Tööd ikka jagub

"Minul ei ole sulle enam midagi öelda," kehitas Sayer enda õlgu ning keeras ukse lukust lahti, sammudes Alexist mööda tagasi leti taha, võttes sisse enda iga õhtuse koha. Siiski ei liikunud tema pilk Alexist kuigi kaugele.

"On küll ning ütle see välja," sõnas Alex, keerates ukse uuesti lukku, ristades käed rinnal ja jälgides noormeest. Neidis enne ei liiguta ega uksi lahti ei tee kui nende jutud on räägitud. LA rohelised silmad püsisid vankumatult Sayeril. "Iga viimne kui sõna," lausus ta kindlalt järgi.

"Mul ei ole sulle tõesti midagi öelda," sõnas Sayer käsi laiutades, "ja miks sa lased kilentidel oodata?" kortsutas ta kulme, märgates, et Alex on ukse taas lukku keeranud. Neiu ütles talle juba too õhtu, mis tal öelda oli ja Sayeril ei olnud enam midagi lisada. "Ma võin sulle vaid öelda, et sa käitud nagu mõni pube, ausõna," lausus Say.

Alex pööritas kergelt silmi. "Ning sina, härra Know-It-All, kes püüab aidata kõiki teisi peale iseenda, sest sa oled argpüks? Kes sa siis oled? Pühak? Või hoopis kõigi kaitseingel?" sõnas neidis, lastes kõrvust mööda Sayeri viimase kommentaari. Parem rääkida suu puhtaks kohe, sest kuulda tõde kellegi teise suust pole just väga meeldiv. Kliendid võivad oodata, sest juhul kui neil janu on tõesti suur, siis oskavad nad oodata.

"Ma ei kavatse sinuga sellel teemal enam vaielda," sõnas Sayer kindlalt, kuigi ta oleks hea meelega neiule mõneda head sõnad vastu öelnud. Nende suhted olid niigi metsas, miks nad pidid neid veel enam lammutama. "Täpselt. Ma olen argpüks ja võibolla tõesti ka kaitseingel, kui sa seda nii tahad sõnastada. Vähemalt ma tean, kes ma olen," kehitas Say enda õlgu.

"Kas sa kardad mulle haiget teha või tõde välja öelda?" ei teinud Alex Sayeri sõnadest väljagi. Ta ei lase enne mitte kedagi sisse kui nad on asjad selgeks rääkinud. Mida vähem saladusi seda parem. Tüdruk ei tahtnud kaotada enda parimat sõpra, kes on teda aidanud kui Alex seda kõige rohkem vajanud on, sageli ise märkamatagi.

"Mitte kumbagi. Minu arvates olen ma sulle juba korduvalt öelnud, mis ma sellest kõigest arvan. Aga nagu ikka ei kuula sa kedagi teist peale iseenda pessimistlike mõtete," lausus Sayer, "sa tunned alati, et sa oled kõiges süüdi kui sa ei ole. Sa ütled, et sa saad ise hakkama, aga need sinikad näitavad ilmselgelt, et sa ei saa hakkama. Sa ütled, et sa usaldad mind, aga samas jätad rääkimata ühe tähtsaima osa enda elust. Sa ütled, et oled mu sõber, aga jalutad keset ööd niisama ära, andes ennem teada, et ma ei ole sinu jaoks olemas olnud ning ma ei saa sinust aru. Vajad sa veel põhjendusi?" pahvatas Say, jõudes kogu selle jutu jooksul neiuni ning lükates ta vastu ust, jäädes otse tema ette seisma.

Alex neelatas kergelt kui Sayer ta vastu ust lükkas. Hoides enda silmi noormehe omadel. "Ma ei eita seda. Minu elu on omadega persses ning mul on kindlasti vaja käputäis inimesi seda mulle iga sekund meeldetuletamas. Ning see, mis juhtus tol ööl, siis mul on kahju. Kõik need tunded, mis ma olen aastatega alla surunud - ma lihtsalt ei suutnud enam," sõnas neidis vaikselt, hääl lõpus kergelt värisemas. See aeg, mille ta veetis hullumajas kinni seotuna ja rahustite mõju all, on neidise kõige sügavam saladus. Sayer oli esimene, kellest neidis selle kohta rääkinud on. Neid sõnu ütles ta ka hetkel noormehele kõvasti välja.

"Ja siis sa arvasid, et oleks tore minu peale see kõik välja valada. Ütle, kas sa tõesti arvad, et ma ei mõista sind ja ei ole sinu jaoks olemas?" küsis Sayer endiselt kergelt ärritunud toonil. Tema pilk oli kinnitatud Alexi silmadele ja tal ei olnud plaaniski neid sealt liigutada.

"Jah, sest sa oled ainukene, kes mind kuulab," lausus Alex järsult, hoides silmi endiselt Sayeri silmades, kuid see tekitas temas imeliku tunde, mis tõttu pööras ta enda pilgu kõrvale. "Ei," sõnas LA vaikselt noormehe küsimuse peale. Rufusel oli õigus pahane olla, tal oli õigus neidis kõrvale lükata ning lasta tüdrukul ekselda tundmatul veel. Alex mõistaks teda ega poleks pahane. Kõige paremini on osanud neidis terve elu inimesi eemale tõrjuda.

"Miks sa seda siis ütlesid?" küsis Sayer vaiksemalt, "sa ju teadsid, et see teeb mulle haiget. Kõige pealt sina, siis Lizza. Kes järgmisena mu elust kaduda soovib?" sõnas noormees, hoides enda pilku paigal, isegi kui Alex enda oma mujale suunas.

"Sest ma olin segaduses, vihane enda peale ja paanikas. Ma rääkisin sulle nende minutite jooksul rohkem kui kahe aasta jooksul. Ma tundsin ennast kaitseta, oodates kuni seda ära kasutatakse ja haiget tehakse," lausus Alex vaikselt, viies enda pilgu tagasi Sayeri silmadesse. Need kenad rohekad silmad, mis vahel meenutavad neidisele sammalt, mis jääb alles isegi siis kui kõik muu sureb. Täpselt nagu Sayergi - tema jääb isegi siis kui kõik teised põgenevad.

"Nii, et sa arvasid, et ma kasutan sind ära ja teen sulle kuidagi haiget? Vau, see tuli nüüd küll üllatusena," sõnas Sayer. Aina paremaks läheb. Kõige pealt ta ei kuula teda ja ei ole tema jaoks olemas ja nüüd teeb veel haiget ka. Huvitav.

"Ei, mitte sinu puhul. Aga kõik need neli aastad on inimesed kasutanud ära minu nõrkusi, et mulle haiget teha. Mu isa, see lollakas võltlokkidega psühhiaater seal haiglas," raputas tüdruk endamisi pead, püüdes eemale põigata Sayerist, kuid see polnud just kerge kui sa oled kellegi pilgu lummuses vangis.

"Ja sa lihtsalt eeldasid, et ma olen samasugune?" küsis Sayer. Neiu rääkis kord üht siis teist. Ta ei saanud enam aru, mida ta uskuma ja kuulama peaks. "Mis puutub su isasse, siis sa tead ju, et sa ei saa tema juurde kauemaks jääda," protestis Say.