Fucking consequences

OT: @colin

Nende viimane kokkusaamine oli väga kenasti läinud - vähemalt alguses. Nad olid juttu ajanud ja selle jutuajamise käigus intervjuugi ära teinud, ta oli oma reisilugusid rääkinud, nad olid tema kõnelemise kõrvale veini joonud... ja märkamatult oli veini liiga paljuks saanud, nagu oli palju ka rumalaid mõtteid... Ta püüdis siiani täielikult aru saada, miks nii juhtunud oli, et nad õhtu Colini voodis lõpetanud olid. Ta polnud ju selline, kes end kergelt kätte andis ja seda isegi purjus peaga, mil tema kange iseloom suuremas osas säilis. Colin oli kuum ja meeldis talle - lähedase sõbra kombel -, see oli kindlasti oma osa mänginud, aga... Mitu "aga" jäi õhku püsima. Üks neist agadest oli see, et nad polnud kondoomi kasutanud, sest neil lihtsalt polnud ühtegi käepärast, milline vastutustundlikkus nende mõlema poolt, ise täiskasvanud inimesed. Karta ei osanud Lucy esiotsa midagi, enesetunne polnud tema tavapärasest olekust väga erinev ja tema kalendri kohaselt ei tohiks midagi karta olla. Siiski käis Luce umbes nädala möödudes apteegis ning ostis igaks juhuks rasedustesti... ei võta ju tükki küljest, pealegi on negatiivne tulemus täitsa positiivne teadmine... Seda nii kaua, kuni tulemus negatiivselt positiivseks osutus. Tõeline vedamine. See tähendaks seda, et ta ei saaks enam oma tööd teha, sest rasedana reisimine oleks nii talle kui ka lapsele ohtlik, kui laps aga juba ilmavalgust näinud, kus sa siis enam reisid... Mõte viimaks ometi paiksemale tööle jäämisest oli kordi tema peast läbi käinud, aga siiani polnud ta olukorrale lahendust leidnud... ja nüüd oli see olukord käes. Mida teha?

Alustuseks tuleks teatada inimesele, kes mündi teiseks pooleks on. Sestap leidis Lucy end päev pärast testi tegemist Eastside'il Spring Street Gallery ees taksost välja ronimas, et galeriisse kõndida. Colin oli loodetavasti siin.

Pärast Helenaga lahku minemist oli Colin ennast lihtsalt veel rohkem töösse uputanud. Varem tegi ta vähemalt pause, et tüdrukuga aega veeta, kuid nüüd oli tal ainult töö, stuudio ja tellimused. Lucy silma ette ei riskinud noormees veel minna, sest ta ei teadnud täitsa täpselt, mida ta ütlema peaks. Ei saa öelda, et pärast vahekorda oleks naine kohe pudrukuulina majast välja jooksnud, aga eks ta natuke teistsugune oli ikka kui tavaliselt. Colin oli kindel, et nad vajavad mõlemad natuke aega, enne kui uuesti teineteisega kohtuvad. Hetkel seisis noormees ühe seina ees, mille najale oli ritta pandud hulgaliselt maale. Tema käes oli paber, kuhu ta linnukesi tõmbas, kui ette antud maal olemas oli. Uued näitused olid alati parajaks peavaluks ja seda just siis, kui uued maalid saabusid. Kui galerii uks käis, vaatas Colin automaatselt sinna poole, sest uksel oli silt, et täna on galerii suletud ja siseneda võivad ainult asjapulgad. "Hei," sõnas Colin Lucyle ning asetas paberi ja pastaka ühele kastile, kust seest ta need maalid välja oli võtnud. Awkward. Peaks ta naist kallistama? Suudlema? Kätlema? Huh... "Kuidas sul läheb? Ma tean, et ma oleksin võinud sulle ise helistada või su üles otsida, aga... mul oli vaja mõne...asjaga tegeleda," lausus noormees.

Tõsi, ta oli hommiku Colini seltsis veetnud, aga arvatava musi, kalli ja voodisse toodud hommikusöögi asemel oli nende hommik olnud kohmetu, sest kumbki ei osanud - või tahtnud - midagi öelda. Laiali olid nad läinud üsna ametlike hüvastijättudega. Vähemalt olid nad mõlemad saanud aega järele mõelda ja mõelda ka sellele, kuidas edasi elada... eeldusel, et seks ainult seksiks jäigi. Nüüd oli aeg pomm galeriile visata, ta ei saanud seda endale hoida. "Hei," tervitas Lucy Colinit, kui galerii ukse juures seisma jäi, oskamata edasi toimida. Kohmetu oli olla. Millal oli tema kohmetu? Ei iial. Kui mees taas rääkima hakkas, astus naine edasi, silmad kergelt üle maalide libisemas, neid õieti nägemata. Ta hindas kunsti, aga praegu ei jõudnud ükski pintslitõmme või piksel temani. "Pole midagi," sõnas ta käsi kõhul kokku pannes, oskamata nendega midagi targemat peale hakata. "Ma ei lähe Afganistani," teatas Luce siis konkreetselt, hakkamata ümbernurgajuttu ajama. Miks keerutada? Samas ei tahtnud ta nätakat kohe ära anda, vaid mängis teadmisele, et Colin oli tema sõjakoldesse mineku vastu.

Colin naeratas naisele, sest tundus et mees ei olnud ainuke, kes ennast natuke veidralt tundis. Ta mõtles juba, kuidas viia jutt nende eelmisele kohtumisele, kui Lucy korraga ühe uudise lagedale tõi. Ühe hea uudise. Tegelikult lausa väga hea uudise. Colin hakkas imestusest kergelt naerma. "Päriselt? Täiesti päriselt? Vauu. See on ju super," lausus mees, vaadates naisele otsa ja sellise hea uudise pärast tundus ka õige naist kallistada. Just nii ta käituski. Ta embas naist tugevalt ning astus siis ilusti viisakalt sammukses või poolteist tagasi. "Kust selline muutus?" laiutas mees käsi, olles endiselt selle uudise üle väga õnnelik, sest korraga oleks justkui mingi kivi südamelt langenud. Ta ei pidanud enam lugema päevi, mil Luce veel Tree Hillis on ja samuti ei pidanud ta mõne kuu pärast hakkama lootma ja palvetama, et naine tervelt tagasi jõuaks.

Ja tal oli niivõrd õigus... Colin lõi lausa särama. Huvitav, kas mees märkas, et ta embuse ajal absoluutselt ei liigutanud, tegemata isegi katset vastu kallistada? No jah, ta sai mehest täiesti aru - panna end tema olukorda, saata oma hea tuttav, kes on kõigele lisaks naine, olgu nii tugeva iseloomuga kui tahab, kohta, kus kõige paremad sõdurid surma saavad, ja selle juures head nägu teha, sest see naine on ise mineku poolt; see võis päris nõme olla. Colini järgmine küsimus oli aga see, mida ta oodanud oligi. Sellele oli ainult üks aus vastus, ja selleks polnud "ma mõtlesin ümber, see on ohtlik". "Ma olen rase," vastas Lucy tõsiselt, pruunid silmad mehe omadesse vaatamas. Pomm on maandunud.

Automaatselt oleks Colin ilmselt küsinuda, et kas Lucy teeb sind mingit halba nalja või, aga naise liiga tõsine pilk ütles, et see ei olnud nali. Oppaa. Üks asi on petta enda tüdrukut teise naisega. Hoopis midagi muud on see naine rasedaks teha. Kõige hullem oli muidugi see, et Colin ei olnud sugugi kindel, millised on tema tunded naise vastu. Kindlasti oli Lucy talle suurepärane sõber ja ta nautis temaga koos veedetud aega, aga kas nad on ka armunud ja valmis perekonda kasvatama, sest nagu naise otsusest, mitte Afganistani minna, võib välja lugeda, siis lapse kavatseb ta alles jätta. "Ja see on minu laps nagu ma oletada võin," sõnas Colin. Duh, Scherlock. Ta asetas enda parema käe kuklale ja tõmbas siis käega mööda enda kaela, kuni käsi hoopis paremas teksataskus lõpetas. "Täiesti ausalt - ma olen sõnatu. Ma ei tea, mida öelda või mida ma peaksin ütlema," lausus noormees. Ta sulges hetkeks silmad ja hingas sügavalt välja, et enda mõtteid koguda. "Ma oletan, et sa oled ka arsti juures juba ära käinud ja asi on täiesti kindel," kergitas Colin pisut enda kulme, et naisele küsivalt otsa vaadata. Ega muidu ei oleks Luce vast siia kohale tulnudki. Muidugi oli Colin mõelnud, et ühel päeval saab ta isaks, aga mitte nii ootamatult ja kohe kindlasti mitte praegu. Tal ei olnud sellele lapsele ju mitte midagi peale enda hoole pakkuda. Ja niimoodi orav rattas ta küll olla ei tahaks, kui ta endale esimese poja või tütre saab. "Aga hoopis parem küsimus on vist see, et mida sa üldse minu vastu tunned? Kui sa muidugi tunned üldse. Ma arvan, et ma räägin meie mõlema eest, kui ma ütlen, et too õhtu lõppes meie mõlema jaoks natuke teisiti, kui me alguses arvasime," sõnas mees, kui oli Lucyle jälle sammukese lähemale astunud.

Lucy jälgis, kuidas Colin seda infopommi seedis, püüdes silmadega mehe olekust maad ja ilma välja lugeda. See ei olnud just asi, mida iga päev kuulis, vähemalt Colini puhul arvas ta nii olevat. Aga kes teab. Lapse kavatses ta küll alles jätta - tema keha, tema valik -, sest kuigi ta armastas oma tööd, tahtis ka tema mõne eriti kurnava reisi ajal lihtsalt puhata, mitte ringi rabeleda... oli ka neid hetki. Laste ja perekonna vastu polnud tal samuti mitte midagi, talle meeldisid lapsed, aga kõik tema senised suhted olid olnud lühiajalised, sest enamasti oli teiseks pooleks mõni kohalik tema järjekordse tööotsa ajal, ja ärasõit lõhkus sidemed... Kui aga Colin suu avas, teenis mees naiselt ära üsna etteheitva pilgu. Kelleks Colin teda peab? No jah, mees ei teadnud tema suhetest ja asjadest, aga ikkagi... "Ma tegin mitu testi," vastas Luce. "Kõik olid positiivsed. Vaevalt et need kolm testi kõik defektiga olid..." Vaikides tunnistas ta, kuidas Colin talle lähemale astus, ega suutnud otsustada, kas peaks sammu tagasi astuma või paigale jääma või hoopis edasi liikuma. Nüüd on see koht, kus ta kas valetab häbitult või puistab südant, ja tema eelistas tavaliselt teist varianti. "Sa meeldid mulle," vastas Lucinda ausalt, viimata hetkekski pilku Colini näolt. "Aga pigem sõbrana... kuigi mulle on öeldud, et kui ma olen joonud, olen ausam... nii et ma ei tea isegi, kas sa meeldid mulle rohkem sõbra või võimaliku elukaaslasena." Seda öeldes tõmbusid naise palged roosakaks. Kah romantiline vestlus.

Colin noogutas naisele ning tundis, kuidas süda tema sees taguma hakkas, aga seda pigem hirmust selle ees, et temast võib isa saada. Või pigem vist saabki. "Arsti juures tasuks ikka millalgi ära käia... ja kui sa tahad, siis ma võin kaasa tulla," lausus noormees, sest ta oletas, et see on õige ja turvaline asi, mida öelda. Näitab, et ta ei karda seda, mis neid ees ootab, ja tunneb selle vastu isegi huvi. Kuigi hetkel oli pigem segadus kõik, mida ta tundis. Sõbrana... Too õhtu muidugi nii ei tundunud, aga nad olid siis ka mõlemad korralikult joonud. Colin tõmbas uuesti käega läbi enda juuste, hingates sügavalt välja. Ja mis sellest kõigest siis välja peaks tulema, kui nad sõbrad on? Üks suur segadus. "Eks selle saab ju välja uurida..." lausus noormees ja vajutas enda huuled naise omadele, asetades enda käed tema õhetavatele põskedele. Neil ei ole enam nagunii midagi kaotada. Colin oli kindel, et teda see suudlus külmaks ei jätnud, aga kuidas oli Lucyga? Astunud sammukese eemale, vaatas tüüp naisele küsivalt otsa? Kas ta tundis midagigi?

Colin pakub end arsti juurde kaasa tulema? See kõlas, nagu nad oleksid juba paar, tähendab, endas selgusele jõudnud ja leidnud, et nad ei ole mingid võõrad, kes kogemata ühe öö alkoholi toimel linade vahel möllasid. Siiski ei jõudnud Lucy hakata mehele midagi vastama, sest juba oli see oma järgmise repliigi ära öelnud ja tema suu suudlusega sulgenud, tehes seda piisava õrnusega, aga kindlalt. Oh sa kurivaim... Kaotada pole neil tõepoolest enam mitte kui midagi, kahju oli juba tehtud. Kui Colin temast taas eemaldus, hammustas naine kergelt huulde, palged veel punasemad. Praegu oli ju veel liiga vara öelda, et hormoonid möllavad? "Okei, rohkem selle teise variandi poole," tunnistas ta.

Colin vaatas pinevalt naisele otsa, teadmata täitsa täpselt, kas see puna naise põskedel oli nüüd hea või halb. Loodetavasti ikka see esimene variant. "Hmm... võimalik elukaaslane?" küsis Colin kergitades enda kulme. Üks asi on teada saada, et varsti liigub siin maa peal üks väike olevus, kes sind ühel heal päeval issiks hakkab kutsuma, aga hoopis teine asi on kellegagi kokku kolida. Huh. Muidugi on tüüp juba pikemat aega plaaninud kodust lahkumist, aga praegu tal küll selleks võimalusi pole ja no ta ei taha ju naise ülalpidamisel olla. See ei oleks lihtsalt õige. "Sul ei ole siin ju oma elamist nagu ma aru olen saanud... sa elad enda vanemate majas nagu ka mina," sõnas noormees ja vaatas naisele kergelt muigvel pilgul otsa, hakates turtsuma. Jamh. Ja nemad hakkavad last kasvatama. "Ma peaksin sulle vist sinu enda huvides enne midagi ütlema, kui me siit edasi läheme," lausus Colin natuke tõsisemal ilmel, sest ta ei teadnud, kuidas Luce seda võtab, "kui ma sinuga voodisse läksin... mul oli oma tüdruk olemas... ma ei ole temaga enam koos ja ma rääkisin talle sellest... muidugi ilma sinu nimeta... aga ma arvan, et sa peaksid seda teadma ja ma ei ole tavaliselt selline, kes mitme naisega tegeleks. Seega ma arvan, et ma peaksin sinu ees vabandama, et ma su sellisesse... olukorda olen pannud." Nüüd oli see vähemalt öeldud. Mis sellest saab? Noh, eks seda näeb nüüd Lucy reaktsioonist.

Võimaliku elukaaslase all mõtles Lucy kedagi, keda armastatakse nii palju, et tahetakse temaga koos elada... vähemalt nii lähenes asjadele tema. "Ma pole siiani näinud vajadust siia endale elamist hankida," vastas naine. Colin sai ju isegi aru, et ta viibis siin nii harva ning rändas nii palju ringi, et vanematekodust piisas täiesti, kuna ta siin nii lühikest aega viibib... Nüüd pidi see muidugi muutuma, sest nüüd oli tal tõesti oma elukohta vaja - vanemate turjal ta niimoodi elada ei tahtnud, et sööb kahe eest ja kasutab nende külalislahkust eriti nahaalselt ära. Kui Colini nägu aga tõsisemaks muutus, muutus ka tema tähelepanelikumaks. Mis nüüd? Vaikides kuulas Luce uue info ära. Nii et ta ajas Colini ja selle tüdruku lahku? See ei tekitanud temas teps mitte head tunnet - see vahejuhtum polnud kohe kindlasti planeeritud -, tema pärast oli kuskil Tree Hillis (kus mujal) nüüd üks murtud südamega naine. No jah, tore seegi, et Colin mitmenaisepidaja ei ole, aga see ei rõõmustanud teda just palju. "Mul on kahju..." pomises Lucy. "Ma ei mõelnud selle peale üldse, et sa suhtes oled - olid."

Ilmselt nüüd läheb naisel seda siiski vaja. Võibolla mitte kohe alguses, aga ühel hetkel kindlasti. "Ja nüüd? Hangid kohe maja või piisab korterist?" uuris noormees, sest ta tõesti ei osanud enam millestki rääkida ja vähemalt oli see küsimus teemasse. Peab ikka kindel olema, et tema lapse emal on hea olla. "Ma ei tea, kas see peaks kuidagi su enesetunnet paremaks tegema, aga asjad olid juba enne seda õhtut minu sees selle neiu suhts natuke muutunud... see õhtu lihtsalt andis viimase tõuke, et ma suhte lõpetaks," sõnas Colin, "aga kohe kindlasti ei pea sina ennast süüdi mõistma. Sa ju ei teadnud, et ma suhtes olin. Ma oleksin pidanud ise sellega arvestama." Nende vahel ei tulnud see lihtsalt kunagi jutuks. Ega Colin ei teadnud ju ka täitsa täpselt tol õhtul, kas Luce on vaba või ei. "Ma ei pea vast sellepärast muretsema, et sul kuskil teisel pool maakera mõni abikaasa või poiss-sõber leiduks?" uuris Colin õrna muigega. Olukord oli liiga tõsiseks läinud.

Hea küsimus. "Ma ei tea... Ma pole selle peale veel mõelnud," vastas Lucy kergelt õlgu kehitades. Ilmselt võtaks ta korteri, sest maja oleks tema jaoks liiga suur eeldusel, et ta üksi elab. Kui Colin peaks temaga kokku kolima, oleks vast pisut teine lugu. Tore see muidugi oleks, sest ta ei tahaks olla järjekordne üksikema. See oleks lapse suhtes ebaõiglane. Colini järgmised sõnad teda just ei lohutanud, aga nii palju aitas see ikka, et tal polnud enam tunnet, nagu ta oleks täiusliku suhte lõhkunud. See leevendas olukorda õige pisut. Mehe küsimusel oli soovitud efekt, sest Lucy turtsatas kergelt, kerge naeratus näole tekkimas - talle ei meeldinud tõsised asjad, ta tahtis naeratada ja naerda ja olla lõbus, mitte tusatseda, sest see pani tal pea valutama. "Ei ole, võid rahulik olla," vastas naine lustlikult. "Kujutaksid sa ette long-distance abielu? Tavalist suhetki niimoodi hoida on raske, eriti kui te teineteist enam kunagi ei näe." Ta läks ju harva ühte või teise kohta tagasi, vähemalt tööasjus küll.

Colin noogutas ja ei hakanud seda teemat rohkem sorkima, sest tundus, et ega Lucyl ei ole ka kõik need asjad läbi mõeldud. Aga ta ei peagi seda kõike üksinda otsustama, sest noormees kavatseb ju teda kenasti toetada ja aidata ja noh... kas nad nüüd siis olid nagu paar? Ausalt öeldes oli mingi segadus ja veidrus ikka veel nende vahel, justkui ei suudaks nad teineteise seltsis vabalt olla. "Väga tore. Nii et... siis me kavatseme edaspidi toimida nagu...paar?" küsis Colin, et natuke selgust luua. Mis kuradi asi nad siis nüüd olid? Tundus nagu paar, aga jutt kiskus teises suunas. "Ega ei kujutaks küll, aga noh... eks kõik ole võimalik," arvas tüüp õlgu kehitades ja kergelt naerdes. Mnjah... Helena oli ju ka LAs, kui see nende väike õhtune seiklus aset leidis. "Kas sul on tänane päev vaba... selles suhtes, et kas sa tahad ära minna või ootad sa kuni ma enda tööga ühele poole saan ja läheme siis... kuskile, kus me natuke rääkida saaksime, sest tegelikult ei maksta mulle siin selle eest raha, et ma enda suhteid klaarin," muigas noormees. Hetkel oli ta küll üksi, aga kunagi ei tea, kuna boss võib sisse astuda.

Õhkkond oli tõesti hoolimata ettevaatlikult tehtud katsetest seda vabamaks muuta pisut jäik. Tegelikult oli nii õige ka - tema jaoks oleks natuke veider kohe ülimalt hästi läbi saama hakata, nagu oleks nende vahel juhtunu ja selle tagajärg midagi täiesti normaalset ja igapäevast, nii et fakti, et ta 95% kindlusega rase on, mikski pidama ei peaks. Colini küsimust kuulnud, vaatas Lucy kõrvale, silmad üle maalide liikumas, kui ta mõttes õigeid sõnu otsis, mida öelda, ning lõpuks pilgu taas mehele pööras. "Mulle see meeldiks... Ja ma võin oodata küll, pean niikuinii bossile helistama." Et teda hoiatada - pigem teha "võib-olla olen" kõne ja valmistada oma boss selleks ette, et võib tulla "olen" kõne kui teha kohe "olen" kõne.