The echo of glass shards

Esimene õhtu oma majas. Matthew ja Daniela jõudsid majaostu suhtes kiirelt otsusele ning jäid kindlaks hubasele Eastside'i majale. Peale ostmisdokumentide vormistamist läks umbes nädal, kuni kõik hädavajalikud asjad olid sees ning Matt ja Daniela majja kolisid. Paar tuba olid veel täiesti tühjad, need olid magamistoad, millest ühte pidi varsti häll ja mähkimislaud tulema.

Matt istus Danielaga elutoas ja telerist käis üks päris hea komöödia, mida noored jälgisid, ees viinamarjad, juustuvalik ja krõpsud, sest kuidas tähistada esimest korralikku päeva majas muidu, kui teha endale mõnus olemine. Soolaleivapidu oli noortel plaanitud teha millalgi hiljem, kui nad on end korralikult sisse seadnud. Ühel hetkel avastas Daniela, et ta mahlaklaas oli tühi ning läks kööki, et see uuesti täita. Matthew jälgis filmi edasi, kuni kuulis järsku klirinat. "Dani!" hõikas mees, aga kuna sellele järgnes vaikus, kiirustas Sommers kööki, kust kurjakuulutav hääl kostis.

Lõpuks ometi oli neil kahel Tree Hillis koht, kus nad said olla lihtsalt nemad ise. Keegi ei tulnud ütlema, kuidas nad seal elama pidid. Kõik oli nende teha. Kuna maja oli üsna pisikeste ruumidega, jättis see endast kohe väga hubase mulje. See oli parajaks vastukaaluks Matti korterile, mis neid New Yorgis ootas. Tüdruku poolest hetkel las ootabki. Talle meeldib siin ja ta ei tahakski sellest majast enam lahkuda.

Esimene õhtu oma majas pidi ikka mõnus olema. Kuna noortel on enamasti palju teha, siis nende puhul oli isegi see väga eriline ja hea, et nad said koos diivanil lösutada ja telekat vaadata. Natuke head ja paremat juurde ja mida enamat ikka elult tahta. Kõik oli täiuslik. Isegi see komöödia tundus Danile täitsa vaadatav. Siiski otsustas ta teleka eest lahkuda, kui tema mahlaklaas tühjaks sai. Oleks võinud ju reklaamini oodata, aga krõpsud ja juust olid nii soolased, et ta tahtis hirmsasti juua. Matti ei hakanud ta paluma, sest tal on endal ka jalad all. Pealegi nende uus köök oli lihtsalt viimase peal.

Astunud kööki, asetas tüdruk klaasi lauale ning avas seejärel külmiku, et sealt mahla otsida. Ega ta seda kaua taga ei pidanudki ajama. Ta keeras korgi pealt maha ja täitis klaasi ilusa oranžikas kollase mahlaga. Pakk tagasi külmikusse ja Dani oligi valmis tagasi Matti kaissu pugema, aga vaevalt oli ta jõudnud enda klaasi laualt haarata, kui ta tundis sellist valu, mida ta ei olnud mitte kunagi varem tundnud. See oli lihtsalt nii tugev ja terav ja äkiline, et klaas lendas Daniela käte vahelt põrandale. Käsi, mis ennist klaasi hoidis, liikus automaatselt tüdruku kõhule, mida ta tugevalt kinni hoidis, justkui võiks see valu vähendada. Teise käega üritas Daniela ennast toolile toetudes püsti hoida. Vaevalt oli esimene valusööst lõppemas, kui algas teine ja hoopis tugevam, tuues tüdruku suust välja ilmselt nii tugevat häält, et keegi ei arvaks, et see tema puhul võimalik isegi oleks. Dani oli täielikus segaduses, paanikas ja kaugel ei olnud ka šokk, kui ta korraga tundis, et midagi voolab mööda tema jalgu alla ja see miski on tumepunane ja seguneb maas oleva mahlaga. Veri. Tüdruku silmadesse tekkisid pisarad, mis mööda tema põski alla voolasid, ning ta hakkas aina tugevamalt hingeldama, suutes läbi aina uute valusööstude, paanika ja hingeldamise ainult korrutada, et Matt sellele lõpu teeks. See oli lihtsalt liiga valus, et välja kannatada.

Matthew kuulis kööki jõudes kohutavat valukarjatust, mis lõikas läbi veel jubedama vaikuse. Matt tundis, kuidas süda justkui kurgus peksis ja kõige hullemad stsenaariumid läbi pea käisid. Kiirelt oli mees Daniela kõrval ja nägi siis verd. "Ma viin su haiglasse," pomises Matt ja võttis Daniela sülle ning ruttas esikusse, et sealt võtmed võtta. Matthew pani neiu auto tagaistmele ja istunud juhikohale, hakkas ta läbi linna kihutama, et haiglasse jõuda.

Iga foori punase tule eest, kust ta läbi kihutas, tundis mees, et ka see ei ole piisav ja ta pani autos tööle hands-free süsteemi, et haiglasse helistada ja teatada, mis juhtus. Operaatori jutu järgi jäi Matthew'le mulje, et tegu on millegi ohtlikuga. "Daniela, me oleme kohe kohal," kinnitas Matt, hääles kerge ebakindlus kõlamas. Ta kartis meeletult ja kui lõpuks ta jõudis haigla juurde, kattis külm higi mehe keha. Peatunud pidurite kriginal haigla ees, olid meedikud juba kohal, kes tõstsid Daniela oskuslikult autost välja. Matthew üritas aru saada, mis toimub, aga kõik rääkisid keerulistes terminites. "Tal on kahekümne kolmas nädal alles," ütles mees, hoides tüdruku kätt, kui Dani kiirustati sügavamale haigla sisse.

Hetkel, mil Matt tüdruku sülle võttis, läbis teda tugev valulaine. Selle ajel võttis ta mehest ülitugevalt kinni. Kogu edasine oli tüdrukule üsna hägune. Vahel oli talle kõik selge, aga siis vajus ta jälle ära. Autosõit tundus talle terve igaviku pikkune. Ta kuulis mehe häält ainult kauge suminana, kui too eesistmel midagi rääkis. Kõik, millele Daniela mõtles oli see, et keegi sellele painavale valule lõpu teeks. See oli kõik, mida ta tahtis.

Daniela viidi silmagi pilgutamata kohe opiruumi, kus nii tüdruku enda kui ka lapse huvides talle keisrilõige tehti, et pisike tema kõhust võimalikult kiiresti kätte saada. Enneaegne tüdruk pandi kohe kuvöösi ja viidi vastsündinute osakonda teiste arstide kätte. Nii pisikese lapse ellujäämise võimalused olid küll väga väikesed, aga üritama pidi. Mis puutus Danielasse, siis tema oli kõvasti verd kaotanud, mis oli ohtlik just tema pisikese kasvu ja väikese kaalu pärast. Kui keisrilõige oli kinni õmmeldud, viidi ta palatisse, kus tal pidev kontroll peal oli. Lisaks tavalistele toimingutele pandi talle ka verekott, et ta organism kiiremini uut verd saaks. Arstid kartsid kõige rohkem tema koomasse langemist.

Matthew jooksis meedikutega kaasa ning ühest koridorist teda edasi ei lastud. Ta pidi istuma ooteruumis täielikus teadmatuses, kuni üks arstidest tuli ja selgitas, et tehti keisrilõige ja Daniela kaotas palju verd. Arst rääkis ka lapse imeväiksest ellujäämisvõimalusest ja sellest, et ka Sandeel ei lähe kõige paremini. Mees muutus üsna kahvatuks ning vajus tagasi toolile istuma, käed närviliselt mobiili näppimas. Matthew saatis Chadile sõnumi, et ta tuleks haiglasse, kuna Matt kartis, et ta ei suuda seal üksinda enam kaua närveerida. Mees tajus, kui lähedal ta võib olla enda pere kaotamisele ja see ajas ta hulluks.

Chad istus laisalt voodi peal, läpakas süles, ja luges töökuulutusi. Ta peaks endale varsti mingi töö muretsema, sest ülikool oli nüüd läbi ja niisama logelemine ei tulnud ka väga kõne alla, sest esiteks oli ta seda juba piisavalt palju teinud ja teiseks hakkab ta niimoodi jätkates ennast täiesti kasutuna tundma. Hiljemalt sügiseks kavatses ta kohe kindlasti endale mingi koha valmis vaadata - olgu see siis Tree Hillis või linna lähedal. Kaugele ta igatahes minna ei kavatsenud. Kuulnud järsku sõnumipiiksu, küünitas Chad telefoni järele, mis lebas tema kõrval voodil. Kevin ei tahtnud oma silmi uskuda, kui ta selle teksti läbi oli lugenud. Pikemalt mõtlemata lahkus ta toast, istus maja ees seisvasse autosse ja sõitis haigla juurde. Jätnud oma auto parklasse, sisenes mees kiirel sammul haiglasse, kus ta peagi Matti ooteruumist üsnagi jubedas olekus leidis. Istunud venna kõrvale, asetas ta käe toetavalt Matthew' õlale. "On vahepeal mingeid uudiseid tulnud?" küsis ta.

Matthew tõusis toolilt püsti, et närviliselt edasi-tagasi kõndida ja vajus mõne aja pärast jälle istuma, näost lubivalge ja käed juba valusad sõrmede painutamisest. Lõpuks jõudis ka Chad kohale ja kuulnud küsimust, raputas Matt pead. "Ma ei saa aru, kõik oli korras, me alles käisime arsti juures," ütles mees vaikselt, pisarad silmadesse voolamas. Ta kartis meeletult, et peab täna enda perekonnaga hüvasti jätma. "Daniela kaotas palju verd, laps on kõvasti enneaegne, napilt sai 23 nädalat täis," rääkis Matt edasi. "Helista Dianale," palus Sommers, kuna ta ei suutnud seda ise teha. Mees süüdistas juhtunus ennast ja palvetas, et Daniela ja nende lapsega saaks kõik korda.

Pärast selle sõnumi lugemist sai Chad päris korraliku šoki osaliseks, kuid õnneks oli ta veel võimeline loogiliselt mõtlema. Chad poleks kunagi osanud arvata, et võiks midagi niisugust juhtuda. Ta teadis, kui väga Matt oma tulevase lapse sündi juba ootas. Aga miks pidi kõik nii viltu vedama? Vähemalt praegu mõtles mees küll kõige mustema stsenaariumi peale, kuigi ta üritas võimalikult optimistlikuna näida, et mitte Matti jaoks kõike veelgi raskemaks muuta. "Ma usun, et keegi poleks osanud seda ette ennustada," sõnas Chad. Ta ei osanud praegu venda kuidagi lohutada ka. Ega polekski vist saanud. Matti edasist juttu kuulates vangutas mees sõnagi lausumata pead. Raske oli midagi selle peale öelda. Matti palvet kuuldes võttis Chad taskust telefoni ja valis Diana numbri, mis tal imekombel isegi olemas oli. Rääkinud naisele lühidalt kogu loo ära ja palunud Dianal ka sinna tulla, lõpetas ta kõne.

Natuke enne pulmi oli Diana lõpuks titepuhkusele läinud ning nüüd oli tal rohkem aega Shawniga koos olla, mida naine nautis. Naine koristaski parajasti korterit, kui teises toas kapi peal äkki tema telefon helises. Jätnud mopi koos pangega hetkeks nurka, läks Diana telefoni vastu võtma ja nägi, et helistajaks on Chad. Miks tema helistama peaks? Kuulnud uudist, palvetas ka Diana, et tema õe ja pisikese õetütrega ikka korda saaks, katsudes siiski optimistlikuks jääda ja mitte sellele kõige kurvemale stsenaariumile mõelda. Kuna väljas oli jahe, viskas Diana jaki peale ning sõitis haiglasse. Ooteruumi jõudes nägigi ta kohe Matti ja Chadi ning läks ka nende juurde, tundes nüüd, kuidas naisel endalgi pisarad silma tahavad tulla. "Ikka ei mingeid muutusi?" uuris naine, lootes sisimas, et nii Daniela kui pisike tulevad sellest ikkagi välja.

Matthew oli kindel, et kui nüüd ka kõik hästi läheb, on ta õnnega koos. Siiski tegi teadmatus mehe rahutuks ja kui Chadi poleks olnud, oleks Matt ilmselt igalt meedikult pärinud Dani kohta. Ei läinud kaua Diana saabumiseni. "Mitte midagi ei ole öeldud. Ma tean ainult seda, et pisikese ellujäämisprotsent on ühekohaline arv ja Danielal on oht langeda kooma," ütles mees raskelt ning langetas pea. Ta oleks tahtnud Daniela juures praegu olla ja tema kätt hoida. Ta oleks tahtnud, et nende laps oleks veel kasvõi mõned kuud saanud kasvada, enne suurde maailma kiskumist. "Ma ei..." alustas mees ja tõmbas varrukaga üle näo, et üksikud pisarad kuivatada. Matthew käed värisesid õrnalt ja ta ei suutnud end hoida mõtlemast kõige tumedamale stsenaariumile.

"Chad rääkis mulle sellest," lausus Diana ning pühkis pisaraid, mis mööda tema põski hakksid jooksma. Seda oli nii valus kuulda ja veel valusam oli sellele mõelda. "Ja Daniela juurde ei lasta praegu?" uuris naine. Ta tahtis nii väga oma õe juurde minna, kuigi ilmselgelt polnud ta ainus. Diana soovis, et see kõik oleks vaid üks halb unenägu. Ta võttis samuti istet ning pani käed oma kõhule, mis nüüd juba väga hästi riiete alt välja paistis. "Nad peavad sellest välja tulema," lausus Diana vaikselt.

"Mis sa arvad, et ma oleks veel siis siin või?" ärritus Matthew ja sai kohe aru, et ta ei tohi seda pinget teiste peale välja valada. "Vabandust, ma... Vabandust," lisas mees kiirelt. "Ei, veel ei lasta. Ma ei ole enda tütart ka veel näinud. Miks see kõik pidi juhtuma? Alles 23 nädalat," rääkis Matthew vaikselt. Ta ei oleks endale andestanud, kui mees oleks jäetud ilma ta armsamata. Matthew'l ei jäänud midagi muud üle, kui lihtsalt istuda ja oodata, tõeline abituse tunne kõige tipus.

Chadil oli raske Matti sellises olekus näha, aga ta ei saanud midagi teha, et olukorda parandada. Ega palvetamisest ka mingit kasu poleks, kuna esiteks ei olnud Chad usklik ning teiseks ei arvanud ta, et see aitaks. Praegu sai loota ainult... heale õnnele? Kui Chad kuulis muutust Matti hääletoonis, ei puudunud palju, et ta isegi oleks sõna sekka öelnud, kuid enne jõudis Mattile kohale, et ta ütles midagi, mida poleks pidanud. Neil kõigil oli praegu raske ning oma viha teiste peale välja valada polnud hea idee. "Keegi ei tea, miks see juhtuma pidi. Tuleb lihtsalt edasi oodata ja parimat loota," sõnas Chad, kuigi teadis, et tema sõnadest pole kellelegi mingit abi, aga midagi ta pidi ju ometi ütlema. Vaikus kruvib pinget veel rohkem üles.

Diana ei julgenud enam väga midagi öelda, kui Matt ärritus. Noh, oli vist rumal küsimus ka. "Sa ei pea vabandama, minust oli rumal seda küsida," lausus naine vaikselt. Ta ohkas ja raputas pead, kui Matti sõnu kuulis. Ei saanud temagi aru, miks see pidi juhtuma... ja just tema õega. "Jah, loodame parimat," nõustus Diana Chadiga, kuigi tema oli just see, kes hetkel väga rääkida ei tahtnudki. Ta tahtis, et Shawn oleks temaga, kuid mehel oli hetkel asju vaja ajada ning koju pidi ta tulema alles õhtuks. "Vabandage mind hetkeks," ütles Diana meestele ning end püsti ajades läks ta koridori, kus Shawni numbri valis. Ta leidis, et oleks kena mehele vähemalt teada anda, kus ta on, kui too peaks varem koju jõudma.

Zoe oli parasjagu riietusruumis ja sättis ennast juba koju minekuks valmis, kui korraga tema piiparile SOS-teade tuli. See tähenda naise jaoks seda, et tuli lihtsalt unustada ära mõnusad mõtted õhtust enda abikaasa seltsis ja lülitada ennast tagasi töö lainele. Naine vahetas nii kiiresti kui võimalik enda riided tagasi. Liikudes mööda koridori kiirustades ukse poole, sidus naine juukseid veel krunni. Õed ja arstid oli juba ukse juures ja operatsiooniruumi seati valmis. Järelikult midagi tõsist. Kui Zoe peaarsti juurde jõudis, sai ta kogu juhtunust kiire ülevaate. Tõotas pikk õhtu tulla.

Kui patsient sisse toodi, tundis naine kohe ära Daniela, keda ta ju koolis ikka siin-seal näinud oli ja kellega ta paaril korral kokku oli puutunud. Õudne, kui nii noor inimene on eluohtlikus olukorras. Zoe liikus koos teistega opiruumi, kust ta sai peagi lapse, kellega liiguti üles vastsündinute intensiivravi osakonda, kus pisike kuvöösi pandi. Zoe ei olnud juba ammu nii väikest last näinud. Nii kõvasti enneaegsed lapsed ei suuda tavaliselt ellu jääda, aga see siin tundus kõvasti enda elu eest võitlevat. Naine tegi, mis ta suutis, tõrjudes eemale mõtteid sellest, et ta ei pruugi olla valmis, et olla sellele lapsele raviarstiks. Ta oli alles aasta otsa jälle haiglas töötanud ja seega ei olnud ta kindel, kas julgeb endale sellist vastutust võtta...

Poolteist tundi hiljem oli olukord juba rahulikum. Zoe tegi veel viimased ülevaatused, kuid jättis siis vastsündinu õdede hooleks. Enne alla minemist käis ta läbi veel enda kabinetist, kus ta paar kõnet tegi. Ja siis pidi ta tegema arstitöö kõige ebameeldivamat osa ehk siis rääkima lähedastega. See oli endiselt naise jaoks kõige keerulisem ülesanne. Õnneks ei olnud tal vaja hetkel halbu uudiseid viia, aga siiski ei olnud need ka kõige paremad.

Jõudnud alla, hingas Zoe sügavalt välja, enne kui tüdruku lähedaste juurde läks. Lapse isa oli Matthew Sommers, selle luges ta kiiresti enda paberitest välja. Daniela vanematele olevat juba helistatud, aga nad pidavat hetkel puhkusel olema, aga tulevad nii kiiresti kui võimalik. "Tervist! Ma olen Zoe Beyers. Ma olen teie lapse doktor," tutvustas naine ennast korralikult Mattile, surudes tema kätt. Tegu oli siiski lapse isaga ja seega kõige lähema inimesega, "kõigepealt tahaksin ma teile õnne soovida - te saite endale tütre." Zoe lubas enda näole pisikese tagasihoidliku naeratuse, sest sellises olukorras ei tohiks liiga rõõmus ka välja näha. See ei pruugi lähedastele meeldida. "Sündides kaalus teie tütar 660 grammi ja pikust on tal 32,5 sentimeetrit. Tema seisund on stabiilne ja ma pean ütlema, et ta on tõeline võitleja. Nii kõvasti enneaegsed lapsed ei jää enamasti ellu ja kui jäävadki, siis vähematl esimesed kaks aastat on nendega väga palju uuringuid, operatsioone ja ootamatusi ette tulemas. Seega ma tahaksin, et te mind hetkel kuulaksite. Kuigi ma olen Tree Hilli lastekirurg, julgen ma tunnistada, et nii väikest last ei ole ma juba aastaid opereerinud ega ravinud. Ma tean, et ma oleksin pidanud ilmselt teiega enne rääkima, aga ma helistasin Cincinnati lastehaigla ühele suurepärasele doktorile, kes on spetsialiseerunud just imikutele ja enneaegsetele. Kuigi ta lõpetas eelmisel nädalal omal soovil karjääri, oli ta nõus tulema siia ja teie last opereerima nii kaua kui tarvis. Ütleme nii, et ta oli mulle varasemast ajast võlgu. Muidugi saan ma talle veel ära öelda ja te võite ka ise mõne doktori otsida, aga uskuge mind - temast paremat kirurgi nii väikeste laste puhul on raske leida. Igatahes siin on tema visiitkaart, kui te peaksite tahtma temaga rääkida. Hetkel olen ma küll teie tütre raviarst edasi, aga... ma arvan, et teie lapsel on paremad võimalused, kui temaga tegeleb spetsialist," rääkis Zoe võimalikult aeglaselt ja selgelt. Nagu nii peab ta ilmselt osa sellest tekstist mehele uuesti rääkima, aga mida rohkem mees teab, seda parem. Ta lükkas kausta kinni ning lasi Mattil natuke aega kuuldut seedida, "kui te tahate, siis on teil võimalik teda vaatama tulla. Hetkel saate te teda ainult vaadata, sest tema nahk on nii õrn, et selle puudutamine võib lapsele ainult kahju tuua. Mis puutub lapse emasse, siis ma uurisin tema arsti käest üht ja teist ja nüüd räägin ma teile seda, mida ta palus mul rääkida. Tegemist ei olnud just kõige tavalisema juhtumiga. Seda juhtub harva ja sellel ei ole mingeid sümptomeid. See lihtsalt juhtub. Nimelt hakkas teie lapse platsenta mingil põhjusel iseenesest emakaseina küljest lahti tulema. See tekitaski verejooksu. Kuna platsenta hoiab last emaga ühenduses, siis meil vedas, et me lapse nii kiiresti välja saime. Muidu oleksid võinud asjad mõlemale väga halvasti lõppeda. Kindlasti üritavad arstid selle juhtumi põhjuse üles leida, aga tihti jääb see leidmata. Daniela seisund on hetkel kriitiline. Esialgu tuleks loota, et ta öö üle elab ja siis edasi oodata. Kahjuks leidis arst, et hetkel ei oleks väga hea mõte kedagi tema juurde lasta." Zoe hingas sügavalt sisse-välja ning lasi silmadel üle kohalolijate libiseda. Ta ootas rahulikult seda, kas mehel on küsimusi või ta tahab last vaatama tulla.