Frozen

Mõned tuttavad oli Mona tõesti juurde saanud, aga päris paljud neist olid ikka rohkem Hunteri kaudu. Anniega oli tüdruk ju päris heaks sõbraks saanud ja noh... Phoebega olid nad lihtsalt sama hästi kui naabrid. "Esimesel korral ei pidanud, aga veebruari alguses pean seda juba niikuinii, sest sul õnnestus mind veenda talendishowl osalema. Ongi aega end selleks ette valmistada, sest inimeste ees esinemine on minu jaoks väljakutse," vastas näitsik. "Muidu oli see täiega lahe, polnudki nii hirmus. See oli rohkem midagi sellist nagu Daniela rääkis," sõnas Mona. Ta ei kahetsenud, et Gleesse läks.

Hunteri arvates oli tüdrukul nii hea hääl, et ta ei peaks üldse avalikku esinemist kartma. Mis tal ikka juhtuda saab? Sõnad lähevad meelest ära? Seda juhtub isegi elukutselistel muusikutel. "Tore, kui sulle meeldib," sõnas poiss, "ja ma võin ilmselt Danile edasi öelda, et sa läksid ja sulle meeldib Glee." Üldiselt vist tundus, et Danielal on New Yorgis päris kiire, aga vahel sai ikka natuke arvuti teel juttu aetud.

Küll ära harjub, kui ta niikuinii saab Glees varsti teiste ees ka laulda. See seltskond on õnneks mingil määral juba tuttav, aga saalitäis võõraid ja mõni üksik armas ning tuttav nägu nende seas on juba midagi muud. Igatahes jõuab Mona sellepärast veel närveerida küll, ehkki katsub endast parima anda. "Seda kindlasti," naeratas Mona. "Kauaks ta üldse New Yorki jääb?" tundis Mona siirast huvi, kui nad Hunteriga ühe kohviku juurde juba jõudma hakkasid. Kakaod ei pea vist enam kaua ootama.

"Ma ei teagi täpselt," lausus noormees, "nad teatavad tavaliselt paar päeva ette, kui nad tagasi tulevad. Aga ma arvan, et seekord jäävad nad ikka päris kauaks." Nii palju kui Hunter kõigest aru sai, siis Matt ja Dani kavatsevad pigem elada New Yorgis ja siia tulla ainult vahel külla või puhkusele. Jõudnud kohvikuni, mida poiss silmas pidas, suunas ta Mona ukse juurde ning lasi ta enda ees sisse. Jäänud leti äärde seisma, uuris poiss, mida nad siin üldse pakuvad. Tavaline kakao oli täiesti olemas.

"See New York tundub nagu mingisugune unistuste linn, kuhu kõik nii väga tahavad," leidis Simona. Ta oli seda nii paljudest filmidest näinud, aga tüdruk ise polnud seal kunagi käinudki. Ometi tundusid just Tree Hilli inimesed ka sinna tahtvat ning isegi Hunteri vanem vend oma perega on Suures Õunas. Astunud kohvikusse, jäi ka Mona esialgu seisma ja vaatama, mida üldse pakutakse, ning otsus tuli tüdrukul väga kiiresti, sest siin sai head kakaod. "Ma võtan selle kõige tavalisema kakao," teatas tüdruk.

"Tundub tõesti," lausus Hunter, "võibolla on see sellepärast, et linn on nii suur ja kõik inimesed suudavad seal endale midagi leida." Poiss on ka ise paaril korral seal suures linnas käinud, et koos vennaga aega veeta. Talle täitsa meeldis, aga Hunter siisi eelistab väiksemaid ja loodussõbralikumaid kohti. "Ma võtan sama," arvas Hunter ning telliski neile need kaasa. Nad pidi mõned minutid ootama, enne kui topsid endale kätte said. Poiss maksis nende mõlema eest ja siis said nad juba välja tagasi minna, et enda teed jätkata.

"Ma imestan, kuidas keegi seal veel ära ei eksi," turtsatas Simona, sest see linn tundus tõesti suur ning neiu oli arvamusel, et kui tema sinna ükskõik mis valemiga sattuma peaks, on tema kindlasti see, kes eksib ära. Selline pisike linn nagu Tree Hill tüdrukule meeldis, ongi mõnus rahulik. Saanud kätte topsikese sooja joogiga, läks Mona välja ning ootas Hunteri ka ära, enne kui nad tüdruku kortermaja poole said liikuma hakata, ja võttis topsist ühe pisikese lonksu. Kuum kakao ja karge talveilm olid ideaalne kooslus.

"Kindlasti eksitakse," lausus Hunter, olles selles täiesti kindel. Isegi tema leidis ennast paaril korral sellisest kohast, et pidi juhiseid küsima. Õnneks poisi vanem vend tunneb linna päris hästi ja seega sai Hunter ka temalt alati abi küsida. Hoides enda kakaotopis käes, jalutas Sommers enda tüdruku kõrval rahulikult edasi. Ta võttis ühe väikese lonksu, kuid leidis, et jook on veel liiga kuum, et nautida. Seega võib natuke oodata. "Kas su isa on ikka okei sellega, et ma sinu juurde tulen?" turgatas poisile korraga pähe, et ta oleks võinud sellele varem mõelda.

"Oled ise ka eksinud?" tundis Simona huvi, kuigi aimas juba Hunteri vastust, kui ta selleski nii kindel oli, et inimesed ikka eksivad selles suures linnas lihtsalt ära. Jook oli tõesti natuke kuum, aga Mona jõigi seda väikeste lonksude kaupa, sest see tegi seest mõnusalt soojaks, mitte et tal muidu ka külm oleks olnud. "Ma arvan, et kuni sa oma kodus ööbid, ei ole tal küll selle vastu midagi. Pealegi... kui see on ainult film," arvas tüdruk. Nii palju kui tema teadis, polnud papsil Hunteri vastu midagi ja mehele paistis ka see poiss täitsa meeldivat.

"Natuke, aga seal on alati hea küsida mõnelt inimeselt või siis takso võtta," lausus Hunter, "või siis helista enda vanemale vennale, kes sind õigesse suunda juhatab." Äkki saab tüdruk kunagi koos poisiga Suurde Õuna tulla, kui Matt peaks teda jälle kutsuma. Kuigi nüüd kus neil omal laps on, siis on neil ilmselt käed-jalad tööd täis. "Selge," muigas noormees kergelt, sest mingeid muid plaane tal ei olegi. Teineteise juures ööbimiseni läheb neil ilmselt veel tükk aega. Nagu juba varem öeldud - Hunter ei taha kiirustada nende suhtega.

"Sina saad loomulikult seda teist varianti kasutada," muigas Simona, kes samas olukorras peaks ise lihtsalt julguse kokku võtma ja kelleltki juhiseid küsima või takso jaoks raha säästma, mitte et talle võõrastele inimestele ka väga helistada meeldiks. "Kui ma õigesti aru sain, siis ta peaks täna hiljem ka tulema, kuna tal läheb tööl kauem ja siis ta saab mingisuguse Marthaga kokku," rääkis Simona, nii et neil Hunteriga peaks piisavalt olema aega kahekesi olla.

"Sa ei pea ju sinna suurlinna tingimata üksinda minema, kui sa sinna kunagi sattud," lausus poiss. Siis on tal ka kellegi käest küsida. Poiss võttis enda joogist ühe kosutava lonksu ning leidis, et nüüd on see täpselt paras, et juua. Nüüd tuleb muidugi kiiresti teha, et see ära ei jahtuks. "Nagu.... kohting selle mingisuguse Marthaga? Ta ei meeldi sulle?" uuris Hunter ettevaatlikult, asetades enda vaba käe ümber neiu.

"Noh, ma loodan," kehitas Simona õlgu, kuigi tema isa just Suurde Õuna ei kippunud, samas võib-olla tulevikus õnnestub tal tõesti Hunteriga sinna sattuda. Tüdruk võttis enda kakastki juba suuremad lonksud, sest jook hakkas ära jahtuma ja nüüd tuleb kiirustada, et sellele päris jääkirmet peale ei tekiks. Kuulnud poisi küsimust, pidi Mona kakao suust peaaegu et väljagi puristama, kuid hakkas siis naerma. Hunter oli temast ikka väga valesti praegu aru saanud. "Ei, mitte selles mõttes," lausus neiu. "Selles mõttes mingisuguse, et ma ei tea seda naist ja ma pole temaga kunagi kohtunud. Aga muidugi on ju tore, et isa kellegi leidnud on," selgitas neiu oma mõtet.

Kui Mona enda joogi peaaegu suust välja lasi, sai poiss aru et oli asjast valesti aru saanud. Seega tõi ta kuuldavale õrna turtsatuse ning tema suule ilmus muie. Kuulanud tähelepanelikult neiu selgitust, noogutas ta viimaks Simonale. "Nii et ta on siis su isa sõber, kellega sa veel kohtunud ei ole?" küsis Hunter veel igaks juhuk üle, sest kogu see keelebarjäär nende vahel võis mõned asjad vahelt ära jätta või juurde panna. Põhiline on siiski, et nad teineteisest aru saasksid. Seega võisid nad vahel ühe lause kallal tükk aega arutleda ja üle küsida.

Kui Simona peaaegu aasta eest alles Tree Hilli saabus, pidi ta paluma Hunteril isegi aeglasemalt rääkida, aga nüüd polnud seda enam vaja, sest Mona sai poisist piisavalt hästi aru, ehkki vahepeal peab tema midagi selgitama või peab Hunter hoopis sama tegema, sest valesti aru saamisi tuli ikka ette. "Jah, midagi sellist," noogutas näitsik Hunterile vastuseks. "Aga jah, nagu mainitud, siis mina olen kuulnud ainult nime, kuid nägu pole veel näinud." Ehk jõuab kunagi sedagi, sest Mona tahtis ka teada, kes see naine siis lõpuks on.