Tööd ikka jagub

"Oh sind tähenärijat. Tundub, et ma pean endale uue parima sõbra valima, kes oleks minust lollim ja seega saaksin mina kogu aeg tarka panna," sõnas Sayer muiates, libistades end pukilt alla ning silmitsedes Alexit, kes nüüd teisel pool letti oli. "Tegelikult aitab rääkimisest, lähme!" lausus noormees, viies ühe kiire pilgu kellale. Nende vahetus oli täpselt lõppenud.

Alex naeratas võidukalt, jälgides Sayerit. Hammustanud kergelt alahuulde, võttis neidis käed rinnalt ja sasis nendega noormehe juukseid võimalikult kiirelt, et ajada need ikka väga sassi, samal ajal kui Say kella jälgis. Käed kiirelt teksade tagumistesse taskutesse pannud, astus neidis mõned sammud tagasi, närides kergelt alahuult.

Sayer saatid tüdrukule vildaka grimassi ning silus käega enda juuksed tagasi normaalsesse asendisse. "Ja mis see oli? Sa ikka tahad täna õhtul rahulikult magada?" küsis noormees kerge ähvardusnoodiga hääles. Tüdruk võis teda ju kiusata, aga ega Say tal nüüd nii vabalt ka toimida ei lubanud. Noormees tõusis püsti ning asetas käe ümber Alexi, tõmmates ta kiire liigutusega enda kõrvale, nii viisi külg külje vastas lahkusid nad baarist.

Alex kehitas kergelt õlgu, võpatades vaevumärgatavalt kui Sayer enda käe ümber neidise piha pani ja ta vastu enda külge tõmas. Neidis muigas kergelt. "Sisemine laps tõstab pead?" turtsatas ta kergelt, tõmmates vaba käega läbi juuste. Hammustanud kergelt huulde, pööras LA enda rohelised silmad Sayerile. "Homme õhtul on TRIC'sis mingi üritus. Kas sa lähed?" küsis tüdruk vaikselt, närides kergelt alahuult. Halb harjumus, kuid see aitab Alexil mingit viisi närve rahustada.

"Kuule, Alex, sul tõstab ta eriti tihti pead," turtsatas Sayer, tundes ennast üllatvalt hästi kui koos neiuga mööda tänavat jalutas. Temaga rääkida oli poole lihtsam kui tema peale pahane olla. "Ma ei tea....," ohkas Say, "Liz on ilmselt seal ja.....sa saad aru küll. Ma ei ütle kindlalt, et ma ei tule, aga ma ei ütle ka, et ma tulen. Ma mõtlen sellele. Mis seal siis muidu toimub?" uuris Sayer, vaadates alla neidise poole, kes oli täpselt tema kõrval, tema kaitsva käe embuses.

Alex turtsatas kergelt Sayeri kommentaari peale. Küllap oli see seotud sellega, et tüdruk pidi liiga ruttu suureks kasvama. Noormehe vastuse peale noogutas LA kergelt. "Loomulikult. Noh soovijad saavad oma lauluoskust teistega jagada, muidu niisama kerge koosviibimine. Alkoholivabad joogid ja toolide asemel madratsid nagu ma kuulsin sealse töötaja käest," muigas ta kergelt.

"Seega väike morsipidu koos elava muusikaga. Ja ma oletan, et sina oled üks esinejatest," pakkus Sayer koheselt. Lõbusalt muiates viis ta enda pilgu teele, hoides siiski kindlalt enda kätt Alexi pihal. "Mis kell see hakkab üldse?" uuris Say õrna kulmukortustusega. Ilmselt oleks neidis pettunud kui ta ei läheks. Aga samas, kas ta on valmis kohtama Lizzat.

OT: Ma sööma, ära pliis ära kao

"Mõtlesin proovida jah. Ning kuna neil pidi olema peaauhinnaks mingi rahaline preemia, siis kuluks see mul ära kui ma proovin Julliardi sisse saada," pöördusid ka Alexi rohelised silmad tagasi teele. Ta tundis ennast hetkel vägagi kummaliselt noormehe lähedal, aga nüüd kui tüübi käsi oli ka tema pihal, siis oli neidisel raskusi normaalselt käituda. "Seitsmest," vastas LA kiirelt Sayeri küsimusele. Mis tal küll viga on?

"Mul on hea meel kuulda, et sa Juilliardi nimel pingutad ja vaeva näed," sõnas Sayer imetlusega. Tal oli neiu üle tõsiselt hea meel. Sellise häälega tüdruk ei tohiks laule sahtlisse kirjutada. New York oleks küll kaugel, aga võibolla astub Say isegi New Yorgi Ülikooli. Seega võibolla ei olegi nad teineteisest nii väga kaugel. "Jätan meelde, aga ma siiski ei tea, kas ma tulen," lausus Say, et Alex enda ootusi liiga kõrgele ei seaks.

"See on siiski sinu süü kui ma sisse saan, sest sa aina korrutasid mulle, kuidas tuleb oma unistuste eest võidelda ja mõelda vahelduseks ka iseendale, et ma hakkasin seda isegi uskuma," muigas Alex kergelt. Ta ei tea, mida teeks ilma Sayerita. Ilmselt oleks endiselt üksinda, masetseks õhtuti enda toas, kirjutaks laule, mis heal juhul jõuaksid tema lauasahtlisse ning taluks enda isa vägivallatsemist.

"Sellise süü võin ma küll hea meelega omaks võtta," turtsatas Sayer. "Kui kuulsaks saad, siis ära mind ainult ära unusta," muigas noormees säravalt. Juhatades nad pargiväravast sisse, sest nii said nad natuke lõigata. Linn oli kummaliselt vaikne, eks ilmad läksid külmemaks ja õues viibimine ei olnud enam nii meeldiv.

"Loomulikult mitte. Sina tirisid mind esimene kord lavale laulma kui kedagi teist polnud võtta," tuletas Alex kergel turtsatusel Sayerile meelde. Toona oli neidis kartnud lava ja esinemist, aga peale esimest minutit hakkas talle see meeldima. LA rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult parki, kõndides samas mööda teerada kerge ebakindlusega. Loodetavasti oli tema isa hetkel baaris joomas kui korteris.

"Tahad öelda, et sulle ei meeldinud see? Minu arvates rääkisid sa mulle sellest veel kolm tundi pärast esinemist," vastas Sayer ise rõõmsalt naerdes, kui meenutas vanu aegu. Igasugu asju sai koos Alexiga tehtud. "Pealegi kui ma ei oleks seda teinud, võibolla sa ei laulakski praegu enam," pakkus Say kiire õlakehitusega.

"Alguses ei. Juhul kui ma oleksin osanud arvata, et see sul kavas on, siis ma oleksin sealt kadunud kiiremini kui tuul," lausus Alex, suud ehtimas särav naeratus. Need olid head ajad, mis on läinud veelgi paremaks. "Seda küll," nõustus neidis Sayeri väitega. Tema lauludele oleksid kuulajaks vaid kirjutuslaud ja heal juhul noormehe silmad.

OT: Sorry, ma sakutan endale muuskat arvutisse

"Aga sa ei kadunud. Ja sa oled praegu siin. Pealegi oled sa kõige imlisema lauluhäälega tüdruk minu silmis," sõnas Sayer julgelt. See vastas tõele. Seal oli vähe isegi kuulsusi, kes tema häälele poisi silmis lähedale suutsid tulla. Tüdrukul oli kindlasti talenti. "Teisele teemale minnes, on sul asjad kodus koos või alles hakkad pakkima?" küsis Say.