Tööd ikka jagub

Neiu lause pani noormehe rohkem naerma kui rohkem enda ohutusele mõtlema. Vaatamata sellele suutis ta kindlalt piirdel püsida. Ta oli neid tulesi siiski juba aastaid ja aastaid üksinda ülesse toppinud. Jõudnud teisele poole, hüppas ta tagasi terrassile. "Sa võid sealt poolt nüüd selle vaba otsaga edasi liikuda kuni käsipuuotsani," juhendas Sayer, hakates ise teiselt poolt juhtmega liikuma kuni jõudis lõppu. Sammunud mööda treppi taas ülesse, ronis ta hetkeks tagasi piirdele, surudes valgustite otsa katuse alusesse pistikusse, mis oli just jõulutulede tarvis sinna pandud. Heledad tulukesed lõid kohe särama. "Täitsa jõulude moodi juba," muigas noormees.

Kuuldes Sayerit naermas, tuli ka Alexi enda suule õrn naeratus. Noormehe juhenduse peale noogutas neidis kergelt, kerides tuled ümber käsipuu kuni lõpuni välja. Kui Rufus tuled põlema pani, astus LA mõned sammud tagasi, vaadates nende tööd heakskiitvalt naeratades ja noogutades. "Seda küll, puudu on vaid lumi," sammus neidis tagasi terassile, istudes trepiastmele ning jälgides ümber käsipuu olevaid tulukesi.

"Jah, ei tea kas seda üldse see aasta näha saab," lausus Sayer raske ohkega. Juba ammu ei olnud Tree Hill lund näinud ja see jättis jõulud tegelikult justkui puudulikuks. Avanud korraks välisukse võttis noormees karbist kuuseokstest kaks vanikut ning liikus siis jälle välja, kerides need samuti ümber käsipuu, kuid nii, et ka tulukesi näha oleks. "Vot nii on iga aasta olnud," muigas Sayer ning ühines Alexiga trepi peal.

Alexi silmad pöördusid hetkeks Sayerile kui noormees sättis vanikuid ümber käsipuude. Kuigi see maja oli neidise silmis niigi armas, siis need tulukesed ja vanikud teevad ta veelgi armsamaks. LA suule ilmus õrn naeratus kui ta jälgis kõike seda. Puudu on tõesti vaid ilus kohev lumi, mida tüdruk nägi viimati see talv kui siia tuli. Sellest on möödas juba rohkem kui kaks aastat. Tema kolmandad jõulud siin. "See on ilus," sõnas Alex vaikselt Sayeri sõnade peale kui noormees tema kõrvale istus.

"Mhm," nõustus Sayer. Kodune tema jaoks. Ta ei kujutagi seda maja teisiti ette. Noormees ajas pea kuklasse ning vaatas ülesse taevasse, mis oli tumesinine, peaaegu et must. Eemal Eastside'i kohal oli õrn tuledekuma, kuid kuna Westside oli hõredamalt asustatud ja seal oli palju vanu tühje maju, siis oli siin võimalik tähti silmitseda. "Kas sul ei teki tähti vaadates tunne, et sa oled imepisike ja ei tea tegelikult maailmast mitte midagi?" küsis Say äkitselt, viies enda silmad Alexile.

Alexi silmad pöördusid samuti ülesse. Sellistel momentidel oli neidisel soov pugeda magamiskoti sisse ning istuda enda korteri rõdul toolil ja jälgida neid vilkuvaid tulesid tundide viisi. Ta ei väsi sellest kunagi ära. "Ma olen niigi pisikene, aga võrreldes nendega tunnen ma end tõesti imepisikesena, ma olen paljas õhk nendega võrreldes, tähtsusetu kribukrabu," lausus Alex kergelt naeratades, silmad vankumatult tähtedel.

"Me kõik oleme," sõnas noormees vaikselt, hoides endiselt enda pilku Alexil. Kuni korraga end justkui üles äratas ja pilgu taevasse viis. Haarates nii palju tähti korraga kui võimalik. Ta märkas erinevaid tähtkujusi ja taevakehi, mis talle meelde olid juba jäänud. Rõõm oli jälle midagi ära tunda.

Alex naeratas vaid kergelt, toetades end küljega vastu terassi posti, silmad endiselt ülesse suunatud. Sageli tahtis ta olla üks neist tähtedest seal üleval. Pole vaja mõelda probleemidele, mis vaevavad igat surelikku. Nad lihtsalt säravad ja valmistavad sellega nii paljudele rõõmu. "Mu ema õpetas mind ära tundma tuntumaid tähtkujusid. Me ikka istusime kahekesi rõdul ning jälgisime tähti ja otsisime erinevaid kujutisi. Me veetsime sedasi tunde ja vahel ka terve öö," lausus neidis vaikselt, suul õrn naeratus kui ta enda rohelised silmad Sayerile viis.

"See on üks kena mälestus kindlasti," sõnas Sayer viimaks, oskamata midagi muud öelda, "minu tähevaatlused on enamasti üksinda kulgenud või siis koos Lizardiga, aga sa tead teda. Ta suudab kõik naljaks pöörata," turtsatas noormees lõbusalt muiates, viies ka enda silmad Alexile.

"Seda küll," noogutas Alex vaikselt, pöörates enda silmad Sayerilt eemale kui noormees enda pilgu neidisele kinnitas. Lizardi kommentaari peale muigas tüdruk kergelt, noogutades taaskord. "Tal on tõesti raskusi tõsiseks jäämisega. Ükskõik, mida sa ütled talle, ta hakkab naerma ning nakatab ka sind sellega," sõnas Lexi, jälgides tähti.

"Jah, seda ta teeb," lausus Sayer, hingates samal ajal sügavalt välja. "Mis sa arvad, kas kobime sisse?" uuris noormees. Tähed olid küll ilusad ja ta vaataks neid tundide viisi, aga siiski on vaja öösel ka magada nagu normaalsed inimesed. Vastasel juhul oled järgmine päev nagu laip ja ei jõua mitte midagi teha.

Sayeri küsimuse peale, viis Alex enda silmad tähtedelt noormehele, tõustes püsti. "Kui meil ei ole just kavas öösel siin magada, siis vist küll. Pealegi ma külmun varsti üheks kõvaks kringliks," muigas neidis kergelt, võttes Sayeri käe ning sikutades ka noormehe püsti. Aeglasel sammul kõndis Lexi ukse juurde, avades selle ning astudes uuesti sooja kätte.

Tuba tundus õuega võrreldes lausa tapvalt palav. Sayer keeras ukse lukku ning eemaldas enda jaki ja jalanõud. "Tahad duši all ka käia või kohe magama?" uuris poiss, sammudes Alexist mööda ja otse trepist ülesse, sisenedes peagi enda tuppa. Ta ei hakanud laetuld põlema panema vaid piirdus öökapil oleva lambiga. See tegi toa parajalt valgeks.

Riputanud enda jaki nagisse, sammus Alex Sayeri järel ülesse. Astunud tuppa parasjagu kui öölapp kapil süttis, võttis neidis seljast ka pikema särgi, jäädes liibuva topi peale, mis paljastas nähtavad sinised laigud tema kätel, mis pole sootukski nii vanad kui Lexi võib väita. "Pigem teist," muigas ta õrnalt, kõndides noormehest mööda kapi juurde, et võtta endale üks t-särk magamiseks.

"Siis jääb nii," sõnas Sayer ning võttis kapist endale magamiseks ühed hallid pidzaama püksid ja valge maika. Ta pöördus just minekule, et vannitoas käia, kui märkas sinikaid neidise kätel. "Alex..." sõnas noormees võttes neidise käest õrnalt kinni ning nihutades seda valguse poole. Ta vaatas tüdrukule otsa ning tundis, kuidas tema sees läheb kõik keema. Kuidas julgeb keegi üldse Alexi vastu kätt tõsta? Lasnud neiu käest lahti, tõmbas ta kiire liigutusega Alexi enda embusesse. "Ma ei lase mitte kellegil mitte kunagi enam sulle niimoodi haiget teha," lausus Say vaikselt.