The echo of glass shards

Matthew ootas, et keegi tuleks, kuna tegevusetu passimine oligi sellise asja juures kõige hullem. Lõpuks nägi ta tuttavamat nägu. Zoega oli Matthew kokku puutunud siis, kui Hunter haiglas oli. Sommers tõusis ja surus naise kätt, jäädes ootama juttu, mis oli päris pikk ja tekitas ärevuses mehele isegi pisut segadust. Kuulnud, et tütar oli praegu veel elavate nimekirjas lubas Matt endale ühe sügava hingetõmbe, aga mida jutt edasi läks, seda rohkem tahtis mees aega tagasi keerata ja too õhtu valentinipäeval ära jätta, et Daniela ei oleks praegu sellises seisundis. Saanud visiitkaardi, vaatas Matthew seda ja otsis välja rahakoti, et see teiste oluliste kaartide juurde panna. "Jah, ma usaldan teid, et ta on parim," noogutas mees põgusalt. "Kas ma võiksin nüüd enda tütre juurde minna?" küsis mees vaikselt, mõeldes Danielale, kes ei olnud isegi enda tütart veel näinud, kuigi mõni tund tagasi istus pisike veel naise sees.

Zoel oli hea meel, et mees sai aru sellest, et ta ei taha sellist vastutust võtta. Samuti tundus, et see pisike saab spetsialisti abi, mida ta vajab. "Jah, muidugi. Tulge minuga kaasa," lausus naine leebe naeratusega ning jalutas mööda koridori lifti juurde, kus ta kolmanda korruse nuppu vajutas. Natuke ootamist ja uksed avanesid. Zoe keeras kohe vasakule ning jalutas edasi. See korrus oli tunduvalt vaiksem ja siin liikusid põhiliselt üksikud õed. "Teie laps on hetkel ainuke enneaegne siin," lausus naine, et mingitki jututeemat arendada, kui nad mööda neid vaikseid koridore liikusid, "seega võite oletada, et tal hoitakse kõvasti silma peal." Jõudnud lõpuks õige ukse juurde, jäi naine hetkeks seisma. Ta vaatas Mattile otsa ning lükkas siis ukse lahti. Kaks õde, kes seal toimetasid noogutasid Zoele ja jalutasid ruumist välja. Ruumi tagumises otsas oligi näha kandilist läbipaistvat kuvöösi, kus lebas pisikene laps. Tema nahatoon ei olnud roosa, nagu enamustel vastsündinutel, vaid pigem pruunikas ja kergelt punane. Tema küljes olid mõned voolikud ja ruumis töötasid mitmed monitorid, millest tavalised inimesed ilmselt midagi aru ei saa. "Kas sa tahad, et ma su mõneks ajaks üksinda jätaksin?" küsis Zoe, jalutades mehega koos lapse juurde ning jäädes sinna siis vaikselt seisma.

Matthew järgnes Zoe'le ja varsti jõudsid nad ruumi, kus oli ainult tema tütar. Noh, haiglatöötajad välja arvates. "Oota, Zoe. Räägime kui peretuttavad korraks," alustas Matt juttu. Zoe oli Sommersite majas koduvisiitidel käinud, kui Rosie oli talvel haige. "Kuidas asjad päriselt on? Ilma igasuguse ilustamiseta. Mis võimalused Danil ja meie lapsel on?" küsis mees, hoides silmi ainult enda tütrel, kes oli nii pisike, et oleks vabalt mahtunud mehe kahele peopesale magama. Lapse üks käsi oli rusikas ja teine rohkem vabas olekus. Tütre küljes olid igasugused masinad, millele Matt ei osanud nimetust anda, aga ta oli kindel, et armastab seda last iga enda rakuga.

"Matt..." lausus Zoe alguses pisut puiklevalt, raputades aeglaselt enda pead ja viies pilgu maha. Ta sai aru, et mees tahtis tõde teada, aga naine ei osanud ju ise ka täitsa täpselt öelda ja pealegi ei olnud Daniela tema patsient, mis tähendas, et ta ei tohi tema kohta käivat infot ilma tema doktori loata kellelegi avaldada. "Täiesti ausalt öeldes... ma ei tea küll täitsa täpselt, aga ligi 80% haiglatest ei oleks seda last üldse päästa üritanud, sest tema ellujäämisvõimalus on nii väike. Suures haiglas oleks selle lapse päästmine lihtsalt ruumi ja ressursside raiskamine olnud. Siin... siin on asjad hoopis teistmoodi. Siin on iga patsient olgu ta ükskõik kui suur või väike tõeline prioriteet. Selle põhjal, mis ma siiani näinud olen ütleksin ma, et su tütar üsna tugev ja ma arvan, et ta jääb elama, aga see on ainult minu arvamus. Kuigi ma pean sulle ütlema, et tal läheb õige pea vaja ilmselt kopsuoperatsiooni. Tihti on sellistel lastel probleeme nägemise või kuulmisega ja nende lihased on nõrgad, vajades füsioterapeuti abi. Mis ma tahan öelda on see, et ta vajab tulevikus ilmselt mitmeid operatsioone, mis kõik on väga kõrge riskitasmega. Seega isegi kui ta praegu elama jääb, siis kõik need tulevad operatsioonid on väga ohtlikud," sõnas Zoe, teade, et ta ei andnud ikka mehele ilmselt kõike, mida ta kuulda tahtis. Ta ei osanud mehe küsimusele vastata. "Dani kohta ei tohiks ma sulle sõnagi öelda, sest ma ei ole tema arst ja ma ei teagi tegelikult tervet olukorda. Ma tõesti ei tea. Selle põhjal kui palju ta verd kaotas ütleksin ma, et see on ime, et ta kohe koomasse ei langenud. Aga ma tõesti ei tea... sa pead tema arstiga rääkima," lausus naine.

Matthew tõmbas käega üle näo. Seis oli väga halb. "Aitäh, et sa sedagi rääkisid," ütles Matt ning jälgis enda pisitütart edasi, kelle jaoks oli Matt valmis kõigeks. Ometi tuli elu väikelinnas kasuks, samas NY-s oleks mees sõitnud erakliinikusse, kuna arvas, et tase oli seal parem kui NY riigihaiglas. "Kas mõni laps on nii noorelt sündides probleemideta ka edasi elanud?" tahtis mees teada, et kas tal on mõtet üldse loota, et tüdrukust kasvab terve laps. "Kas Danisarnaseid juhtumeid on juhtunud siis ka, kui on sünnitusekuupäev lähemal olnud?" küsis mees üle, Zoe ütles, et see oli ta esimene, aga ehk oli ta midagi sarnast läbi teinud.

Zoe noogutas. Ta oleks tahtnud mehe heaks rohkemat teha saada, aga kahjuks oli see võimatu. Vähemalt antud hetkel. Kuulnud mehe küsimust, seedis naine seda natuke, enne kui uuesti rääkima hakkas. "Probleeme on enneaegsetega tavaliselt esimestel aastatel, aga kui nad suuremaks kasvavad on nad lapsed nagu kõik teisedki. Neil ei ole enamasti mingit vaimset mahajäämust. Mõnikord jäävad lastele mingid liikumis-, kopsu-, nägemis- või kuulmisprobleemid näiteks astma on üsna tavaline ja kergeim võimalus. Need on kõik aga tavaliselt ravimite või muu raviga täiesti vaos hoitavad. Tihti hakkavad nad käima ja rääkima natuke hiljem kui õigel ajal sündinud lapsed. Nad võivad olla natuke aeglasema arenguga, aga kui sa tahad teada, kas su lapsest tuleb terve ja normaalne laps, siis jah, kui ta kõik operatsioonid ja ravid ära suudab teha. Ma tahan sulle öelda, et enneaegsed lapsed on kõik väga erinevad. Nende ravimisel ei ole mingit kindlat reeglit. Mõni saab paari kuuga terveks, mõni peab mitu aastat ravil käima ja mõni ei suuda paarist kuust kauem elada. Selles suhtes ei saa ma sulle midagi kindlat öelda. Peab elama ja vaatama, millised probleemid tal välja hakkavad lööma," rääkis Zoe, viies pilgu pisikesele tüdrukule, kes hetkel väga rahulikult kuvöösis puhkas. "Jah. Neid võib igal ajal juhtuda. Probleem seisnebki selles, et keegi ei tea, kuna see võib tulla ja kas üldse tuleb. Arvatakse, et see võib tulla näiteks kõrgest vererõhust, diabeedist või näiteks sellest, kui rase midagi rasket tõstab. Aga need on väga vähesed riskifaktorid ja need ei pea kõigil paika," sõnas Zoe.

Matthew kuulas jälle Zoe sõnu, mis olid valitud nii rahuliku hääletooniga ütlemiseks. Mees ei oleks suutnud arst olla, ta ei oleks suutnud öelda lähedastele, et nad on kellegi armsa kaotanud. Matt jäi uskuma Zoe ilmselt pisut pehmendatud tõde, mis tähendas seda, et ta tütre jaoks on lootust. "Tal diabeeti ei ole, vererõhk oli ka minu meelest korras," rääkis mees rohkem omaette. Aga kolimine, kas Daniela ei hakanud seal midagi rasket vedama? Ei, ei hakanud ju, Sommersi poisid ja Shawn olid abiks, nemad viisidki enamiku mööblist sisse, Daniela, Diana ja Rosie, kes ei saanud ka ju sellisest üritusest eemal olla, viisid majja pisemaid asju, kõikide neiude eest kanti hoolt, sest kaks olid rasedad ja üks veel pisike. Matt kinnitas, et seal ei saanud Daniela endale liiga teha. "Danielat saab siis alles homme näha?" küsis mees üle, pannes käe tasakesti kuvöösi peale. Ta lootis, et Zoe ei solvu, kuna mees ei vaadanud talle rääkides otsagi, tegu oli siiski ta tütrega, kelle elu oli ohus.

"Nende paberite järgi, mis tema raseduse ajal on täidetud, on tal kõik kenasti korras olnud. Seega tuleb ilmselt põhjust kuskilt mujalt otsida," lausus Zoe ning lükkas käega mõned lahti tulnud juuksesalgud tagasi. Ta oli väsinud, aga ta teadis, et ei saa veel nii pea koju. "Ma arvan küll, jah. Üldse ega külastusaeg on läbi. Sa ei tohiks ilmselt siin ka olla praegu," lausus naine ausalt ja lubas pisikese muige enda huulile. "Ma jään ilmselt nagu nii ööseks siia. Seega kui midagi muutub, ükskõik kummaga, siis ma võin sulle kohe teada anda," pakkus Zoe.

"Aga kus siin perekond võib olla? Ma ei lahku siit hoonest enne Daniela nägemist. Ma võin seal ootesaalis toolidel ka istuda," ütles Matthew. Mõne tunnikese äkki vajub isegi toolidel magama, aga ta kavatses haiglas olla. Chad võis koju minna, Dianale tuli ka uni kasuks, kuna ta pidi veel ühe pisikese peale mõtlema, kes tema sees kasvas.

"Öösel?" kergitas Zoe enda kulme, "Matt, mine koju. Usu mind sul on seal palju parem olla. Pealegi ei tohigi sa siin niimoodi öö otsa olla." Naine hingas sügavalt välja ning raputas enda pead. Ta vaatas meest ja siis pisikest last kuvöösis. "Mul võib sellest kõvasti probleeme tulla, aga sa saaksid näiteks minu kabinetis diivanil olla... aga tõesti, Matt, mine koju," soovitas Zoe. Olgu enda perekonnaga. Nad tunnevad ka kindlasti muret.

"Perekond ei tohi siis öösel isegi ooteruumis oodata?" uuris mees, venitades veel aega, et enda silmadega pisikest jäädvustada, kelle nimele isegi Sandra ja Matthew ei jõudnud korralikult mõelda. Kõik juhtus oodatust 3-4 kuud varem, seetõttu ei olnud noored eriti arutanud nimeteemat. Sommers mõtles, et kui tõesti ta peab koju minema, siis ta läheb enda vanemate majja, kuna esiteks oli koht haiglale lähemal ja teiseks tundus jube olla üksinda majas, kust kõik alguse sai. Praegu vajas ta seltsi.

"Seda ei sallita jah eriti, aga kõik oleneb olukorrast. Enamasti peetakse ikka külastustundidest kinni," lausus Zoe, vaadates Matti. Naine oli hetkel täielikult perekonna tuttava ja arsti reeglite vahele jäetud ja ta ei osanud selles olukorras just kuigi hästi orienteeruda. Ta peaks järgime ennekõike enda töö koodeksit, aga samas oled sa sellisel puhul ka emotsionaalselt seotud ja see on hoopis teine teema. "Kui sa valmis oled, siis me võime liikuma hakata. Ma võin pisikese põike Daniela juurde teha ja uurida, kuidas tal on, aga sina lähed nüüd kenasti koju. Selge?" vaatas naine meest küsiva pilguga.

"Olgu. Ma lähen siis koju, aga helista kohe, kui midagi muutub. Isegi kui sa oled kella nelja ajal öösel siin, siis palun helista," lausus Matt ning rebis lõpuks pilgu pisikeselt tütrelt, kes paistis praegu päris rahulik olevat. "Võiksid küll, kui sul on võimalus," noogutas Matthew ning järgnes Zoe'le. Ta plaanis peale Daniela kohta uurimist Chadi ja Dianaga rääkida ja siis kõik koju ajada.

Zoe noogutas Mattile. Ta lubas, et helistab ja ta kindlasti teebki seda. Olgu kell ükskõik kui palju. Kindlasti ei ole mehel sellises olukorras hea olla, kus ta ei tea mitte midagi kindlat ja peab ainult lootma ja uskuma. Arst astus palatist välja ning võttis suuna lifti juurde. Natuke ootamist ja peagi vajutas Zoe nuppu, mis viis nad teisele korrusele. Seekord keeras naine kohe paremale ning peagi veel paremale, hakates mööda pikka koridori kõndima. Neile tulid vastu mõned arstid, kellest üks nende juurde seisma jäi, hakates kohe ilma pikema jututa lapse kohta uurima. Zoe andis talle kiire ülevaate, mis oli kõvasti rohkem meditsiini keeles, kui too, mille ta Mattile andis. "Kuidas lapse emaga on?" küsis Zoe otse, mille peale doktor pilgu Sommersile viis. Tal ei olnud vaja küsidagi, kes see on, sest terve haiglas teadis, et nad üritavad elus hoida esiteks linnapea vanima poja last ja naist ja teiseks Hollywoodi näitleja last ja naist. Vanale doktorile ei meeldinud väga see, kuidas mees siin osakonnas Dani kohta uurib, kui talle öeldi, et ta ei saa teda täna näha, aga siiski otsustas ta küsimusele vastata. Praegu ei olnud olukord, kus arveid õiendada selle üle, kas nad peaksid Matti suhtuma nagu igasse patsiendi lähedasse inimesse siin haiglas või tegema talle järele andmisi sellepärast, kes ta on. "Ega see eriti kiita ei ole. Praktiliselt kohe pärast operatsiooni oli vaja teda elustada. Nüüd teeme talle vereülekannet, et ta organism võimalikult kiiresti taastuks. Paari tunni pärast peaksime sellega ühele poole saama. Eks siis vaatame, kuidas tal on. Enamasti läheb patsientidel, kes on kõvasti verd kaotanud, pärast seda olukord paremaks, aga kunagi ei saa milleski kindel olla. Ta on hetkel üleval olemise ja magamise vahepeal, sonides vahepeal midagi ja vajudes siis jälle ära," seletas doktor, "kui te teda näha tahate, siis tulge hommikul tagasi." Zoe noogutas ja vaatas Mattile otsa.

MAtthew järgnes arstile, keda ta tõesti usaldas. Oli küll raske enda tütrest lahkuda, aga Matt kinnitas endale, et ta on siin kindlas kohas, kus tema eest kantakse parimat hoolt. Kuulanud Zoe ja arsti omavahelist vestlust, et saanud mees kõigest aru, liiga palju võõraid termineid tema jaoks. Ei läinud kaua, kui ka rasked sõnad Matthew hinge kriipisid, kõige hullem asja juures oli see, et Matt ei saanud praegu Daniela jaoks midagi teha, et tema olekut parandada. Matthew tänas Zoe't ja läks ooteruumi, et rääkida Chadile ja Dianale, kuidas asjad on ning siis pidi ta raske südamega lahkuma. Jõudnud koju, puhastas ta auto ära, kuna talle oli vaja tegevust ja ta ei tahtnud, et hommikul ta end paanikasse ajaks eelmise õhtu pideva kordamisega. Mitu tundi üleval istunud ja vanematega rääkinud, vajus varsti Matthew kergesse unne, ärgates iga pisima krõbina peale.