Have yourself a merry little Christmas

Hea oli jõuluballil näha, et Colin lõpuks terveks oli saanud ja temaga mõni tantski teha, vaatamata sellele, et Samuel oli juba ei tea mitmendat korda Helenat hoiatanud ja ega tüüp just õnnelik ka ei olnudl, et tema õde selle mehega ikka veel suhtles. Noh, igatahes on Helena ja Colin mõlemad täiskasvanud inimesed ning teavad ise, mis teevad... pealegi oli Sam ise ka öelnud, et ei hakka ütlema, kellega tema õde peaks suhtlema ja kellega mitte suhtlema, kuigi tuletas neiule meelde, et ta ikkagi ettevaatlik oleks. Noh, mida iganes Sam ka ei ütleks, oli Helena noormehele igatahes jõuludeks kingituse teinud, sest tegi see tüüp mis ta tegi, said nad Helenaga ikkagi väga hästi läbi ja noormees oli neiule endiselt väga oluline. Kõik teevad ju ometi vigu ning minevikku paraku muuta ei saa.

Õnneks polnudki Helena päev täna kõige tihedam - terve hommikupoolik oli vaba, kuskil nelja ajal pidi ta kirikus esinema ja kuueks-seitsmeks saab neiu koju jõuluõhtut enda perega veetma minna. Kuna päev polnud küll tihe, aga siiski tegus, ärkas Marie kuskil seitsme ajal ning käis Sissyga jooksmas, enne kui ühe kuuma duši võttis ja hommikuks paar müslibatooni nahka pistis. Umbes pool kaksteist, kui tüdruku juuksed olid kuivanud ning ta ammu juba riides oli, pani Marie jalga saapad, selga punase ruudulise mantli, kätte kindad, kaela salli ja lõpuks tavalise mütsi asemel päkapikumütsi because... well... she can. Siis haaras näitsik näpu otsa ühe ilusa pisikese sinistes toonides jõulupildiga kotikese, milles oli üks suur kuusekujuline tihedalt glasuuritud piparkook, paar mandariini, üks šokolaaditahvel, termostass, mis nägi välja täpselt nagu kaamera objektiiv ja kaart. Piparkoogi oli Marie ise küpsetanud, kui ta tänaseks õhtuks mingi päev jälle uue laari tegi, sest eelmised kadusid õige ruttu, kaardi tegi tüdruk samuti ise ja selle termostassi võttis ta kohe ära, kui seda poes nägi, sest talle tuligi kohe Colin meelde. Loodame nüüd, et mees saab tõesti õige kingituse, kuigi palju vist ei annagi sellega mööda panna.

Nagu alati, läks tüdruk jalgsi, olgugi et auto oli juba ammu remondist tagasi tulnud ning seisis ilusti garaažis. Tree Hillis need vahemaad ju nii pikad ka pole ning Marie polnud pärast seda kõksu Treyga enam sugugi kindel, et ta jälle kuskile bambusse ei sõida, kuigi linnast välja minemiseks tuleb see auto ikka ilmselt garaažist välja ajada. Noh, õnneks ei pea ta kirikus esinemiseks linnast välja sõitma, nii et tuleb ilmselt palju kõndimist veel täna. Jõudnud Colini loftini, vajutas Marie enda iPodis mängiva Ellie Gouldingu loo kinni ning libistas pleieri taskusse, enne kui uksele koputas...

Here's your Santa

OT: @colin

Colin oli täna üsna pikalt maganud, sest eelnevad päevad olid tal tihedalt tööd täis olnud. Kõik need firmade jõulupeod tahtsid ju pildistamist. Vahele oli ta suutnud pigistada ka mõned stuudiopildid. Seega võis Colin täna hommikul küll julgelt kaheteistkümneni magada. Pärast seda sõi ta natuke ja otsustas lofti ära koristada. Kuna õhtul on minek ema ja Phoebe juurde, pakkis ta ära ka kingitused, mis ta neile teinud oli. Mingit erilist sööki ta tegema ei hakanud, sest teadis, et jääb nagu nii ööseks ema ja Phoebe juurde ja juba 26. õhtul sõidab ta koos õekesega ära. Siiski oli tema loftis nüüd natuke jõulutulukesi. Ühel aknalaual olid kuuseoksad mõne ehtega ja toas kõlasid jõululaulud, millest mehel veel siiber ei olnudki. Ta pani just teleka käima, kust tuli parajasti kõigile tuntud üksinda kodus. Mees jättis selle käima, kuid ei pööranud sellele palju tähelepanu. Ta ei jõudnudki, sest korraga käis uksel koputus. Colin ajas ennast diivanilt püsti ning jalutas ukse juurde, tõmmates selle kohe lahti. Näinud Helenat, ilmus mehe näole naeratus. "Hei," lausus Jeff sõbralikult, astudes ukse eest ära, et näitsik sisse saaks tulla, "häid jõule sulle." Colin kallistas seekord tüdrukut julgemalt, kui viimati. Nad olid siiski sõbrad... vähemalt hetkel veel, kuigi Sam oli endiselt üks paras pind Colini silmas. "Astu aga edasi. Mul on sulle kingitus ka," sõnas Colin ja jättis tüdruku esikusse, et ta ennast lahti saaks riietada. Ta jalutas ühe kapi juurde ning võttis sealt kuldsesse paberisse pakitud kingituse, millel oli neiu nimi peal. Seal sees oli kaks John Greeni raamatut - The Fault in Our Stars ja Looking for Alaska-, šokolaad ja pisike ehe, milleks oli lumehelbe pross. Raamatud oli ta sellepärast võtnud, et see oli alati midagi, mis neil ühist oli ja need kaks teost olid palju positiivseid hääli saanud. Šokolaad on lihtsalt midagi, ilma milleta ei saaks ja pross oli lihtsalt juurde midagi naiselikku ja ilusat.

Outfit

Kui Colin uksele ilmus, kaardusid ka Helena huuled naeratuseks ning tüdruku silmad lõid särama nagu küünlad, mis tal kodus laeni kõrguvat kuusepuud ehivad. "Häid jõule sullegi," lausus Helena ning kallistas Colinit tugevalt vastu, vajutades noormehe põsele ühe õrna musi. Tal oli hea meel Colinit näha. "Sa poleks pidanud, aga juhtumisi on mul ka sulle kingitus," lausus neiu, kui Colin ta esikusse lahti riietuma jättis. Päkapikumütsi jättis Helena pähe, kuid ta võttis ära salli, kindad, mantli ja saapad, jäädes punase-valgega kaunistatud kleidi väele, meenutades tõesti ühte päkapikku või naissoost jõuluvana. Võtnud üleriided ära, astus Helena edasi. "Kui sul salmi pole, ei ole hullu, aga näe... võid kohe lahti ka teha," lausus näitsik ning andis kingituse Colinile üle.

Sellisel juhul oli väga hea, et meest otsustas Helenale kingituse teha, sest vastasel juhul oleks tal hetkel küll üsna piinlik olnud. Jõudnud tagasi tüdruku juurde, juhatas ta neiu diivani juurde, mis tähendas nii-öelda elutoa osa. "Noh, ma ei hakka sind ka siis salmiga piinama," muigas noormees ning ulatas tüdrukule tema kingi. Nii tegid nad justkui pisikese kinkide vahetuse. Esialgu asetas mees kingituse pisikesele elutoa lauale, kuid kavatses selle kohe-kohe lahti teha. "Mul ei ole eriti midagi vaaritatud, sest ma lähen õhtuks ära, aga mul on pakkuda sulle Karen's Cafe jõulupudingut ja tee saaks ka kenasti juurde teha," pakkus Colin, "kui kauaks sa üldse jääda saad?"

"Salm või mitte, laul oleks mul alati varuks, aga kuna mu truu ja ustav sõber kitarr on kodus, siis oleks vaja lihtsalt saadet või ma teeks ilma saateta," muigas Helena ning võttis enda kingituse vastu, kui oli diivanile istunud. "Mul poleks selle vastu midagi, kuigi ära mind väga täis ka sööda. Mul tuleb õhtul kodus ka veel laud," vastas näitsik, ehkki väikse tee vastu poleks tal midagi. Kahju ainult, et sellel aastal mustad jõulud tulid, kuid Marie ei lasknud sellel enda pühadevaimu rikkuda. "Ütleme nii, et kuskil poole kolmeni, sest siis ma pean jälle koju minema ja riided ära vahetama. Mul on kella nelja ajal kirikus jõulukontsert, kus minulgi mõned laulud paluti laulda. Kui aega saad, võid isegi läbi astuda," rääkis näitsik.

"Mul on ka kitarr siin olemas. Mine vaata seal voodi juures lükanduksega kapis rippuvate riiete taga," juhendas Colin, sest tal ei oleks midagi selle vastu, kui Helena talle mõne ilusa jõululaulu laulaks. Ta võib talle isegi saadet ise mängida, kui lugu tuttav on. Samas ta pole pilli juba ammu puutunud. "Siis sobibki üks pisike tee ja natuke süüa," arvas Colin ning jalutas kööki. Ta võttis kaks tassi ja külmikust pudingu, mis oli kahepeale söömiseks täpselt paras. Vee pani noormees keema ning sahtlist otsis ta üles kaks lusikat. Teeks valis ta neile mingi jõulutee, mille ta paar päeva tagasi ostnud oli. "Okei, eks ma arvestan siis sellega. Ma ei luba midagi, aga võibolla ma isegi tulen. Äkki võtan Phoebe ja ema ka kaasa," pakkus mees, sest millal nad üldse viimati jõuludel kirikus käisid. See oli ikka väga ammu.

Oh, Helena ei teadnudki, et Colin selle kitarri kaasa oli võtnud, aga tore teada, et tal võimalusel isegi üks saade on, sest ta oleks küll nõus mehele mingi eraldi jõulukontserdi andma, kuigi pidi veel kirikus esinema. Saabki hääle lahti. "No sellisel juhul ma arvan, et lisaks laulule saab mulle osaks see rõõm pill jälle häälde panna, sest ma ei tea, millal sinagi sellega midagi viimati tegid," muigas Marie, kuigi see häälestamine ei tundunudki väga mission impossibru. Kui vaja, siis ikka saab ja Marie otsustaski, et teeb enda kingituse lahti siis, kui ta on selle kitarri üles leidnud ja ühe laulukese ka leidnud. Tee ja kõige muuga peaks niikuinii natuke aega minema. "Mis kell sa muidu üldse enda pere juurde lähed?" uuris Marie jutujätkuks, kui enda kingituse samuti elutoa lauakesele asetas, et siis end püsti ajada ja kitarri otsima minna.

"Ilmselt küll, sest ma ei ole seda tükk aega puutunud," lausus Colin. Esiteks ei olnud tal aega ja teiseks oli kitarr ikka enamasti Helena teema olnud. Seega mees lihtsalt ei soovinudki seda puutuda. "Tegelikult ma mõtlesin juba vaikselt minema hakata, et seal natuke aidata ka, sest niisama sööjaks on ka naljakas minna. Aga pole hullu, küll ma lähen siis, kui sina koju hakkad minema. Võin su isegi autoga ära visata kui soovid," seletas mees ning pani samal ajal tassidesse suhkrut. Näitsikule pani ta seda muidugi tohutult rohkem.

"Õnneks pole see midagi ületamatut," lausus Helena ning läks kapi juurde, et sealt kitarr üles otsida. Läks natuke aega, kuid üles neiu selle leidis, ja nagu ta arvanud oligi, pidigi seda kõigepealt häälestama. "Ma olen nagu mingisugune kitarritehnik, kes seda pilli sul kogu aeg häälestamas käib," muigas tüdruk pillikeeli pingutades, et kõla natuke paremaks saada, ning jätkas siis oma tegevust, et kõla vähegi ilusamaks saada kui ta praegu oli. "See oleks kena," naeratas Marie, kui Colin pakkus, et võib ta autoga ka ära viia. Loodetavasti ei hakka Sam jälle bitchima, kuigi siis polnud teda üldse kodus, kui tüdruk ära tuli, ent Marie ei teadnud ka, millal ta tagasi tuleb. Igatahes suutis Helena kitarri ka lõpuks häälde saada ning proovis mingit pisikest meloodiat mängida, et veenduda, et on ikka hääles. Noh, tundus, et oli. "Kas sa seda Traini jõululaulu tead?" pöördus näitsik Colini poole. ""Shake up Christmas" või midagi taolist?"

"Sinu jaoks küll jah. Ma pole ilmselgelt juba ammu sellega tegelenud," muigas Colin, mitte et ta nüüd ootabki alati, et Helena tuleks ja seda häälde paneks, "hetkel jääb selline mulje küll, aga usu mind, see ei ole alati mu eesmärk." Mees segas nende teed valmis ning jalutas siis alguses kahe tassiga ja siis taldriku ja lusikatega. Kõik need said endale koha elutoa pisikesel laual. "Kuulnud küll olen, aga täitsa peast küll ei tea," lausus Colin ausalt. Lugu oli tuntud, aga ta pole selline pühade laul, mida Colin igal aastal kuulaks. "Me eeldan, et ma saan seda kohe kuulda?" muigas mees ja vaatas küsivalt Helenale otsa, sättides ennast diivanile mugavamlt istuma.

"Colin on rooste läinud, jah?" küsis Helena naerdes. "Ma usun, et ei ole, aga ma tean, et sa oskad ise ka mängida," lausus näitsik. Kui nad esimest korda kohtusid, andis tüdruk ju enda kitarri Colinile ka ja mees mängis "Save Me San Franciscot", kui Marie samal ajal laulis, vaatamata sellele, et Jeff ikka mõne noodiga mööda pani. Õnneks polnud need möödapanekud Marie arvates nii hullud ja võib-olla oleksid need mõne inimese kõrvadele isegi märkamatuks jäänud. "Kui sa nii ilusti küsid, siis ei saa just ei sulle öelda," muigas Marie, kui Colin laulu juba kuulda tahtis. "Üks, kaks, kolm, neli..." luges Helena ning hakkas mängima ja varsti järgnes sellele ka laul. Selle laulu valiski Helena enamasti just sellepärast, et see lõi mõnusa meeleolu ja Train oli talle alati meeldinud.

"Võib ilmselt nii öelda küll," ei hakanud Colin neiu sõnu tagasi lükkama, "ma võin isegi sulle ju midagi pärast mängida, aga ma ei tea, kui hästi see mul õnnestuks." Mees suunas enda heledad silmad Helenale, kuulates rahulikult, kuidas ta Traini lugu esitas. Mingil hetkel hakkas ta loole vaikselt kaasa plaksutama. Mõnus lugu oli tõesti, sest tekitas hea meeleolu. "Ma arvan, et sa oled enda paki nüüd küll kenasti välja teeninud," lausus Jeff naeratades, kui Marie lõpetas.

Seda oli hea näha, kuidas Colin Helena esitusega kaasa läks. See oli tüdruku jaoks parim kompliment, kui keegi temaga kaasa suudab minna ja rütmi plaksutab või kaasa laulab. Ta üldse hindas seda, kui kellelegi tema muusika peale läheb, ehkki praegune oli vaid tema versioon Traini laulust. "No sinu eelmisi sõnu meeles pidades meeldiks mulle seda kuulda küll, nii et kuidas oleks sellega, kui me vahetamegi kohad ja nüüd mängid sina?" pakkus näitsik ning ulatas kitarri Colinile. "Ma arvan ka, aga ma teen selle alles siis lahti, kui sa oled ka oma paki... no ütleme, et välja lunastanud," lubas näitsik, nii et Colin võib küll natuke nüüd ise ka kitarri tinistada.

"Noooh, ma võin ju proovida," lausus mees ning võttis kitarri vastu. Alguses mängis ta niisama akorde ja tinistas keeli, et enda kitarri tunnetus jälle kätte saada. Pealegi oli tal vaja mõni lugu meelde tuletada. "Aga sa võiksid siis laulda, sest ma olen endiselt arvamusel, et mul ei ole häält," sõnas Colin muiates. Ta ei hakanud isegi neiule ütlema, mis lauluga tegu on, sest Helena tunneb selle ilmselt kohe ära, kui ta mängima hakkab. "Nõus," noogutas Colin ja hakkas mängima. Alguses oli raskem kitarriga hakkama saada, aga kui ta lõpuks ennast sellesse laulu suutis sisse elada, hakkas ka lugu sujuvamalt tulema. See aga ei tähendanud, et ta vahepeal natuke sassi ei ajanud. See pani Colini aga ainult muigama.

Laul

"I'm not gonna judge, I promise," lubas Helena ning vaatas, kuidas Colin tunnetust kätte üritab saada. Oli vist tõesti teine natukene roostes, aga eks ta ise oleks ka, kui kitarri pikaks ajaks nurka jätaks. "Kui see sind aitab," lausus näitsik, kui Colin tal laulda palus. Kui tüüp mängima hakkas, jäi Marie esialgu kuulama, kuid tundis siis juba tuttava viisi ära ning hakkas laulma. Helenal tuli kohe meelde nende esimene kohtumine pargis, kui Colin "Save Me San Franciscot" mängis ja Marie laulis. Sellest, et Colinil mõni koht veidi sassi läks, ei lasknud Marie end häirida, ehkki see pani tüdrukut ennastki kergelt muigama.