Frozen

Hunter seisis Tree Hilli keskväljakul liuvälja ääres, oodates Simonat. Kuna seierid raekoja hoonel näitasid, et tüdrukul on veel mõni minut aega, siis vaatas poiss lihtsalt teisi uisutajaid. Täna kandis noormees väga mugavaid talviseid riideid - musti pakse pükse ja tumerohelise, helerohelise ja musta kirjut jopet. Jalas olid tal soojad mustad saapad, käes paksud mustad kindad ja peas must müts. Nii oli vähemalt soe olla ja ta ei pea lõdisema.

OT: Mona

Kuigi Simona ja Hunter olid samas klassis, polnudki neil mõni päev sama pikk, sest neil oli erinev tunniplaan, ehkki mõnes tunnis said nad koos ka olla. Igatahes kirjutas Simona just ühiskonnaõpetuses kontrolltööd, olles eelneval päeval oma poisile veel kurtnud, et see on nii raske ja mahukas teema ning ta ei kujuta ettegi, kuidas see töö siis veel ära teha. Õnneks oli töö lihtsam kui Mona kartnud oli ja küsimused olid väga üldised ning sõnastatud nii, et Monagi ei pidanud veel üle küsima, et küsimusest aru saada, sest need olid juba piisavalt lihtsas keeles. Nüüd, kui töö selja taga oli, võis Simonagi kergemalt hingata.

Kuna nüüd oli piisavalt külm ja liuväli avatud, tuligi noortele mõte liuväljalgi ära käia, kuna Simona polnud ise veel kordagi sinna sattunud. See viga tuli ju kuidagi parandada. Lõpetanud kontrolltöö ning jõudnud koju, pani Mona Felixi toidukausi täis ning valas kassile ka natuke piima, enne kui enda uisud kuskilt üles suutis leida. Hea, et nad üldse need kaasa olid toonud, kui kolisid. Jope peale, sall kaela, tutiga müts pähe, saapad jalga ja kindad kätte ning Mona oligi valmis minema. Ta keeras ukse lukku ja võttis siis kõrvaklapid, et enda uue lemmiklaulu saatel keskväljakule jalutada. Kuna oli päris külm, kõndis tüdruk kiiremini, et sooja saada, kuni kohale jõudis ja armsat poissi juba ootamas nägi. Tüdruk võttis kõrvaklapid peast, lülitas pleieri välja ja libistas selle siis taskusse, sammudes, naeratus näol, poisi juurde. "Hei," tervitas ta Hunterit ning kallistas poissi tugevalt. "Ma loodan, et sa minu pärast juba külmuma ei hakanud," lisas näitsik muiates.

Mona

"Tsau," tervitas Hunter enda tüdrukut ning kallistas teda tugevalt vastu, "mõni minut veel, siis oleksin jääskulptuur olnud... okei, nali. Ma jõudsin natuke aega tagasi ja pealegi... ma panin ennast ikka paksult riidesse. Erinevalt mõnest - ma loodan, et sa ära ei külma." Hunter hoidis enda silmi kindlalt Monal alates hetkest, mil ta tema juurde jõudis. Tal lihtsalt ei olnud enam kuskile mujale vaadata, sest ta silmad lausa puhkasid neiul. Väike Sommers ei suuda siiani uskuda, et Mona on tema tüdruk. "Aga mis me siin ikka seisame," muigas poiss, "lähme uisutama." Poisi hokiuisud olid nööripidi üksteise küljes kinni ning lebasid hetkel maas kutti jalgade ja liuvälja piirde vahel. Võtnud Simona käe endale pihku, jalutasid noores ühe vaba pingi juurde, et endale uisud jalga toppida. "Millal sa viimati sõitsid?" tundis Hunter siirast huvi.

Hunteri jääskulptuuri-nali pani Simona kõvasti naerma. "Ouch, see oli küll valus praegu," naeris Simona, kui Hunter talle justkui tagasi tegi, ehkki tüdruk pidi tõdema, et poiss oli tõesti veidi soojemalt riides. Erinevalt Monast kandis ta pakse pükse, aga Monal oli see-eest mõnus pehme kampsun jope all ning ta eriti ei kurtnudki, et külm on, kuigi külm oli näitsiku kahvatud põsed küll korralikult õhetama pannud. "Jääskultpuurid saavadki meist siis, kui me seisame, aga valus tõde on see, et minust siis ilmselt esimesena," tuletas Mona oma poisi tarku sõnu meelde. Läinud Hunteriga pingi juurde, hakkas Mona oma saapaid lahti nöörima, kui poisi küsimust kuulis ja see näitsiku omamoodi muigama pani. "Kui ma õigesti mäletan, siis viimati kuuendas klassis. Näed mind siis täna jääl tudisemas, kui mitte kukkumas, sest ma arvan, et ma olen päris rooste läinud selle ajaga," seletas näitsik, viies oma pruunid silmad poisile. "Sa?" uuris ta.

Kuues klass oli ikka päris kaugel. Noh, samas pole poisil kavaski lasta tüdrukul seal jää peal kukkuda. Ta pigem aitab ja hoiab teda nii nagu saab. "Küll me su ilusti sõitma paneme," muigas Hunter, "võibolla küll mitte selle esimese korraga, aga talve tundub veel olevat nii et me võime iga kell tagasi tulla." Sidunud ühe uisu endale kindlalt jalga, asus Sommers teise kallale. "Eelmisel talvel. Ma käin siin vist igal talvel vähemalt mõned korrad," lausus poiss, "varem sai koos vanemate vendadega käidud. Nüüd olen ma ise Rosiet toonud siia mõned korrad, aga tal on nii palju energiat, et tead pärast jäält maha saada on tükk tegu." Enda õest rääkides ilmus Hunteri suule lai muie. Hmm... peakski enda õeraasukese uisutama tooma.

Kuues klass tundus Simona jaoks samuti juba väga kauge minevik, kuigi see ei olnudki rohkem kui vähemalt neli-viis aastat tagasi, kui neiu nii 12-13 aastat vana oli. Ulme. "Mulle see mõte täitsa meeldib," lausus Mona naeratades. "Eks siis näeb, kas selle talve lõpus võin juba järgmistele taliolümpiamängudele uisutama minna," lisas tüdruk kerge naljaga. Võib-olla suudab ta juba tänase päeva lõpuks uiskudel korralikult püsti püsida, kui Hunter teda piisavalt hästi hoiab ja toetab. "Sina püsid siis püsti, nii et ma loodan sinule, et ise ka jälle sõitma saada," sõnas näitsik, kuid kuulas samal ajal Hunteri juttu. "Seda ma imestan jah, kust see pisike putukas oma energia võtab," muigas Simona, kui oli ühe uisu jalga saanud ning nüüd teist jalga hakkas siduma.

"Kindlasti võid... mis ala sulle sobiks? Iluuisutamine või kiiruisutamine või... tahad äkki hoopis hoki meeskonnaga liituda," arendas tüüp nende juttu edasi. Ilmselt sobiks Monale kõige paremini esimene või teine variant, sest ta ei ole nii vägivaldne, et hokisse minna. Temast ei jääks pärast enam midagi alles. "Ma üritan sind püsti hoida," lubas Hunter ning tõmbas viimase uisu tugevalt enda jala külge. Loodetavasti said nüüd hästi jalga. "Ma kahtlustan, et tema kütuseks on kõik magus," muigas poiss, sest seda võib Rosie kogu aeg süüa. Vahel oli tal isegi vanemate poolt magusa keeld peal. See ei kestnud muidugi kuigi kaua. Tõusnud püsti, tõmbas Hunter endale kindad kätte, sest oli need uiskude sidumiseks ära võtnud. "Noh, saad püsti?" uuris Sommers kergelt muiates.

"Ma võiks ju öelda, et iluuisutamine, aga selleks pean ma sinuga veel mitu talve siin käima, et nii hästi jää peal püsida, et ma oleks võimeline mingisuguseid trikke ka juba uiskudel tegema," rääkis Mona, kuid tegi hetkeks mõtleva näo. "Kui ma suudan pärast paari korda siin käimist juba hästi jää peal püsida, siis kindlasti kiiruisutamine, aga kindlasti ei liitu ma hokimeeskonnaga, sest see on nii... mis see sõna oligi..." arutles tüdruk, kuid jäi siis enda emakeelsele sõnale ingliskeelset vastet meelde tulema, "...vägivaldne." Ka pallimängud olid Simona meelest küllaltki vägivaldsed, kuid võrkpall tüdrukule isegi meeldis. "See on vist kõigil väikestel lastel nii," muigas Mona, kui teine uisk ka jalas oli ja ta end pehmed mustad käpikud kätte tagasi tõmbas. "No ma üritan," vastas tüdruk end ettevaatlikult püsti ajades. Püsti ta sai, aga jalad ikka värisesid. "Jalad küll värisevad täiega," muigas Mona. Liikuma hakkamiseks peaks ta vist küll esialgu kuskile toetuma.

Hunter kuulas Simonat ning muigas samal ajal. Kui Mona õiget sõna ei suutnud välja mõelda, mõtles poiss sobiva sõna juba ette ära, kuid ei hakanud seda neiule ütlema, sest las ta pingutab. "Võimalik," kehitas Hunter enda õlgu, sest tal ei olnud eriti rohkem väikeseid lapsi ümber, kelle pealt enda arvamust võtta. "Tule siia," lausus noormees ning pani enda käe ümber tüdruku, et teda kindlamalt püsti hoida. Seejärel hakkasid nad vaikselt liuvälja ukse juurde liikuma. Jõudnud sinna, lasi Sommers ühe isa koos enda kahe väikese tütrega liuväljalt maha, enne kui ise jääle astus. ta hoidis ühe käega poordist kinni ja teise käe sirutas Mona poole. "Tule nüüd. Ma üritan sind kinni hoida," naeratas Hunter, hoides enda silmi tüdrukul.

Kui Monale poleks see õige sõna meelde tulnud, siis olekski ta selle öelnud enda emakeeles või kuidagi seletada üritanud. Hunteril võis seetõttu mõnikord ikka päris lõbus ka olla, kuigi Mona teadis, et poiss saab temast aru. Läinud Hunteri juurde, pani Mona enda käe ümber poisi keskkoha, hoides sealt kõvasti kinni, kui nad jääle hakkasid minema. Nii oli isegi kindlam. Jääle minnes oli tüdruk eriti ettevaatlik ning ajas käsi kõrvle, et leida kohta, kuhu toetuda, kuna tal oli tunne, nagu käiksidki jalad all risti. "Ära naera," ütles ta igaks juhuks Hunterile ning enne, kui Mona poisile enda käe andis, ta komistas, ent suutis püsti jääda. "Paistan ma väga lootusetu?" küsis tüdruk naerdes poisilt.

"Ma ei naera," lausus Hunter, tõstes mõlemad käed rinna kõrgusele, et näidata justkui allaandmismärki. Ausalt öeldes, kui Simona komistas, siis poiss pigem kartis, et ta saab haiget, kui et naeris, kuigi jah, see oli natuke humoorikas. "Pole sul hullu midagi... ainult natukene," muigas poiss lõbusalt, "aga mulle meeldid endiselt." Võtnud nüüd ilusti tüdruku käest kinni, hakkas poiss vaikselt liikuma. Ta igaks juhuks väga kiiresti ei sõitnud, sest muidu kukutab veel enda tüdruku jääle pikali. "Tead, kui sa oleksid natuke vabamalt, siis sa saaksid palju paremini uisutada," soovitas poiss, "ja hoia enda raskust keskel või lausa tagapool, sest sul on iluuisud ja need sakid võivad... päris valusalt mõjuda, kui need jäässe jäävad." Hunter lootis, et Mona saab natukene kindlust kasvõi temaltki. Kui üks neist peaks kukkuma, siis ilmselt kukuvad nad mõlemad, aga mis seal ikka.

Haiget Simona komistades ei saanud, kuigi kiljatus pääses tema huulilt küll valla, enne kui tüdruk lihtsalt naerma puhkes. Kindlasti keegi itsitab kuskil veel, aga see Monat ei huvitanudki, sest neiul endal oli ka päris naljakas. "Mmm... sa oled nii armas," lausus Simona naeratades ning liikus ettevaatlikult koos Hunteriga mööda jääd. Jalad tundusid hetkel küll nii pinges ja kramplikud, nii et kukkumine oleks kindel laks olnud, kui Hunter kohe kiiremini liiguks. "Seda ma hetkel üritangi," lausus ta Hunteri sõnade peale ning üritas end lõdvemaks lasta, hoides noormehe käest kõvasti kinni. Mõnda aega tüdruku jalad veel värisesid, aga siis hakkas mingisugune tunnetus juba tulema. "Kuule, hakkab vist looma juba," teatas tüdruk rõõmsalt.

"Väga kena, aga ära igaks juhuks enne õhtut veel hõiska," muigas Hunter, kuid eks tal oli endal ka hea meel, et tüdrukl see õppimine nii hästi läks. Ei tea, kas uisutamisega on nii nagu rattasõiduga, et kunagi meelest ei lähe. "Me võime samal ajal millestki muust rääkida, siis sa äkki ei mõtle nii palju kukkumisele," muigas poiss, "näiteks, kuidas sulle meeldiks pärast uisutamist kuskil kuumašokolaadi juua?" Loomulikult kavatseb noormees Simona ilusti koju ka saata, aga enne võivad nad ju kuskil istuda natuke.

"Aitäh, et minusse usud," muigas Simona, sest ta tegi juba edusamme. Võib-olla saab õhtuks juba sõitmagi ning järgmisel korral jääle tullas jalad ka enam nii väga ei värise, rääkimata kukkumisest. "Kuumast šokolaadist igatahes ära ei ütleks," sõnas Mona kerge naeratuse saatel. "Aga kui juba kuum šokolaad, siis võiks mingit filmi ka vaadata... kui sa just õhtul midagi õppima ei pea," pakkus Simona välja, sest ta polnud Hunteriga ammu koos mingit filmi ka vaadanud ning homseks väga palju õppida ei olnud.

"Midagi väga erilist mul õppida ei ole," lausus Hunter, kui oli natuke aega mõelnud sellele, mis ained tal üldse on, "kas sul on mõni kindel film, mida sa vaadata tahad?" Poisil pole midagi selle vastu, et neiuga koos veel õhtul üks pisike filmikas teha. Kui poiss õigesti aru sai, siis tüdruk tahtis, et Hunter tema juurde läheks pärast?