Fucking consequences

"Aga teeme ehk nii, et ma püüan selle arstiaja homme pisut õhtupoole saada ja pärast seda käime mu vanemate poolt läbi?" jõudis Lucy siis variandini, mis nende käikude koguulatust ja ajakulu ehk pisut vähendaks. "Nad on kindlasti kodus, pealegi on siis meil kindel vastus olemas... loodetavasti." Loodetavasti - ta ei teadnud täpselt, kui kiirelt need asjad käivad. Colini märkuse peale hakkas ka naine naerma. "Kõiges on süüdi alkohol," turtsus ta, lisades oma naerule vaikse "oh-i", kui Colin ta pisut lähemale tõmbas. Olgugi et ta polnud meil siin mingi värske õieke, tuli see pisut ootamatult, aga mitte ebameeldivalt ootamatult, sest ta polnud veel jõudnud harjuda mõttega, et on Coliniga vot nii lähedane. Nad olid enne seda, ee, saatuslikku õhtut olnud lihtsalt sõbrad. "Tere-tere" sõbrad, mitte "musi-musi" sõbrad.

"Mulle sobib," vastas noormees. Tegelikult õhtune aeg oligi parem, sest siis sai päeval enne muu jamaga ära tegeleda ja õhtul ennast siis muudele asjadele häälestada. "Natuke niru oleks vist tõesti minna ja öelda, et nad saavad võibolla lapselapse," oli Colin sellise plaaniga täiesti päri. Mida kindlam asi on seda parem. Noormehe põhiliseks hirmuks oli see, et ema ja Phoebe on veel Helenas nii kinni, et näevad Lucys ainult seda naist, kes tüdruku ja Colini lahku ajas, kuigi tegelikult on naisel selles väga väike osa. Inimeste arvamusi on aga väga raske muuta. "Alati," noogutas Colin hoolega, mitte et ta ennast tegelikult kuigi tihti täis jooks. See, et nooruki käik naist ehmatas pani mehe vaid muigama. Peaasi, et ta tüüpi eemale ei lükanud, sest vot see oleks veider ja ebameeldiv olnud.

Ainult nii väike osa, et ta on suure tõenäosusega rase. Milline tühine asi. "On sul veel stuudioga abi vaja?" päris Lucy siis, vahetades teemat, kuna eelmised olid end kenasti ammendanud, aga vaikuses kõndida oli pisut kohmetu. "Kuna ma siinkandis rohkem aega veetma hakkan, saan veelgi rohkem kaasa aidata, kui see aitamine just minu värviga üle kallamist ei tähenda," lisas naine siis lõbusalt, meenutades nende viimast stuudiosessi, mille käigus talle kogemata (?) potitäis valget värvi pähe sadas ja ta ainult tänu sellele vahejuhtumile nüüd blond oli.

"Kui sul väga palju aega üle on, siis mingeid pisemaid asju on ikka siin-seal veel teha," lausus Colin. Suurem osa oli nüüd tehtud. Jäänud on ainult sellised väiksemad kõpitsemised, mis võtavad lihtsalt aega. "Sul pole põhjust seda karta, sest värvimistega olen ma enam vähem lõppu jõudnud. Paaris kohas veel üksikud pintslitõmbed ja ongi kõik," rääkis noormees sellest, mis puudustas värviga mätserdamist. Hea, et naine tookord vähemalt valge värvigi sai, mis siis oleks saanud, kui tegu oleks olnud roosa, rohelise või mõne muu sarnase erksama värviga.

Aega oli tal nüüd kohe kindlasti üle. Colini sõnade peale Lucy turtsatas. "Siis on sinu asi mulle helistada või sõnum saata, et on vaja kedagi, kes siin-seal pisemaid asju teeks," esitas ta oma tingimuse. Muidugi oli ta valmis ka kutsumata tulema ja käsi külge panema, aga viisakusest võis ju meest hoiatada. Vähemalt ei hakka enam värv lendama, see on peamine. Justkui tellitult ilmus nähtavale üks üsna viisaka välimusega kohvik, mille laudu ka väljas varjulises kohas oli, ning naine seadis sammud kohviku sissepääsu poole, kindel selles, et Colin talle järgneb. Enne kui nad saavad laua taha istuda, tuleb teatada, et nad istuvad väljas - sest oleks patt sellise ilmaga siseruumides passida. "Oota hetk," lausus Luce, kui kohvikuuksel ümber pööras, et hetkeks mehe poole vaadata, ning suundus siis kohvikusügavusse, et sealt mõned sekundid hiljem naasta. "Kuhu me istume?" Ja jälle ei lasknud ta mehel enda eest midagi teha, vaid haaras ohjad.

Colin noogutas kiirelt ja lühidalt. Kui tuleb enne ühendust võtta, siis saab ta sellega täiesti hakkama. Noormees jalutas naise eeskujul kohviku juurde, kuid jäi siis välja ootama. Ta toetas enda selja vastu seina ning surus käed taskusse. Mida see Luce nüüd veel ajama läks? "Sinna," pakkus Colin ja viipas laua poole, mis oli varjus, aga siiski päiksele lähedal. Mõnus. Nüüd sai tüüp ka pihta, mida Lucy seal sees ajamas käis. Tundub, et nooruk peab ümber õppima, et ta ei käi enam mõne keskkooli teismelisega, vaid täiskasvanud naisega, kes saab ka üksinda väga hästi hakkama. Suur muutus, aga küll Colin sellega kaasa läheb. Tõuganud ennast seinast lahti, jalutas ta koos naisega vaba laua suunas, istudes ise ühele toolile, jättes naisele koha enda vastas. "Muideks. Ma tean, et nüüd on see asi küll natuke raskendatud, aga ma plaanisin suvel kuuks või nii kuskile Aafrikasse minna jälle. Ma saaksin ühe enda endise ülikooli projektiga kaasa minna. Ideeliselt kui arstid lubaksid, saaksid sa ju kaasa tulla... kui sa muidugi ise tahad," seletas noormees. See lapse uudis tuli ju nii äkitselt, et Colin oli täiesti unustanud, et tal olid siin ja seal juba mõned plaanid tehtud, mis nüüd ilmselt kas ära jätta või muuta tuleb.

Täiskasvanud ja mainitavalt vanema naisega oli tegemist jah, eriti veel üsna iseseisva naisega, kes peab samamoodi harjuma, aga sellega, et ta pole enam üksi. Igas mõttes. Kõndinud Colini poolt näidatud laua juurde, istus Lucy vabale kohale. Kui mees rääkima hakkas, kergitas naine kergelt kulme, kuulates huviga, mis Colinil öelda oli. "Oo," tegi ta, kui mees oli lõpetanud. "Ikka tahaksin. Kui suvel, siis ei tohiks sellest vist veel väga suurt probleemi olla..." Suurt probleemi näiteks suurema kõhu näol, aga seda peaks juba arstidelt kuulma, mitte ise spekuleerima. "Ma saaksin ehk sealgi natuke tööd tehtud," arvas Luce lootusrikkalt.

Väljend 'suur probleem' pani mehe kergelt turtsatama, sest ilmselt mõtles Colin selle all suurt kõhukest, mis naisele varem või hiljem ette peaks tulema. "Ei, sina läheksid sinna ikka puhkama," lausus Colin, "kas keegi on sulle varem öelnud, et sa oled ikka täielik töönarkomaan?" Holloway naeris kergelt ning toetas enda küünarnukid lauale, et naisele pisut lähemale kummarduda. Kõige naljakam oli just see lootusrikkus naise hääles, justkui peaks ta selle lapse tõttu nii suurest asjast loobuma nagu töö. "Ma olen kindel, et mõned kuud puhkust ei teeks sulle halba," sõnas Colin.

Colini märkus tekitas Lucys hetkeks "ei, mis mõttes" reaktsiooni, sest tema jaoks oli reisimine midagi, mida ta tegi selleks, et töö tehtud saaks... Järele mõeldes ei tulnud talle viimase viie aasta jooksul külastatud kohtadest meelde ühtegi, kuhu ta oleks läinud eesmärgiga puhata... ju vist sellepärast, et ta sai vähemalt enda arvates töö käigus ka end vabaks lasta. See on see, kui teed midagi, mida armastad nii palju, et sellega tegelemine tundub lõbuna, mitte tööna. "Mina ja töönarkomaan?" kordas naine naerusui. Järgmisena tahtis ta vastu vaidlema hakata, et ei ole ikka küll, sest ta ei tööta kogu aeg ja sellist asja nagu tööst tingitud stress pole ta endal veel täheldanud, kuid hakkas selle asemel naerma. "Võib-olla isegi olen... Ma ei tea. Kas töönarkomaania tunnuseks pole mitte apaatia kõige muu vastu?" arutles Luce. Kõige muu vastu ta küll apaatiline polnud.

Colin noogutas naise sõnade peale. "Ütle mulle, milla sa viimati lihtsalt niisama... olid. Sa ei mõelnud ühelegi artiklile, tähtajale ja jätsid enda kaamera koju. Ühesõnaga sa ei teinud midagi, mis puudutaks sinu tööd," uuris noormees, kalluatades kergelt enda pead ühele küljele, oodates, mida naine selle peale kostab. "Minu jaoks on töönarkomaan inimene, kes suurema osa enda ajast kulutab tööle. Ma saan aru, et su tööks on miski, mida sa armastad, aga kas sa ei karda, et võib tulla hetk, kus see kõik sulle vastumeelseks muutub, kui sa seda kogu aeg teed. Nagu et sellest saab kohustus mitte hobi ja töö enam," üritas Colin enda seisukohta Lucyle rohkem lahti seletada, kuigi ta ei olnud kindel, et see tal õnnestus.

Colinil oli tegelikult õigus. Juba see vastas tõele, et ta ei läinud praktiliselt kunagi hotellist või kämpingust või kust iganes ta parajasti peatus välja ilma oma kaamera ja pahatihti ka sülearvutita - tänane päev oli tõesti erand, sest tema kaamera puhkas tema vanematekodus kirjutuslaual läpaka kõrval. Tema telefoni kalender oli täis reisikuupäevi ja artiklitähtaegu ja ürituste toimumisaegu ja kõike seda, mis hõlmaks tööd... pluss vanemate ja venna sünnipäevad. Ja ta käis igal pool ringi, mõeldes, kust annaks midagi põnevat välja võluda, pildistada, kirjutada, mis iganes. "Ma ei tea," vastas Lucy vabandavalt naeratades. "Seitse aastat tagasi?" Ja see oli veel aeg, mil ta ülikoolis käis ning õpingutele pühendus, mitte ei töötanud. Kui Colin enda seisukohta põhjendama hakkas, toetas naine lõua käele ja heitis kiirpilgu ettekandjale, kes neile menüüd tõi ning seejärel lahkus. Praegu ei suutnud ta küll ette kujutada, et tema töö muutuks talle vastumeelseks, sest ta nautis seda, kui sai erinevaid kultuure jäädvustada nii pildis kui ka sõnas. Tal tuli meelde vast ainus kord, mil ta oli mõelnud, et ei taha seda artiklit kirjutada, mis parajasti käsil, aga seda ainult sellepärast, et väljas oli olnud pea 34 kraadi, hotellitoas vaat üle 40 ja ta oli unistanud ujumaminekust, aga artikkel tuli valmis saada. "Ma olen üht ja sama tööd teinud peaaegu kuus aastat ja pole siiani ära tüdinenud," käis Luce enda kaitseks argumendi välja, kuigi see ei näidanud midagi, sest kuue aasta pärast võis tulla midagi, mis töö vastumeelseks muudaks. "Ma ei ole lihtsalt siiani tundnud meeletut vajadust puhata, sest ma saan vähemalt enda arvates reisides piisavalt puhata. Ma olen selle pingega harjunud, mis kaasneb lennujaamade ja ajavahe ja võimalike raskustega," põhjendas ta. "Neid vitsu, mis ütleksid, et nüüd aitab, pole ma veel saanud... kuigi miski ei välista nende tulekut."

"No näed siis," lausus mees, varjamata väga seda imestust, mis tema näole ilmus, kui ta naise vastuse sai. Seitse aastat?! Okei, Colin ei olnud üldse arvestanud, et ta kohe nii suure numbri saab. Aga see ainult näitas, kui palju kulutab naine aega enda tööle. "Aga kust sa tead, et kuue aasta pärast ei taha sa enam ühtegi kaamerat näha ja ühtegi artiklit kirjutada?" uuris poiss, kuigi see küsimus oli pigem oletuslik, sest kuus aastat on pikk aega ja võibolla tõesti Luce ei ole selline inimene, kes enda tööst ära tüdineks. "Võibolla peaksid sa siis lihtsalt proovima see üks reis... ainult üks, kus sa ei tee mitte midagi muud peale puhkamise," laiutas Colin käsi ja võttis menüü kätte. Toetanud enda selja toolile, jäi ta Lucyle mõneks ajaks otsa vaatama, enne kui silmad sellele viis. "Ja siis saad selle kohta artikli kirjutada, kuidas oli olla reisil, kus sa ei teinud tööd," pomises Colin, tuues kuuldavale ühe turtsatuse.

Polnud üllatus, et tema vastus Colinile ootamatuna tuli. See ei olnud järele mõeldes tõesti eriti normaalne, et seitse aastat kohe, aga tema kaitseks - ta ei tundnudki vajadust puhkuse järele. "Ei teagi," vastas Lucy kergelt õlgu kehitades, kui menüü avas ja sellele põgusa pilgu heitis, haaramata sealt tegelikult midagi. "Tahad sa öelda, et keelad mul arvutit ja kaamerat kaasa võtta?" küsis naine kerge muige saatel. See oleks katsumus küll, sest kui tal kaamerat kaasas poleks ja ta näeks midagi, mida jäädvustada tasuks, tekiks ilmselt midagi võõrutusnähu taolist. Aga ta võib ju üritada. Kunagi peab võõrduma ka. Colini märkuse peale hakkas Luce naerma. Artikkel mittetöötamisest. See on sama hea, nagu marodöör kirjutaks avaliku vara hoidmisest. Pööranud enda tähelepanu nüüd menüüle ja seal pakutavale, lubas Lucy endale hetke, et mõelda, mida ta tahaks, ning tõstis siis pilgu. "Mida sa võtad?"

"Ma ei mõelnud tegelikult sellele, aga see kõlab täitsa hea plaanina," sõnas Colin, vaadates naisele lõbusalt ja pisut ülbel ilmel otsa. Ilmselt saab see raske olema, aga küll Luce selle ühe reisi üle elab. Pole seal midagi nii rasket. Kaamera võiks ta veel võtta, aga mitte mingil juhul arvutit. Kui naine noormehe märkuse peale naerma hakkas, vangutas tüüp aeglaslet enda pead, näol naeratus. Lucyl oli kena naer ja naeratus. "Mm... ma vaatasin seda...kebabieinet," sõnas Colin, kui oli kiirelt enda sinistel silmadel mööda menüüd käia lasnud. See oli esimene, mis talle silma jäi. Loodetavasti on hea ka. "Ja mida sina võtad?" uuris Colin vastu, asetades menüü lauale.

Kuulnud Colini vastust, turtsatas Lucy kergelt. "Kurat," poetas ta naerusui, sest pani ju Colinile pahad mõtted pähe. "Õnneks on mu telefonil ka kaamera!" teatas naine siis võidukalt. "Telefoni kaasavõtmist sa mul keelata ei saa!" Praegu tundus, nagu nad oleksid pikaaegne paar, kes on teineteise kallal nokkimisega nii ära harjunud, et see tuli iseenesest. No jah, kui nad juba praegu nii normaalselt läbi saavad, ei tohiks mingisugune... kooskulgemine, et mitte öelda kooselu, probleeme valmistada. Menüüs oli rohkelt maitsvaid roogi ja raha ei olnud tema jaoks probleem, aga Lucy ei osanud ikka midagi asjalikku välja valida. Võimalusi oli terve virn... "Ma ei suuda otsustada, kas nelja juustu penned või see lastepraad," sõnas ta menüü lehti edasi-tagasi keerates. Joogi osas võis otsuse langetada siis, kui söök oli valitud.