Tööd ikka jagub

"See on kaitsemehhanism minu puhul, Sayer. Ma tõmbun eemale kui ma kardan haiget saada," lausus Alex vaikselt, pannes enda käe õrnalt Sayeri rinnale, et lükata noormeest natukene eemale, et astuda sammukene kõrvale. "Aga ma ei saa teda lihtsalt niisama ka jätta. Ta on mu isa, Sayer," lisas ta, tõstes silmad tagasi Sayeri silmadele.

"Ma ei saa enam aru. Nii et sa siiski kardad, et ma teen sulle haiget?" küsis Sayer. Tema juhe oli ametlikult kokkujooksnud, kas Alex üldse ise sai aru, mida ta praegu rääkis. Kord ühte, siis teist. "Jah, ma tean. Aga sa ei saa lasta tal ennast lüüa olgu ta kas või Rooma paavst," sõnas Say pahaselt.

"Ma ei tea," raputas Alex taaskord pead, lükates Sayerit natukene kõvemini. Ta ei teadnud enam lihtsalt mida uskuda või mida mitte. "Aga ma ei saa teda lihtsalt välja ka visata või maha jätta," lausus neidis vastu, vaikselt ja kurvalt.

"Siis pane ta ultimaatumi ette ja tehku tema see otsus, kas sina või alkohol," lausus Sayer kindlalt, andes neiu puudutusele järgi ning astudes eemale, et tüdruk saaks liikuda. Ta avas kiire liigutusega baari ukse, kuid ei teinud klientidest väljagi, tema silmad oli kinnitunud Alexile.

"Ma arvan, et tean juba vastust sellele," lausus Alex vaikselt, tõstes enda silmad hetkeks Sayeri omadele, kõndides seejärel leti poole. Tema vahetus polnud veel lõppenud ning töö aitab alati mõtteid mujale viia. Neidise puhul rohkem isegi muusika. Tõmmaud ühe käega läbi blondide juuste, sasides neid, toetas LA ennast vastu letti, istudes ühele pukile, mitte ei seadnud ennast valmis teisel pool letti.

"Vähemalt on see tema vastus ja sa ei saa ennast süüdistada," sõnas Sayer jalutades baarileti taha, jäädes Alexi ette seisma. Ta tõstis letile ühe pitsi, valas sinna ühest pudelist pruuni vedelikku ning lükkas selle neiu ette. "Võta sisse ja mine tööle. Meil siin lobisemise eest palka ei maksta," sõnas Say sõbraliku naeratusega, "pärast räägime," lisas ta hetke pärast, valades välja juba uut tellimust ühele kliendile.

Alex tõstis silmad pitsilt Sayerile, naeratades õrnalt. "Tänan," sõnas ta vaikselt, pannes klaasi suule ja kallates joogi kõrist alla. See lõi küll pildi selgeks. Vangutanud kergelt pead, sasis LA enda juukseid, olles peagi leti taga ning võttes tellimusi vastu. Kinni seotud käega polnud ta küll nii kiire kui muidu, aga hakkama sai.

Töö läks jälle lahti, kuid seekord ei ignoreerinud Sayer Alexit, vaid vahepeal isegi jälgis teda või saatis talle kerge naeratuse kui nende pilgud kohtusid. Aeg läks üsna kiiresti ja kui kell viimaks kaheteistkümnele lähenema hakkas, hakkas ka rahvas hõredamaks muutuma. See tähendas ühtlasi ka, et peagi noormehe vahetus lõppeb.

Tundes endal Sayeri pilku, pöördusid Alexi rohelised silmad talle ning neidise suu kaardus naeratuseks. Need tunnid läksid tõesti kiiresti ning peagi oli kell mõned minutid kaksteist läbi. LA kõndis saalis ringi, nühkides laudu puhtaks ja korjates tühjad klaasid kandikule, naastes tagasi leti äärde. Kandiku tööpinnale pannud, hüppas neidis letile, keeras ennast ümber ja libistas teisele poole letti. Võtnud tühjad klaasid, lasi ta need kraanikausi alt läbi ning tühjad pudelid pani kapis olevasse kasti.

Sayer oli samal ajal leti puhtaks pühkinud ja tühjad pudelid riiulis uutega asendanud. Nüüd istus ta rahulikult puki peal ning jälgis Alexit. "Tuled õhtul minu juurde," sõnas Say otsustavalt, andmata neiule ainsatki võimalust protestida. Ta lihtsalt ei olnud nõus teda sinna korterisse enam üksinda laskma.

Alex tõstis enda rohelised silmad blondi juuksesalgu tagant Sayerile, suul kerge muie. "Mul pole vist muud valikut või mis?" sõnas neidis, muie laienemas kergeks naeratuseks. "Aga me peame minu juurest siiski läbi käima, sest mul pole midagi endaga kaasas. Samas võiksin ma jälle sinu riidekapis sorida, arvatavasti leian ma endale sealt ka midagi selga," kallutas LA pead ühele küljele, kuivatades pitse, asetades need riiulile ritte.

"Neiu Alex, kui sa veel natuke mu kapis sorid, siis esiteks ei leia ma sealt peagi midagi ülesse ja teiseks on mul niigi vähe kantavaid riideid," muigas Sayer, silmitsedes neidu. Seda naeratust oli tore taas näha. Palju lihtsam oli olla temaga sõber kui teda ignoreerida, sest Say lihtsalt ei suutnud vaadata neiu kurba olekut sellel ajal. "Siis käime sinu korterist läbi," andis noormees teada, trummeldades sõrmedega vaikselt vastu kulunud puidust baariletti.

Naeratades pead vangutanud, pühkis Alex puhtaks tööpinna, mille taga ta askeldas, pannes lapi korralikult pulgale leti all ning toetas enda küünarnukid letile, lõua omakorda peopessa. "Noorhärra, Sayer, teie kapp on niigi sassis ja pool tühi, mul on võimatu ajada seda veel rohkem sassi või tühjemaks muuta," turtsatas LA kergelt, eemaldades ühe käe lõua alt, sasides sellega Sayeri juukseid.

Sayer turtsatas ning hakkas naerma, "kusjuures see on täitsa tõsi," võttis noormees süü omaks, silmitsedes neidu enda ees. Tundes peagi Alexi kätt enda juustes. Võtnud tema randmest õrnalt kinni, tõstis ta käe ära, "sa ju tead, et mulle ei meeldi väga kui keegi mu juukseid sasib," sõnas Say, vaadates teeseldud tõsidusega tüdrukule otsa.

Alex turtsatas kergelt, eemaldades Sayer sõrmed enda randme küljest. "Kuulnud nagu olen, aga kuna selles lauses oli sees sõna 'väga', siis ma kahtlen selles," lausus ta muiates. Tulnud leti tagant välja, seisis neidis noormehe kõrval, käed rinnal risti. Kas ta julgeks seda veelkord üritada?