Fucking consequences

See võtab neil kindlasti aega, et normaalselt ja vabalt suhelda, aga vähemalt on teada, et mingid tunded on nende vahel olemas ja nad ei kavatse lihtsalt sellepärast kokku jääda, et lapsel oleksid mõlemad vanemad olemas. Ilmselt kui Lucy oleks teatanud, et ta ei tunne mehe vastu midagi, oleks Colin küll endiselt naist toetanud ja lapsele isa olnud, aga ta oleks lasnud naisel siiski teha seda, mida ta tahab ja kohata uusi mehi, kui ta seda tahab. "Okei... ega mul väga kaua ei lähe," noogutas tüüp, "ja ma hoian sulle pöialt selle kõne ajal." Seda läks vaja, kuigi ilmselt on naine üsna tahetud inimene enda töö juures ja seega vaevalt keegi tema tööd kellelegi teisele hakkaks andma. Noh, vajadusel saab ta iga kell koos Coliniga stuudio omanikuks hakata, kui teisiti ei saa. Pööranud ennast ümber, jalutas Colin tagasi maalide juurde, haaras kasti pealt lehe ja hakkas sinna linnukesi vedama.

Lucy noogutas kergelt, andmaks märku, et arvestab ajakuluga, ning turtsatas Colini järgmise märkuse peale. "Mis nad ikka mulle teha saavad," märkis ta lustlikult. "Pealegi peaks mu boss olema arvestanud sellega, et ma ei kavatse reisiva ajakirjaniku nägu teha ajani, mil olen krimpsus nagu rosin." Pöördunud, suundus naine väljapääsu poole, otsides samal ajal kotist oma mobiili, et selle kontaktlistist oma ülemuse number otsida. Kui asjadest rahulikult rääkida, saab kõik kenasti lahendatud.

"Tead sa võid veel imestada, kuidas bossid enda parematest töötajatest kinni hoiavad," lausus Colin veel naisele järele, kuid keskendus siis tööle. See oli lihtne maalide ülelugemine. Mitte midagi rasket. Colin töötas tükk aega, olles jälle omas mullis, kuni viimaks kergelt kulme kortsutas ja paberilehe kastile asetas. Ta luges kõik maalid üle, vaatas need kõik ükshaaval läbi ning uuris siis veel kasti. Libistanud mobiili taskust välja, helistas noormees enda bossile, et uurida, kus on üks maal. Vestlus oli pikk ja Colin pidi korduvalt kinnitama, et vaatas kõikjale. Pannud kõne ära, istus ta mõnda aega vaikides, kuid siis helises tema mobiil uuesti. Boss teatas, et üks maal unustati saata. See pidavat avamiseks kohale jõudma. Tore oleks. Lõpetanud kõne, korjas Colin maalid kokku ja pani need kasti tagasi. Paberi viis ta sekretäri lauale ning kirjutas juurde, et viimane maal tuleb hiljem. Tagasi näitusesaalis pani ta kasti kinni ning lükkas selle rohkem varjulisse kohta. Küll saab need õhtul üles panna, enne aga tuleb lõuna Lucyga.

Jutuajamine ülemusega ei olnudki sellise iseloomuga, nagu ta arvanud oli - tema oli oodanud, et talle loetakse epistlit, kui vastutustundetu ta on (keda see huvitab, et ta peaaegu kolmekümnene oli) ja kui raske saab olema tema tasemel ajakirjaniku asendamine - boss oli üllatavalt mõistlik ja lasi tal rahulikult ära selgitada, miks on tema töö nüüd raskendatud, mitte küll hetkel, aga paari kuu pärast küll. Lõpliku lahenduseni nad ei jõudnudki, kuigi arutasid selle üle näiliselt maailmatuma aja. Lõpuks pani naine telefoni ära ning astus näitusesaali, näol kerge naeratus, oskamata arvata, kas Colinil on siin asjad aetud või mitte. Vähemalt uudised on positiivsed.

"Kõik korras?" küsis Colin, kui naine tagasi näitusesaali jõudis, "või pean ma sind jäätist sööma viima, et su masendust leevendada?" Noormees jalutas akna juures akna juurde, tõmmates iga akna juures ruloo alla. Jõudnud Lucyni, pani ta väge sujuvalt hetkeks enda käe ümber naise alaselja, surudes tema põsele ühe musi, ja liikudes siis viimase akna juurde, kust ta enda jaki võttis ja viimasegi valguse allika peitis. Ruum oli nüüd üsna hämar, lastes vaid siit-sealt üksikuid valguskiiri sisse. "Mul on nüüd paar tundi aega, siis pean tagasi tulema ja need maalid üles panema," sõnas noormees ning astus uksest välja. Kui Luce ka välja jõudis, keeras ta galerii ukse lukku ning surus võtmed taskusse. "Tahad jalutada või autoga minna? Ja kuhu me üldse läheme?" esitas Colin mitu küsimust järjest.

Lucy hakkas Colini küsimuste peale naerma. "Naljahammas oled," märkis ta lõbusalt, tundes heameelt selle üle, et nendevaheline suhtlus ja üldse kõik see värk oli sujuvalt vabamaks muutunud. "Ma kardan, et seda masendust muu ei leevendagi kui jäätis," tegi naine mossis nägu, vaadates, kuidas Colin ruumi hämaramaks muutis. Koos mehega kõndis ta galeriist välja, jäädes ootama, kuni Colin ukse lukustas. "Kui sul paar tundi on, siis võime iseenesest jalutada," arvas Luce. "Siin kuskil peaks ehk olema mõni kohvik, kus saaks midagi hamba alla võtta." Kindlasti ei pea see olema jäätis.

"Oh, sa väike vaene," lausus noormees, kui naine kurtis, et miski peale jäätise siin enam ei aitagi. Colin leidis, et jalutamine oli hea valik. Linn on väike ja ilusat ilma tuleks ära kasutada. Samas peavad nad muidugi sellega arvestama, et see jalutuskäik jääb ilmselt kohe kõigile silma. Eriti nüüd, kus poiss enda suhtes Helenaga lõpetas. "Siin on neid kindlasti," oli Colin kindel, sest Tree Hillis leidus kohvikuid peaaegu igas teises tänavas. "Kas sa kavatsed siis praegu hakata Tree Hilli kohta artikleid kirjutama?" uuris Colin jutujätkuks, sest äkki kavatseb naine üldse natukeseks aja maha võtta ja töö kõrvale heita.

No jah, aga nad ei saa ka ju kogu aeg varjudes kõndida. Lõpuks nähakse neid ikka koos. Kui nad galeriist välja jalutasid, kehitas Lucy õlgu. "Ma ei tea. Kui on, millest kirjutada," lausus ta. "Selliseid juhumõtteid, nagu ma siin hiljuti ajasin," jah, seda, mis lõppes õhtuga veiniaurudes, "ei tule tihti. Kusjuures, ma rääkisin bossiga ja ta ütles, et ma saan lapsepuhkuse võtta küll, aga pean lähiajal korraks Londonisse lendama," mainis naine siis. See oli ju hea uudis. "Natuke paberimajandust ja allkirju ja edasisi korraldusi... Ma saan oma tööd edasi teha, aga see tähendab ilmselt seda, et ma ei tohi enam lennata, eriti kui..." Hetkeks liikus Luce'i pilk tema kõhule. Naljakas oli mõelda, et suure tõenäosusega kasvab tema kehas uus organism. Ta polnud kunagi mõelnud, mis tunne täpselt on olla rase.

Colin kuulas ja noogutas. Ta ei kirjutanud just iga päev artikleid, et oskaks sellel teemal kaasa rääkida. Ilmselt mingi hea idee peab aluseks igal juhul olema. "Lähiajal... kui kauaks ka tead juba?" uuris noormees, mitte et ta naisest nüüd kiiremas korras lahti tahaks saada. Lihtsalt pigem uudishimust ja sellest, et teada, mis nüüd saama hakkab. Kuidas ta kodus küll sellist uudist teatab, et ta saab nüüd isaks ja see laps ei ole sugugi Helena oma, vaid Lucy. "Arusaadav," noogutas Colin ja viis ka enda sinised silmad hetkeks naisele ja tema kõhule. Ahjaa... "Aga kuna sa siis arstile tahad minna... noh, et asjas täitsa kindel olla," uuris nooruk, kuigi talle ei olnud vist enam väga tõestust vaja. Kolm testi ei valeta siiski.

"Päev? Kaks?" pakkus Lucy umbkaudu, kehitades samal ajal õlgu. "Nii lühikest aega kui võimalik, aga mingi paberimäärimine ei tohiks väga kaua aega võtta. Mu boss lubas mulle selle nädala jooksul teada anda, mis ajaks mulle lennupileti saab." Suts sinna ja suts tagasi. Kaua ta küll viivitada ei tahaks, tal oli nüüd ju väga hea põhjus Tree Hilli naasmiseks. Colin pole ainus, kellel seisab ees paras tribunal, kuigi Lucy oli üsna kindel, et tema vanemad ja vend võtavad selle uudise üsna mõistlikult vastu - ta oli ju korralik ja eeskujulik inimene, ei tõmmanud ringi ega midagi, pealegi miks peaks tema vanematel olema midagi selle vastu, et neist saavad vanavanemad... Kui Colin taas arstivisiidi päevakorda tõstis, võttis naine hetke, et mõelda. "Niipea kui võimalik," vastas ta pärast üürikest viivitust. Kolm testi ei valeta, aga arst ei tee seda kohe kindlasti ja tal oli vaja sajaprotsendilist kinnitust, mitte 99,9.

Noh, päev või kaks on nii lühike aeg, et seda ei pane tähelegi. Samas eks lend Inglismaale võtab juba peaaegu terve päeva ja kui Luce on koha peal kaks päeva, siis kokku on ta ikka natuke kauem. Aga pole väga hullu, kui pärast seda saab ta tükiks ajaks Tree Hilli või vähemalt USA'sse jääda. "Homme?" pakkus noormees arstivisiidi peale. Täna nagu vist kohe minema ei hakka. Saavad mõlemad veel natuke seda uudist seedida või noh... vähemalt Colin. Lucy on vist asjast natuke kauem teadlik olnud.

Tükiks ajaks. Väga tükiks ajaks, kui kõik on tõesti nii, nagu ta arvab. "Ma arvan küll, jah," sõnas Lucy kergelt noogutades. Mida varem, seda parem, aga kindlasti enne Londonisse lendu ehk selle nädala raames. On endal hing rahulikum ja Colinil ka, siis saavad nad otsustada, kas ja kuidas edasi toimida. "Ma pean vanematele ka ütlema," mainis naine siis pooltõsisel, poolnaerusel häälel, nagu läheks tapalavale, mitte pallimerre. "Soovi mulle edu." Pigem pallimerre, üllatus on see kindlasti, aga mitte ebameeldiv. "Ja siis peaks vist tõesti oma korterit otsima hakata," naasis Luce ennist käsil olnud teema juurde. "Olen neil niigi kaua turjal elanud."

"Tulen sulle järele või tahad kuskil kokku saada?" uuris Colin, et need asjad paika panna. Siis ei ole vaja pärast enam selle üle pead vaevata. "Kuule, sa oled piisavalt vana, et ise enda otsuseid teha ja üldse oma elu elada," turtsatas noormees. Pigem võib noormehe ema oma poega natuke imelikul näol vaadata. Samas on nad mõlemad juba piisavalt vanad, et enda soovi korral perega algust teha. Nende suhe muidugi algas nüüd natuke ekstreemsetel tingimustel ja väga äkitselt, aga põhiline on see, et nad nüüd nii püsiksid ka. "Kui sa väga pabistad, siis ma võin ju sinuga kaasa ka tulla," kehitas Colin enda õlgu. Tegelikult oleks viisakas kaasa minna, aga võibolla tunneb Lucy ennast enda vanematega paremini, kui teda seal kõrval seismas ei ole. "Sa oled aastas paaril korral kodus käinud. See ei ole kohe kindlasti turjal elamine, aga muidugi nüüd, kus Tree Hill on sulle pikemaajaline elamiskoht, siis tuleb korter kasuks," seletas Colin.

"Noh... Sa võid iseenesest mulle järele tulla, kuigi seal võib aega minna," arvas Lucy Colini pakkumise peale. Ta ei osanud mingit aega pakkuda, sest ei teadnud, kui kaua selline visiit võib võtta. "Ma võin ju piisavalt vana olla, aga ma pole kunagi varem sellises olukorras olnud - kooliajal olin ju vanematest eemal ja otsustasin kõik oma asjad ise, pärast kooli samamoodi..." selgitas naine vabandava naeratuse saatel. Ta oli üsna noorelt iseseisvaks saanud, nüüd oli võimalus saada kätte see tunne, millest ta teismeeas ilma jäänud oli. "Ja kaasa võiksid sa küll tulla. Siis nad näeksid, et ma olen teinud hea valiku." Seda öelnud, naeratas ta kergelt. Hea valik oli tõesti - Colin oli andekas, ettevõtlik ja tagatipuks hea väljanägemisega ka. Tõsi, ta käis kodus nii harva, et mingit ränka rahakotikulu temast polnud, aga ta tundis ikka, et peaks seda kuidagi korvama. Tema ema oli ju talle mitmeid kordi öelnud või kirjutanud, et tahaks ühte ruumi, kuhu saaks midagi raamatukogulaadset teha, ja ta oli arvanud, et tema praegune tuba oleks suurepärases kohas. Nüüd saaks selle toa sinna teha küll.

"See on tegelikult tõesti hea lahendus, aga sellisel juhul helista või saada mulle sõnum, kui sa minna tahad," sõnas Colin. Homme ei ole tal eriti mingit tööd ka ja vajadusel võib ta asju ümber tõsta. Lucy kõhus on siiski ilmselt tema tulevane laps ja talle tuleks tähelepanu pöörata, isegi kui ta on arenenud vaid nädalakese ja näeb ilmselt välja nagu üks tavaline kobar rakke. "Noh, siis peaks sul ju lihtne olema, kui nad teavad, et sa iseseisev oled," arvas Colin... või sai ta naisest valesti aru. Ah, kes seda teab. "Tead, ma arvan, et selle hea valiku tegi sinu eest hoopis üks klaas veini, mis su julgemaks muutis," lausus Colin ja hakkas kergelt naerma. Jah, nüüd võib juba naerda... natuke. Täiesti sujuvalt ja peaaegu ise arusaamatagi asetas noormees enda käe ümber naise alaselja, tõmmates teda endale korraks lähemale, kuid jättes siis käe lihtsalt lõdvalt naise kehale.