.

"Usk ja usaldus tuleb välja teenida," sõnas Sayer kindlalt. See oli tema arvamus. Pealegi ei muutu keegi üle öö. Selleks kulub ikka rohkem aega. "Kes teab, äkki peangi," muigas Say, viies enda pilgu tüdrukule, kui ta kodutänavale keeras ning juba eemalt enda maja silmas, mille akendest paistis hubane tuli. Ema oli ilmselt kodus.

Alex noogutas kergelt, jälgides eemal olevat tuttavat maja. Kuigi alanud oli juba detsember, ei paistnud just paljud kodud olevat jõulumeeleolus. Ega neidise korter erinev polnud. Ta süütas küll õhtuks küünla ja tegi mingisuguse kaunistuse ka enda aknalauale - valgest õhulisest riidest moodustas lumevallid, puistades sinna peale mõned üksikud kuuseehted ning lisaks veel pani tuled nii akna lauale kui ka ümber kardinapuu.

Peagi keeras Sayer maja juurde viivale plaaditeele ning sammus trepini, minnes sealt mõne lihtsa sammuga ülesse. Vaadanud hetkeks neiule otsa, avas ta ukse ning astus majja. "Sayer, kas sina?!" kuulis ta koheselt enda ema häält, mis tuli elutoast. "Jah, Alex on ka," vastas noormees, eemaldades samal ajal jaki ja välisjalanõud. Astunud mõned sammud edasi, jäi ta elutoa ukse juurde seisma. Ema oli jõuluasjad välja toonud ja sorteeris neid. "Alex jääb meile mõneks ajaks," lausus noormees, jälgides enda ema tegevust, mis ei olnud normaalne. Mõeldes sellele, et kell oli kesköö lähedal kui mitte juba läbi.

Naine ajas end sirgu ning silmitses mõlemat noort. "Kas te...nagu...?" kogeles naine säravalt, mille peale Sayer vaid turtsatada suutis, "eih, me oleme sõbrad," sõnas noormees õrna pearaputusega. "Jaja, seda ütlevad nad kõik," lõi tema ema käega, "Say, ole hea ja pane välja terrassile tuled ja võibolla viitsid trepi käsipuule selle vaniku panna," pakkus ema. "Ma võin seda teha, aga esmalt tahaks ma süüa ja ka Alex on nälgimas," muigas Say, viies enda pilgu jupatsile enda kõrval. "Pliidil on hakklihakaste ja kartul. Ning ma tegin kohupiimakorpe ennem, need on laua peal korvis," seletas Claire. "Okeey," venitas Sayer ning keeras end uksel ringi, et ülesse minna ja koti enda tuppa visata.

Võtnud enda seljast jaki, riputas Alex selle nagisse ning jaki alla pani ta enda saapad. Enda koti ühte kätte võtnud, astus ta Sayeri kõrvale, silmitsedes noormehe ema. "Tere, proua Tremblay," naeratas tüdruk õrnalt naisele. Niiviisi on ta naisele öelnud juba kaks aastat kui ta siin käinud on. Kuigi Claire oli pidevalt toonitanud, et LA talle Claire ütleks, jäi neidis ikkagi prua Tremblay peale. Naise küsimuse peale, et kas need kaks on koos, kerkisid Alex kulmud ning tema näole ilmus kerge puna, mis õnneks kadus kiirelt. Say turtsatus pani tüdruku kergelt võpatama, kuid ta manas siiski kerge naeratuse enda suule. Peagi astus ta Rufuse järel mööda treppi ülesse noormehe toa poole.

Avanud ukse, astus noormees enda hubasesse ruumi, lastes ka Alexi ruumi ennem kui ukse sulges. "Kas sa tahad, et ma sulle kappi mingi vaba riiuli teeksin?" küsis Sayer eemaldades endalt suitsu ja alkoholi lõhnast läbi imbunud särgi ning jalutades kapi juurde, kus ta endale uue äsja pesust tulnud musta Faith no more bändi pildiga särgi selga tõmbas, visates teise kapi kõrval olevasse pesukorvi.

Alexi rohelised silmad kinnitusid hetkeks Sayeri paljale ülakehale, pannes tüdruku kergelt neelatama. Peagi kergelt pead raputanud, köhatas neidis kergelt, asetades enda koti noormehe voodile. "Kui sa viitsid," noogutas tüdruk kergelt. Seekord oli tal tunduvalt rohkem asju ning nende kotis hoidmine pole kuigi hea mõte.

"Viitsin ikka," sõnas noormees, vaadates üle õla Alexi poole ning naeratades talle kergelt. Ta võttis ühelt alumiselt riiulilt enda pusad ning asetas need teksadega kokku, sest neid oli tal nagu nii vähe ja nad ei võtnud tervet riiulit endale. "Sa võid nad siia panna," lausus Sayer, astudes ise kapi juurest eemale ning potsatades voodile.