Have yourself a merry little Christmas

"Ma loodan, et teil tuleb igatahes vahva reis," lausus Helena, kuigi ta ei teadnud eriti midagi sellest, mis Phoebe ja tema isa vahel toimub. Eks see oli rohkem Hollowayde endi asi ka. "Tee ise sellele lõpp peale," lausus tüdruk, kui oli pudingut nii palju ära söönud, et ainult mõned ampsud veel olidki jäänud. Kõhtu tuli ju ometi natuke ruumi ka jätta, et Karen's Cafes üks kuum šokolaad ära juua ja õhtul kodus kõike head-paremat mugida.

"Ma loodan sama," sõnas Colin. See oli tõesti rohkem nende peresisene asi, aga noormees oli talle natuke midagi nende suhte ajal rääkinud. "Olgu peale, aga ma loodan, et ma jõuan veel kodus ka süüa," muigas Jeff ning tõstis need viimased ampsud endale veel suhu. Tema pilk liikus Helenalt telekale, kus oli käima jäänud Üksinda kodus. Mees oli selle sootuks unustanud.

"Ma arvan, et kodus võib end täna lausa lõhki süüa," muigas Helena. Õhtuks läheb ju niikuinii kõht tühjaks, aga vähemalt ei kartnud Marie seda, et tal kirikus esinemise ajal kõht korisema hakkab, mitte et seda nüüd publikul kuulda oleks. Kui puding ja tee oli otsas, jäi ka Helena mõneks ajaks neile seni taustaks mänginud filmi vaatama. Mõni koht pani tüdruku muigama, kuid päris naerukrampides ta ei olnud, sest seda filmi näidati juba tema lapsepõlvest peale niigi iga jumala aasta jõulude ajal. Kui film läbi sai, leidis Helena, et nüüd peaks igatahes küll sättima hakkama, kui nad veel Karen's Cafesse ka jõuda tahavad. "Nüüd võiks vist küll minema hakata," teatas neiu.

"Jah, see on see jõuluaeg," lausus Colin. Eriti tema, kes peab sellel aastal kahtesid jõule. Lisaks ootab neid ees veel vana-aasta õhtu. Mees jälgis ka pisut filmi, kuid nagu Helena nii on ka tema seda ikka väga tihti näinud ja seega ei ole see enam nii naljaks, kui esimestel kordadel. "Olgu," noogutas mees, ajades ennast diivanilt püsti. Ta lülitas teleka kinni ning viis nende nõud kööki. Nõude loputamisega läks kiiresti. Peagi oli need tagasi omal kohal kapis. Vaadanud korraks veel toas ringi, tõstis ta näitsiku kingitud termose köögikapile. Seejärel suundus ta esikusse, kus endale mantli peale tõmbas ning saapas jalga sidus.

"Tuleb pärast neid suuri pühi end rohkem liigutama hakata," muigas Helena, kuigi ta käis niikuinii hommikuti jooksmas. Igatahes süüa saab nüüd küll palju, kuigi järgmine selline aeg on siis, kui algab see suvine grillihooaeg. Filmi lõppedes ajas ka Helena end diivanilt püsti ning pani Colini kingitud raamatud ja šokolaadi oma käekotti, kuna pross oli tal juba ilusti kleidi külge kinnitatud. Siis suundus neiugi esikusse ning sidus endale salli kaela, enne kui mantli selga tõmbas, saapad jalga sidus ja pehmed punased labakindad kätte pani. "Ma olen valmis minema," teatas tüdruk ning võttis enda koti veel enne, kui ukse juurde läks.

Colin kustutas loftis tuled ära ning võttis mantlitaskus autovõtmed välja, enne kui hoonest välja astus. Keeranud ukse lukku, jalutas ta õue enda auto juurde. Ta tegi uksed juba eemalt puldiga lahti. Seega autoni jõudes said nad mõlemad kohe sõidukisse istuda. Kui Colin autos istus ja turvavöö peale oli tõmmanud, pani ta raadio vaikselt mängima. Vaadanud korraks Helenale otsa, käivitas ta sõiduki ning keeras hoovist välja, et linnatänavatsele minna. Suuna võttis ta kohvikule.

Kui noored loftist välja läksid, istus Helena autosse, tõmbas endale turvavöö peale ja võttis koti sülle. Ta vaatas Colinile veel pikalt otsa, enne kui nende pilgud kohtusid, ent kui mees auto käivitas ja nad hoovist välja sõitsid, rändas Helena pilk aknast välja linnatänavatele ning tüdruk vajus mõttesse. Sellest oli ikka nii palju aega möödas, kui Marie viimati Coliniga kuskile sõitis või tal end isegi koju lasi sõidutada. Viimane kord vist oligi enne seda, kui ta eelmisel kevadel Los Angelesse lendas ning mõned päevad varem mehega ühe päeva veetis, enne kui ta temast mõnda aega eemal pidi olema. Neil oli lõbus, nad sõid külmutatud jogurtit, laulsid autos raadiole kaasa... või õigemini Helena laulis, ja siis läksid nad sinna ilusasse kohta jõe ääres. Oleks see midagi muutnud, kui Marie poleks läinud? Oleks see siis ära jäänud, et Colin kellegi teisega linade vahel oli ja Mariele sellega tohutult haiget tegi? Oleks kogu see draama lihtsalt olemata jäänud? Kui seda poleks juhtunud, võiksid nad sama hästi enda suhte esimese aasta täitumist varsti tähistada. Järgmine mälestus, mis Mariele pähe tuli, oli see, kui ta Coliniga haiglas olles ära leppis ja mees oli talle siiski tunnistanud, et igatses teda. Miks pidi kõik nii minema, nagu ta läks? Õnneks tundus nüüd kõik tasapisi paika loksuvat ja minevik jäägu lihtsalt minevikuks. Ega see "mis siis, kui..." ju minevikku muuda. Helena tõi tema mullikesest välja järgmine laul, mis raadios vaikselt mängima hakkas, sest tüdruk tundis selles kohe enda laulu ära. Jah, see oli see sama, millele suvel ka video oli valminud. "Ma ei suuda uskuda, et nad seda ikka veel mängivad," lausus näitsik pärast mõnda aega kestnud vaikust, mida raadio pärast just päris vaikuseks nimetada ei saanud.

Colin oli samuti üsna omas mullis, kuid ta pidi tähelepanu pöörama ka liiklusele, mis tänu jõuludele üsna kohutav oli. Vahepeal liikusid nad edasi ainult mõne meetri kaupa. Selleks et suuremast massist eralduda otsustas Colin pisemaid tänavaid kasutada, sest seal oli hõredam liiklus. Kui Helena laus raadios pihta hakkas tundis mees selle kohe ära, sest tahes või tahtmata tekkis tale vahel tunne nagu neiu olek selle laulu neist kirjutanud, kuigi ta teadis, et Marie hakkas seda lugu kirjutama palju vare, kui neil kõik purunes. "See on ju hea laul," vastas mees napisõnaliselt, "ongi hea vaheldus kõikidele jõululauludele, mida viimasel ajal kogu aeg lastakse." Colin tõmbas enda käega läbi juuste ning mõtles, et kogu see olukord praegu on üsna veider. Neil mõlemal justkui oleks palju tähtsaid sõnu, mida öelda, aga mõlemad räägivad selle asemel hoopis kõigest muust.

Kui Marie üldse millegi ära sõnumisse või ennustamisse uskus, siis selle looga tekkis tal küll mõnikord tunne, nagu olekski ta ise midagi ära sõnunud ja juhtunut justkui ette ennustanud, kuigi sellest ei meeldinud Helenale mõelda, sest see oli tema enda lugu ja kuna see oli nii edukas, siis võis neiu ikkagi enda üle uhkust tunda. Pealegi oli video võtetel päris lõbus, kuigi mõnda stseeni tuli ikka päris mitu korda uuesti filmida. "Hea, et sulle meeldib," lausus Helena, kuigi ilmselgelt oli mees seda juba päris palju kuulnud, kuna sai Marie enda käest tema esimese plaadi. "Aga mul pole ka jõululaulude vastu midagi, kuigi arvasin, et äkki lasevad juba midagi uuemat ka," muigas näitsik. Ka talle tundus see olukord veider, sest tal oli nii palju tähtsat mehele rääkida pärast seda pisikest jalutuskäiku mälestuste alleel enda mõtetes, aga ta lihtsalt ei osanud kuskilt alustada. Lihtsam oli ju millestki muust rääkida.

"Sul on siis juba uut materjali ka?" tundis Colin siirast huvi. Jõudnud Karen's Cafe juurde, pidi noormees ikka päris korralikult vaeva nägema, et neile mõni parkimiskoht leida. Lõpuks suutis ta ennast nihverdada ühte kohta, kust teine auto just välja keeras. "Pühade ajal ikka ei tasu autorooli istuda," muigas mees ning keeras süüte välja, vabastades end järgmisel hetkel turvavööst. Ka raadio vaikis mõni hetk hiljem. Colin astus sõidukist välja ning ootas Helena ka ära, enne kui Toyota kinni pani. Nad jalutasid koos kohvikusse, mis oli päris parajalt rahvast täis. "Kas sa näed mõnda vaba kohta?" pöördus Colin neiu poole, sest tema veel ühtegi ei leidnud.

"Just some work in process," vastas Helena Colini küsimusele. Ta oli paari uut laulu juba alustanud, aga polnud nendega veel kaugemal kui kolm-neli rida ja neistki vähemalt paar rida sodimist või mahatõmmatud teksti. "Midagi sai viimati LAs jälle lindistatud, aga mitte midagi sellist, mis veel raadiotesse peaks jõudma. Ma mõtlesin, et äkki annavad nad võimaluse ka teistele noortele artistidele ja mängivad natuke nende loomingut ka," rääkis Helena, sest oli ise kunagi samasugust võimalust oodanud, et ta üldse nii kaugele jõuaks, kui ta praegu on. Kuulnud mehe kommentaari, naeris tüdruk kergelt. "Ei tea jah, kuhu kõik jõululaupäeval sõidavad... viimasel hetkel jõulukingitusi ostma või linnast välja?" muigas näitsik ning raputas pead. Ilmselt on pärast kiriku juureski kõik parkimiskohad kinni, kuigi Marie kavatses ise sinna jalutada. Jalutanud mehega koos kohvikusse, vaatas Marie ringi, kuni akna all ühte vaba kohta märkas. "Seal," osutas ta vaba koha poole. "Lähme paneme selle kinni, enne kui keegi teine ette jõuab ja sellegi meie eest ära napsab."

Colin noogutas ja haaras letilt kaasa kaks joogimenüüd, sest süüa nad ju ei tahtnud. Noormees järgnes neiule ning selle ühe koha nad endale ära napsasidki. Õnneks ei hoia nad seda väga kaua kinni. Mees eemaldas siiski mantli ning asetas selle toolileenile. Ta asetas kaks joogimenüüd lauale ning lükkas ühe neist Helena ette. Võtnud istet, otsis Colin kohe üles koha, kus olid soojad joogid. Seal natuke ringi vaadanud, otsustas mees lõpuks endale ühe piprkoogi latte, mida ta juba paar päeva tagasi tahtis proovida, sest see tundus huvitav. "Mis sa siis ära proovid?" uuris Colin kerge naeratusega neiule otsa vaadates.

Enne kui Helena laua taga istet võttis, eemaldas temagi kindad, salli ja mantli. Kindad ning sall leidsid oma koha ilusti kokkukäkerdatud mantli varrukas ja mantel omakorda toolileenil. Kui Marie maha istus, haaras ta joogimenüü ka enda kätte, kuid oli esialgu päris otsususvõimetu, sest kui ta saaks, prooviks need kõik ära. Siiski tahtis ta hetkel vist rohkem kuuma šokolaadi. "Ma praegu võtaks selle kuuma šokolaadi vahukoore ja piparkoogitükkidega, aga ma arvan, et tulen siia veel lähiajal tagasi," muigas näitsik, kui oli enda valiku teinud.

"Okei, aga ilmselt läheb tellimisega veel natuke aega, sest neil on vist käed-jalad tööd täis nagu näha," lausus noormees, aga ega tal nüüd nii kella peale minek ei olegi. Pigem on Helena see, kellel kiireks läheb. Ta peab ju veel kirikusse tagasi ka tulema. "Ma tean, et see pole just kõige viisakam küsimus, aga kui kauaks su vend linna jääb? Mulle on lihtsalt ammu juba selgeks saanud, et ma ei ole tema lemmikinimene ja ma ei sooviks kuidagi sinu ja su venna suhteid keeruliseks ajada," lausus noormees, minnes sammukese lähemale teemale, mida nad kumbki tegelikult arutada tahaksid.

"Ei tahaks ise nende nahas olla," muigas Helena ning viipas oma endisele klassiõele Rebekah'le, kes samuti pühade ajal just rügama sattus. Ei teagi, kuidas tal ja tema pisitütrel läheb... loodetavasti saab ta enne õhtut ikka koju enda lapse juurde. Kuulnud mehe küsimust, muutus Helena ilme tõsiseks. "Nii palju kui ma aru sain, siis paar kuud veel vähemalt," vastas Helena. "Millest selline küsimus?" tundis neiu huvi.