Fucking consequences

"Küll sa oled ikka leidlik. Ma võin sulle reisi ajaks ühe vana klotsi ka muretseda," lausus Colin justkui kergelt ähvardades, kuigi sellest oli tegelikult asi väga kaugel. Las siis Lucy tunneb rõõmu mõttest, et ta saab enda mobiiliga pilte teha. Kuigi ilmselt saab naine siiski enda kaamera ka kaasa võtta. "See nelja juustu penne juba kõlab väga isuäratavalt," mainis Colin nii muuseas. Lõpliku valiku teeb siiski naine ise. Tüüp lihtsalt andis endapoolse soovituse.

Lucy hakkas Colini ähvarduse peale taas naerma. Mingit vana klotsi ta küll ei tahtnud, tema oli oma peene nutitelefoniga nii ära harjunud, et võis endalt küsida, mis tunne oli klahve vajutada. Kuulnud, et mees pooldas pennesid, pööras naine ette joogimenüü, öeldes: "Kui nii, siis kaks ühe vastu, penned jäävad. Aitäh." Jookide valik oli sama lai kui söökide oma, kuid Luce jättis mahukama osa, alkoholi, täiesti vaatamata - teadagi, mis juhtus, kui ta alkoholi tarbis. Oli seda nalja nüüd veel vaja korrata... "Ma võtan vist ühe latté," arvas naine, kui menüü sulges ja selle kõrvale tõstis.

"Aga palun," lausus Colin ja tõmbas tooli natuke lauale lähemale, et mugavamalt istuda. Noormees vaatas joogivalikut ja otsustas, et võtab ühe kõige tavalisema apelsinimahla. Sulgenud menüü tõstis Colin enda silmad naisele. Peagi jõudis nendeni ka teenindaja, kes tellimused kirja pani ja siis minema jalutas. "Ma pole vist mitte kunagi tuimemat teenindajat näinud," mainis noormees nii muuseas.

Ka Lucy märkas seda, kui innutult nende teenindaja oma tööd tegi, ning see pani ta kulmu kortsutama. "Kui talle ei meeldi see töö, ei pea ta seda tegema," leidis ta. Muidugi võis teenindajal olla lihtsalt halb päev, mis tingis selle, kuidas ta end ülal pidas, aga keegi ei käskinud tal sitas tujus tööle tulla, eriti kui ta töötas teenindajana, mis eeldas inimestega suhtlemist. Jumal hoidku, tema polnud suurem asi teenindaja, aga tal oli alati nägu naerul, kui ta mõnele üritusele läks või kellegagi intervjuu tegema pidi... Teisiti lihtsalt ei saanud. "Inimesed võiksid teha seda tööd, mida nad armastavad, siis ei oleks nad sellised... tuimad tükid."

"Mitte kõik inimesed ei saa töötada alal, mis neile meeldib," kehitas noormees enda õlgu, "samas muidugi ei ole õige ka enda tujutust teistele jagada." Colinil pole õnneks siiani ühtegi sellist hetke olnud, kus ta väga tujuka olekuga kedagi pildistama läheks. Siis ei tuleks kindlasti ühtegi head pilti kah. Loodetavasti suudab see teenindaja vähemalt korrakski naeratada, kui neile toidud lauale toob. "Küsi temalt pärast, miks tal halb tuju on," muigas Colin, "vaata, mida ta vastab." Oli kolm võimalust a) ta ei vasta üldse b) ta seletab tõesti kõik enda mured ära c) ta naeratab. Hmm...tahaks näha, kuidas neil siin läheb.

Tõsi ta on, tal endal oli kohutavalt vedanud, et tal oli selline töö, mida ta nautis, mis muidugi ei õigustanud neid, kellel polnud nii väga vedanud. "Aga vaat küsingi," lubas Lucy lõuga ette ajades. Ta ei peljanud inimestega suhelda, tema tööks oli minna ja küsimustega sisse sõita. Ja kui ta küsib, naeratab ta ise nii heasüdamlikult, et talle lihtsalt ei saa jätta rääkimata. Eks ole? "Aga kui ma enam reisida ei saa, miks mitte kuskil ettekandjana töötada," mõtiskles naine siis. "Siis või hiljem..." Saaks selle maigu suhu, mis tunne on teha midagi muud, sest ta oli väga üheülbalisel ametipostil.

OT: happy 900 posts~

Colin noogutas lühidalt, näol lai muie. Ta täitsa uskus, et Lucy seda teeks, sest naiselt võis seda täitsa oodata. Ta on ju eluaeg inimestele küsimusi esitanud. Mis see siin siis erinev oleks? "Sina ja ettekandja? Hmm... täitsa võimalik, et sa saaksid sellega isegi hakkama, aga ma arvan millegi pärast, et see ei oleks sulle piisav, et sa töötad mingid tunnid ära ja siis lebotad niisama. Sul peaks kogu aeg tegevust olema," sõnas Colin, aga eks elus tuleb kõik ära proovida, sest ega enne ei tea, kui pole teinud.

Muidugi on mõte temast kui ettekandjast natuke uudne ja värki, aga see, mida Colin arvas, oli naljakas ja mingil määral ka üsna täpne - ta tegeles kogu aeg millegagi: kui ei kirjutanud mõnda artiklit, oli pildistamas või sorteeris pilte või kontrollis oma artikleid fakti- ja grammatikavigade leidmiseks või korrastas oma arvuti kaustu või tegi midagi muud. Niisama jõude istuda talle eriti ei meeldinud. "Ütle ausalt, kas sa oled mu järele luuranud?" küsis Lucy naerusui. Kõlas küll nii.

"Jah, täpselt," lausus Colin muiates, "iga päev käin sul akna taga istumas ja jälgin igat su sammu. Ma olen tegelikult spioon ja hoian sul silma peal." Mnjah. Oleks see päriselt nii, ei oleks ta ilmselt mitte spioon vaid mingi friigist jälitaja. Ju noormees lihtsalt on naisest endale täitsa õige pildi maalinud. "Ma lihtsalt mõistan sind nii hästi," sõnas Colin pisut ülepakutud teatraalsusega, "ja ma peaks veel lisama, et me oleme kokku loodud, aga ei... see oleks liiga... lääge." Kuigi loodetavasti nad ikka püsivad koos nii selle lapse kui ka nende enda huvides.

Creepy. Lucy kuulas Colini juttu pisut põnevil ilmel, näol muie, nagu jutustaks mees mingit ägedat seika oma elust või mõnest põnevusfilmist. "Noh, spioon, ma loodan, et sa vahele ei jää," nokkis naine, jätmata meelega välja fakti, et see "spioon" oli juba vahele jäänud. Kuulnud, et Colin mõistab teda nii hästi ja nad oleksid nagu kokku loodud, kahvatus aga naeratus Luce'i huulil pisut. Kas see võis olla üks põhjustest, miks nende väike veiniõhtu just sellise pöörde sai? Et nende sõbraliku sõpruse taga oli tegelikult peidus peen keemia, mida kumbki ei märganud, sest see peitis end nagu paha geen, mis lõi välja alles pärast midagi maadraputavat? See kõik oli muidugi hea uudis, sest see tähendaks, et ta ei pea nende last - seda oli nii endiselt imelik mõelda, et nende laps... - üksi kasvatama, vaid Colin on tema kõrval. Mõneks ajaks pisut vaikinud segadus kogus uusi tuure. Ta peaks mõne hea sõbrannaga rääkima, sest neid mõtteid mõistis vaid teine naine. "See ei oleks lääge," lausus naine aeglaselt. "See oleks... natuke hirmutav ja natuke tore. Rohkem tore."

"Ma olen kindel, et ma olen ettevaatlik," noogutas Colin, tegemata välja faktist, et ta oli juba ennast reetnud, aga mis sellest vahel võis lihtsalt lolli mula ka suust välja ajada. Märganud naise näos korraga väga ehmunud või hirmul pilku, tõmbas Colin käega läbi enda tumedate juuste. "Vabandust, kui ma sind nüüd natuke hirmutasin või... sulle kuidagi muud moodi ebameeldivalt käitusin," lausus nooruk, sest ei osanud enda mõtteid paremini sõnadesse panna. Kuulnud aga naise väga aeglast vastust, kergitas tüüp pisut enda kulme. "Okeeeei, aga ära vaeva enda pead sellega. Mul on komme vahel mõtlematult midagi öelda," turtstas Colin, "aga tore, et see vähemalt rohkem tore on." See jutt siin kiskus veidraks ja nende õnneks ilmselt ilmus kohale teenindaja, kes sama tuimalt neile tellimused lauale asetas.

See jutt oli juba ülimalt veider, nii et Lucy oli mingis mõttes isegi tänulik, et see tuim teenindaja tagasi tuli ja meeldivalt lõhnavad taldrikutäied toitu nende ette asetas, tuues ühe valuga ära ka tellitud joogid. See tuletas meelde ka tema lubaduse, mistõttu naine, kui ettekandja oli oma töö teinud, pisut ettepoole nõjatus ja küsis: "Vabandage, kas kõik on korras?", kasutades hääletooni, mida kasutas ujedate inimestega - armastav, sõbralik ja siiras. Näis, kas ta saab nüüd pilgu osaliseks, kõnnitakse lihtsalt minema või öeldakse talle midagi.

OT: sorry XD The stage is yours

Colin jälgis huviga Lucyt, kui teenindaja nende juurde naasis. Loomulikult pidas naine enda lubadust ja küsiski neiult, mis teda vaevab. Noormees ei teadnud kumba ta jälgima peaks, kas naist või teenindajat. Mõlemat oli huvitav vaadelda. "Mhh??" oli teenindaja üsna ähmi täis, sest küsimus tuli talle ilmselt ootamatult. "Eeh... jah.... muidugi," kogeles noor neiu, naeratades hädiselt ja keerates end seejärel ringi. Nõtkel sammul jalutas ta kohviku poole tagasi. "Ta valetas," sõnas tüüp kohe, "ta täiega valetas, sest isegi mina sain sellest aru." Colin tõstis enda silmad Lucylt ning märkas seda sama teenindajat kohviku ukse juures nende poole vaatamas. Ehh. Ta kuulis? Colin viipas näitsikule ning manas ette kõige süütuma ilme, mis viimaks kulme kortsutava tüdruku naerma pani. Ja kohvikusse ta kaduski. "Voilaa," oli noormees endaga rahul. "Me suutsime ühe inimese naerma panna. Päev on korda läinud," sõnas Colin ning võttis ühe lonksu enda joogist.

Lucy silmitses teenindajat, kui see tema küsimust seedis, mühatades esimese hooga. Seda ei juhtunud vist iga päev, et kliendid talt küsisid, kas temaga on kõik korras. Enamus sussutas lihtsalt oma laua taga omakeskis. Kui Colin suu lahti tegi, pööras naine oma silmad mehele, noogutades selle sõnade saateks kergelt, ning vaatas taas teenindaja poole, kes neid jõllitas. Nähes, et neiu hakkas naerma, turtsatas ka Luce. "Päev on täitsa korda läinud," nõustus ta, mõeldes sellele, et korda on see läinud küll - tema väike teadaanne sai positiivse tagasiside, nad on endiselt heades suhetes ja nüüd said nad teha selle ühe heateo päevas. Skoor. "Head isu," lausus naine naeratades, enne kui kahvli võttis ja paar pennet läbi torkas, et need suhu pista. Toit viis keele alla! Pannud hetkeks kahvli käest, võttis Lucy pika varrega lusika ning kogus oma lattéklaasi pealt piimavahtu, mille peale oli omakorda pandud šokolaadikastet. "Suu lahti," hoiatas ta lustlikult, kui lusikat piimavahu ja šokolaadiga Colini poole sirutas.

"Head isu sullegi," lausus Colin ning haaras ka endale söögiriistad kätte, hakates enda praadi hävitama. Ta oli jõudnud alles esimese suutäie alla neelata, kui Lucy lusika tema poole sirutas. Noormees tõi kuuldavale ühe turtsatuse, kuid pistis siis lusikaotsa suhu, et mõnus piimavahu-šokolaadi segu endale suhu võtta. Nämma. "Mmm... ma tänan," sõnas nooruk, kui oli magusa suutäie alla neelanud. Tavaliselt eelistab kutt küll kanget musta kohvi, aga see latté piimavaht oli täitsa söödav. "Kuigi ma olen üsna kindel, et üks tavaline must kohv teeb sellele lattéle küll silmad ette," arvas Colin ja pistis endale uus suutäie suhu.