Tööd ikka jagub

Alex naeratas kergelt, põsed tõmbumas kergelt roosaks. Õnneks oli õues hämar, mis tõttu ei pruukinud Sayer seda tähelepanna. "Sellisel juhul on sinu silmapiir väga väike, sest minust on ka palju paremaid," sõnas Alex tõstes enda silmad hetkeks noormehele, kergitades järgmise küsimuse peale kulme. "Pigem teist, sest ma ei osanud kahjuks hommikul arvata, et ma õhtul magan teises voodis."

"Võibolla, võibolla mitte," lausus Sayer koheselt, kui tüdruk komplimenti vastu ei tahtnud võtta nagu alati. Ikka pidi keegi temast parem olema. "Okey....ja kas see on hea, et sa teises voodis magad?" oli Sayeri kord kulme kergitada. Igastahes tüdrukut koju ta enam ei lase.

"Juhul kui ma võin õhtul uinuda nii, et mu näol pole külma kotti ega silmad punaseks nuted, siis küll," lausus Alex vaikselt, tema meeleolu muutus hetkega, sest just kui sel samal hetkel jõudis talle kohale, et nii ta uinubki igal õhtul - üksinda ja kartes.

"Siis ma võtan vastuseks jah," lausus Sayer vaikselt, kinkides tema pealaele õrna sõbraliku suudluse kui nad tema tänavast möödusid ning neiu kodumaja tänavale keerasid. Juba eemalt oli näha tema maja, mis seisis tänava lõpus öises vaikuses, peites enda sisse mitmeid peresi koos enda probleemidega. "Ma olen siin," sõnas noormees toetavalt kui nad majale lähemale jõudsid.

Alex sulges hetkeks silmad, tundes Sayeri huuli enda pealael ja elektrilaenguid, mis sellega kaasnesid. Tüdrukul tekkisid tunded noormehe vastu kaks aastat tagasi, aga viimasel ajal on need ainult tugevamaks muutunud. Kuid Say'le ta veel midagi öelnud pole ning lähiajal see just plaanis ka pole. Nähes tuttavat maja, neelatas neidis kergelt. Tema samm muutus aeglasemaks ja peagi ka kergelt koperdavaks kui ta astus endale kanna peale, just kui otsustaks ta endas, kas minna otse edasi või pöörata ringi ja põgeneda.

Sayer toetas tüdrukut kui ta koperdama hakkas, "lähme käime ära. Sa saad sellega hakkama küll," sõnas Sayer, hakates aeglaselt edasi sammumi ning avades peagi kortermaja ukse, et tüdruk enda ees sisse lasta. Noormees ju ei laseks tema isal talle mitte midagi teha. Pealegi nad isegi ei teadnud, kas ta on kodus.

Alex oleks heameelega ümber pööranud ja lahkunud, kuid Sayer poleks teda arvatavasti lasknud. Astunud tuttavasse trepikotta, hakkas LA vaikselt mööda treppi ülesse kõndima. Järgmised korrused möödusid vaikides. Jäänud enda korteri ukse taha seisma, võttis Alex taskust võtmekimbu, surudes õige võtme lukuauku ja keerates ukse lahti. Vajutanud lingi alla, vajus uks lahti ning paljastas pimeda korteri. Vaikne, tühi, pime - just selline nagu Alex seda mäletab.

Sayer jalutas tüdrukuga lihtsalt kaasa, jäädes ärevusega ootama seda, kas tema isa on kodus. Kui korteris oli aga vaikus ja pimedus võis noormees vabamalt hingata. Say lükkas ukse rohkem lahti ning astus neiu ees sisse. Natuke ebaviisakas, aga antud juhul vajalik. Ta lülitas esikust tule põlema ning vaatas korteris ringi. "Mine võta enda asjad, ma ootan siin," lausus Say, lastes neiust lahti ning astudes kõrvale.

Noogutanud kergelt, ei hakanud Alex üleriideid ega saapaidki eemaldama, vaid astus otse edasi läbi elutoa enda tuppa. Ukse lahti lükanud, pani neidis tule põlema, haarates seejärel diivani kõrvalt spordikoti, mida ta kasutas viimati siis kui kolis siia. Kõik tema asjad mahtusid toona sinna ära ja küllap mahuvad tänagi. Aga ta ei võta kõike kaasa. Kotti toppis neidis ainult põhilise - pesu, t-särke, paar paari teksaseid ja homseks õhtuks vajalikud riided. Peagi lisandusid sinna ka hügeenitarbed, läpakas, lauluraamatuke ja veel mõned tähtsamad asjad. Tõmmanud luku kinni, tõusis LA püsti ja vaatas toas veel korralikult ringi. Tema rohelised silmad peatusid süntesaatoril, mis kutsus lausa mängima. Kõndinud selle kõrvale, toetas Alex ennast vastu seina, lastes näppudel üle klahvide liikuda, tuues kuuldavale vaikse meloodia.

Korter oli kuidagi kõhedust tekitavalt tühi ja vaikne kui Alex enda tuppa asju võtma läks. Sayer toetas end vastu seina ning hoitis pilku korteriuksel juhuks kui neiu isa peaks koju tulema. Peagi kuulis ta aga õrna klaverimeloodiat. Tüüpiline Alex. Neil on kiire ja tema hakkab klaverti mängima. Say vaatas korraks veel välisust, kuid jalutas siis tüdruku toa uksele. "Noh, ei suuda sõrmi eemale hoida," lausus noormees muiates, "kas ma pean selle ka kaasa vedama või?" turtsatas Sayer.

Alex võpatas tahtmatult kui Sayer teda korraga kõnetas. Tõmmanud sõrmed klahvidest eemale, just kui oleksid need saanud haiget, viis neidis enda rohelised silmad üle õla Sayerile. "Vabandust, ma lihtsalt unustasin hetkeks, et ma põgenen enda isa eest," sõnas ta vaikselt, astudes süntesaatorist eemale ja haarates enda koti.

"Sa teed õigesti. Sa ei saa siia enam kauemaks jääda," vastas Sayer samuti vaikselt, jälgides tüdrukut. Mõnikord sai nii temast palju rohkem aru kui temaga rääkides. Et tüdruk liikuma hakkaks võttis Say tema käest kinni ning tõmbas teda õrnalt endaga kaasa, andes talle samas võimaluse ka keelduda kui ta ei taha tulla.

Alex noogutas kergelt. Tundes Sayeri kätt enda sõrmede vahel, pigistas ta õrnalt seda, lootest sealt just kui julgust ja jõudu juurde saada. Enda järel kustutas neidis tuled ning peagi olid nad korterist väljas tänaval ja suunaga Say kodu poole, mis on pikemat aega olnud ka LA kodu. Mitte küll otseselt aga kaudselt kohe kindlasti.

Võis lausa öelda, et Alex kiirustas majast välja, kuid Sayer püsis kenasti tema kõrval kuni nad tänavale jõudsid. Ta lasi tüdruku käest lahti ning surus enda käed hoopis teksade taskusse. "On sul kõht ka tühi?" uuris Say, viies jututeema mujale kõigest problemaatilisest.

Surunud enda käed jaki taskusse, jälgis Alex vaikides tänavat enda ees. Teda painasid mõtted seoses enda tegevusega - kas ta tegi ikka õigesti, et lahkus; mis siis kui ta isal juhtub midagi täna ja tüdrukut pole seal abiks. Kõik sellised mõtted tegid lausa tormijooksu neidise pähe, pannes selle kergelt valutama. "Söögist ära küll ei ütleks," lausus Alex vaikselt, üks suupool kaardumas naeratuseks.