Frozen

Nüüd, kus Hunter ei pidanud neiu tempos sõitma, sai ta natuke ka ise sõita, mitte et talle enne aeglaselt sõitmine meeldinud ei oleks. Lihtsalt nüüd isa ta ennast ka natuke higiseks ajada. Muidu ta lihtsalt libiseb rahulikult mööda jääd. Seda ei saagi uisutamiseks nimetada. Sommersi näole ilmus suur naeratus, kui ta nägi, et Mona juba päris kiiresti sõitma hakkas... ja muidugi pidi see lõppema ühe kukkumisega. Alguses vaatas Hunter teda üsna ehmunud pilgul, kuid tõi siis kuuldavale ühe turtsatuse ja hakkas naerma. "Sul läks väga hästi," lausus poiss, "isegi see kukkumine oli... armas." Asetanud ühe põlve klümale jääle, ulatas nooruk enda tüdrukule käe, et ta püsti aidata. "Ma loodan, et sa enda sabakonti ära ei löönud, sest siis valutab see tükk aega," lausus Hunter omast kogemusest.

Kui Mona Hunteri ehmunud nägu nägi, hakkas tüdruk veel rohkem naerma. Ta ei saanud küll haiget, aga ei osanud seda kukkumist oodata ka. Tüdruku huuled kaardusid naeratuseks, kui kuulis, et tal läks väga hästi ja Hunter tema pisikest kukkumist armsaks pidas. "Ei ole mul häda midagi, ma ei saanud haiget," lausus Simona kindlalt ning võttis poisi käest kinni, et püsti tulla. Sabakonti vähemalt ära ei löönud ning tüdruk oli valmis veel mõned ringid sõitma, kuigi ta ei teagi, kaua nad Hunteriga jääl juba olnud olid. Hämaraks hakkas küll juba vaikselt minema, et Mona isegi ei tundnud veel, et tal oleks külm või midagi. "Ma arvan, et kui taliolümpia juurde tagasi tulla, siis jään ikka kiiruisutamise juurde," teatas tüdruk lõbusalt.

Tore, et tüdruk haiget ei saanud, sest jää võib vahel ikka väga valus olla. Kui tüdruk püsti oli, jättis Hunter endiselt Mona käe endale pihku. Ta lihtsalt ei tahtnud, et neiu jälle uuesti maha kukuks. "Ma arvan, et see sobiks sulle," muigas poiss ning hakkas jälle koos tüdrukuga sõitma. Sommers ei soovinud, et tema tüdruk jälle pikali käiks. "Oled väsinud ka juba?" uuris Hunter igaksjuhuks.

Jah, oleks võinud valusaminigi minna, aga Mona katsus ise edaspidi ettevaatlikum olla ja õigel ajal pidama saada. Kõige paremini sobiski talle see, kui ta sai Hunteril jälle käest kinni hoida ja poisiga rahulikus tempos sõita. "Väsinud? Eeei," raputas Mona muiates pead, viies oma pruunide silmade pilgu taas Hunterile. "Ma võiks mitu tiiru veel niimoodi sõita, aga kuidas sinuga on?" uuris Mona, kellele uisutamine juba täitsa meeldima oli hakanud. Kindlasti tahab ta Hunteriga veel tagasi tulla.

"Väsinud ma ei ole," lausus noormees, "aga varsti peaks siiski liikuma hakkama, kui me veel filmi vaatama hakkame pärast." Liiga hila peale ei tasu ju ka jääda. Hunter sõitis tüdrukuga koos juba päris arvestada kiirusega, hoides tema käest kinni. Võrreldes algusega oli näitsik ikka päris kiiresti sõitma hakanud.

"Õigus," noogutas Simona, sest nad pidid isegi kuuma šokolaadi veel jooma minema. Kuna Monal polnud ka filmi juurde just snäkke võtta, sest see mõte tuli täiesti spontaanselt, tahtis neiu enne veel poodigi jõuda, nii et kauaks enam tõesti liuväljale jääda ei saanud. "Olgu, aga mis sa arvad, kui sõidakski veel mõne tiiru ja tuleks mõnel teisel päeval lihtsalt tagasi?" pakkus Mona, kuigi ta jääks kauemakski, aga siis nad tõesti filmini vist ei jõua.

"Tagasi võib kindlasti tulla millalgi," lausus Hunter, "ideeliselt võime kuuma kakaod ka kuskilt kaasa osta, siis saab kõndides juua." Nii ei pea nad kuskil veel eraldi istuma ja lisaks ei hakka kõndides külm ka. Hoides enda silmi Simonal, sõitis noormees rahulikult edasi. Paar ringi võivad nad siis teha veel.

"See tundub hea mõte, sest siis me ei jää kuskile nii kauaks istuma, et filmi vaadata ei jõuagi," nõustus Simona. Tüdruku näole ilmus muie, kui talle meenus see päev nii kaks kuud tagasi, kui nad Hunteriga käima hakkasid - siis istusid nad Karen's Cafes, kuni see kinni pandi ja nad sellepärast lahkuma pidid. "Isa ostis mingi päev mitu pakikest seda lahustuvat pulbrit ka, nii et saab minu juureski teha, kuigi kui sa snäkke tahad, siis peame enne veel poest läbi minema," rääkis Mona, sõites koos Hunteriga rahulikult edasi.

"Ostame kuskilt kuumakakao kaasa ja ma arvan, et filmi saab ilma snäkkideta ka vaadatud," lausus Hunter, kui oli kõike neiu öeldut natuke seedinud. Nad saavad ka ilma toiduta hakkama. Pealegi ei ole poiss väga suur snäkisõber, kui ta filmi vaatab. Teinud veel mõned ringi, peatusid noored lõpuks ukse juures ning astusid liuväljalt maha, jalutades tagasi pingi juurde, kuhu nad enda jalanõud jätsid.

"Teeme nii," noogutas Simona. Vähemalt oli tal võileivamaterjali kodus, nii et kui ta peakski tahtma filmi juurde midagi nosida, teeb võileivad. Istunud pingile, võttis Mona ühe oma jala põlvele ja nööris uisu lahti, enne kui saapa jalga pani ning teise jalaga sama tegi. "Ei sõitnudki väga kiiresti, aga selline tunne on nüüd küll, nagu oleks kõva trenn täna ära tehtud," muigas tüdruk.

Eemaldanud mõlemad enda uisud, tõusis Hunter pingi pealt püsti. Ta sidus nad jälle nööripidi kinni ning asetas üle õla. Nii oli uiske mugav tassida. "Homme näeme, kas lihased ka valutavad sul," muigas poiss ning ootas rahulikult tüdruku ära, enne kui koos temaga Westside'i poole jalutama hakkas. Sommers teadis, et teele peaks jääma üks pisike kohvik, kust nad saaksid enda joogid osta.

"No kui ma homme oigan, vingun ja hädaldan, siis järelikult valutavad," sõnas Simona naerdes. "Lihtsalt küsi koolis, kuidas mu lihased on." Praegu need igatahes end tunda ei andnud ja kui homme ka ei anna, on kõik hästi. Mõnikord pärast kergejõustikku olid tüdrukul käed-jalad valusad, aga eks ta ise teadis, et ei venitanud siis piisavalt, enne kui trennist koju läks. See oli Monale muidugi väga selge, et tee peale jäi Karen's Cafe ja veel mitu kohvikut ja Karen's Cafest peaks ka head kakaod saama. Mõni ime, et see üks tüdruku lemmikutest kohvikutest siis oli.

Hunter turtsatas ja hakkas neiu sõnade peale naerma. Valutavad lihased ei olnud võõrad ka poisile, sest jooksmisega võis kergelt liiga vähe venitada ja seega lihased valutama panna. "Kuidas sulle üldse trennis meeldib siiani?" tundis poiss siiras huvi, sest ta ei olnudki selle kohta uurinud. Trennis ta nägi küll Monat, aga kuna üks tegeles raskejõustiku ja teine jooksualadega, siis ega nad palju just rääkida ei saanud. Vahel tegid ainult koos sooja, aga see oli ainult mõned kümned minutid.

"Seal on väga lahe," vastas Simona, kui Hunter temalt äkki trenni kohta küsis. "Ma mäletan esimest päeva, kui mind vaadati nagu kummitust ja nendest pilkudest võis küll esialgu selle välja lugeda, et mida sa siin teed, sa oled veits kribu sellise ala jaoks. Igatahes lõppes see sama trenn sellega, et ma sain treenerilt kiita," rääkis tüdruk enda esimesest päevast, mis ta praegugi muigama pani. Ei tasu kedagi ikka alahinnata. "Nüüd on esimene Glee ka selja taga," lausus tüdruk. See oli ju tegelikult täitsa lõbus olnud.

Hunter kuulas rahulikult, mida Simona rääkis ning muigas õrnalt. Ei tasu tõesti kõiki kohe alahinnata. Eriti veel muidugi tema tüdrukut. Tore, et Mona rohkem igasugustes ringides käib. Nii saab ta endale rohkem tuttavaid ka. "Ja kuidas sulle see meeldis? Pidid teiste ees ka laulma?" uuris poiss, tundes selle vastu siirast huvi. Simona oli ju seda nii kaua mõelnud, kas üldse minna. Nüüd ta oli seal ja Hunter kavatses teda toetada.