Kaks kuud... peaaegu

"Eks ma üritan ennast siis vaos hoida," muigas tüdruk, tõmmates enda jalad diivanile. Jace ju ütles, et ta peab ennast koduselt tundma ja nii tundis ta ennast igati mugavamalt. Täitsa kaissu ta tüübile ei pugenud, aga kergelt tema vastu toetamise vastu polnud Michelle'il midagi. Vajutanud puldil Play nuppu, asetas näitsik selle lauale, suunates pilgu hetkeks mehele ja siis ekraanile. Täitsa mõnus oli niimoodi. Oleks nüüd see film veel ka hea.

"Ei pea sa ennast midagi vaos hoidma. Ega mina ei pahandaks, kui sa peaksidki pisaravee valla päästma," lausus Jace täiesti tõsisel toonil. Sel juhul ta ilmselt lohutaks natuke Jilli ja kõik olekski jälle korras. Mehele ei jäänud märkamatuks, kui näitsik end kergelt tema vastu toetas, olles ilmselt selleks veel liiga tagasihoidlik, et talle kaissu pugeda. Ei olnud üldse vaja imestada. Küll aga libistas ta ühe käe ümber näitsiku õlgade, sättides end seejuures filmivaatamiseks võimalikult mugavasse asendisse.

Jill muigas ja vaatas mehele otsa, vajutades tema põsele ühe musi veel enne, kui telekast üks meeshääl rääkima hakkas. Tüdruk keskendus alati teleka vaatamiselt täielikult filmile ja talle ei meeldinud, kui teised kõike kommenteerisid. Seega oli väga mõnus lihtsalt vaadata, mõtiskleda erinevaid filmiga seonduvaid mõtteid ja lihtsalt olla ühe väga kalli inimese kõrval. Mis puutus filmi endasse, siis see meeldis Michelle'ile, kuigi seal oli päris korralikult vandesõnu. Näitlejate valik ja töö oli tema arvates suurepärane. Nutma tüdruk ei hakanud, küll aga oli mõne stseeni ajal ta sellele üsna lähedal. Pugenud enne lõppu Jace'ile kaissu, asetas ta enda pea tema rinnale, silmad endiselt telekaekraanil... and there goes the happy ending...

Ka Jace oli sellist tüüpi inimene, kes ei kippunud filmi ajal lobisema, kuna see segas vaatamist. Õnneks polnud ta veel ühegi kontrollimatu lobasuu seltskonnas filmiõhtut pidanud. Kuna Jace oli filmi juba korra näinud, ei olnud selles tema jaoks küll midagi uut, aga see ei tähendanud, et teisel korral enam üldse huvitav ei oleks. Aeg-ajalt heitis mees mõne pilgu ka Jillile, kes suutis end tõepoolest taltsutada, püsides pisaravabana. Jace'i näole ilmus kerge naeratus, kui Jill talle kaissu puges. Sellises asendis vaadati ka filmi viimased minutid ära, kuni lugu oma õnneliku lõpu leidis. "Kuidas film tundus?" uuris Jace, kui lõputiitrid ekraanil jooksma hakkasid.

"Täitsa hea oli," vastas tüdruk alguses üsna mitte midagi ütleva vastuse. See on peaaegu sama hea, kui öelda, et film oli normaalne. Ajanud ennast natuke rohkem püsti ja nii, et ta Jace'ile otsa saaks vaadatam hakkas ta pikemalt rääkima. "Noh, neid vandesõnu oli võibolla minu kõrvade jaoks liiga palju, aga filmi teema iseenesest oli lahe. Näitlejad olid ka väga hästi valitud," rääkis Michelle kergelt muiates, "ma muidugi ei saa aru, mida see mees üldse enda eelmises naises veel nägi. Üldse kõik käitusid, nagu oleks tema see hull... noh jah ta sai just hullumajast välja, aga keegi ei pööranud tähelepanu sellele, mida see naine tegi. Ta pettis ju teda ja see oli temast väga alatu." Ilmselt kui tüdruk veel natuke kõike nähtut seediks, võiks ta veel pikalt sellest filmist rääkida.

Jilli esimene lause ei öelnud tõepoolest palju, kuigi põhilise sai meest siiski teada - nimelt selle, et film oli näitsikule meeldinud. Kui Jill edasi rääkima hakkas, jäi Jace teda kuulama. Kõik, mida tüdruk rääkis, oli ta isegi tähele pannud. Ja seda juba esimesel korral filmi vaadates. "Näitlejavalik oli tõesti hea ning ka filmiga ei saa väga nuriseda, kui jätta välja mõni detail, mida sa juba mainisid," kostis Jace. "Aga ütle mulle nüüd, kas sinu kõht on vahepeal tühjemaks läinud?" Oli ju neil nagu plaan, et lähevad hiljem süüa tegema. Kell ei olnud ka veel väga palju, mis tähendas, et peaks kenasti veel söögitegemiseks aega jätkuma.

Tundub, et filmide osas on neil sarnane maitse ja ootused. Michelle puges noormehe kaisust välja ning tõusis püsti, haarates hetk hiljem Jace'i käest kinni. "Kindlasti on," muigas tüdruk, tõmmates mehe diivanilt püsti. Natuke aega veel söögi tegemisele ja siis saavad nad süüa ka. Ongi paras aeg õhtusöögiks. Lülitanud teleka kinni, jalutas paar kööki, kus näitsik alguses hindava pilguga ringi vaatas, sest tal ei olnud õrna aimugi, kust ta mida saama peaks.

Tegelikult oli ju niimoodi diivanil istuda liigagi mugav, et püsti tõusta, kuid ta ei saanud sinna igaveseks lebotama jääda. Nii andiski ta Jillile käe, lastes näitsikul end püsti tõmmata. Pidanuks olema küll vastupidi, aga mis seal ikka. Küll ta näitab tulevikus rohkem viisakust üles. Kui nad kööki jõudsid, taipas Jace, et ka see koht polnud Jilli jaoks elutoast tuttavam. "Loe mulle nüüd kogu nimekiri ette, mida kõike meil vaja läheb, ning ma laon kraami lagedale," sõnas mees. Ja loomulikult on Jill see, kes teda ka toiduvalmistamisel natuke juhendama peab. Üht-teist oskab mees ka ise, aga kui oma katsetustega liiga julgeks muutuda, ei pruugi need pärast süüa kõlbada.

Näitsik hingas sügavalt välja, sest kogu retsepti meeldetuletamine kohe nii käsu peale oli suhteliselt raske, aga vaikselt hakkasid koostisosad neiule meelde tulema. "Okei. Meil läheb vaja natuke võid, sibulat, jahu, soola ja pipart... piima... natuke sinepit," seletas tüdruk, "ja siis muidugi makaronid ja nii palju erinevat juustu kui sul on. Mida rohke seda uhkem." Piisas ka täiesti ühest juustusordist, aga tehti ka nelja või lausa kuuega. Neile sobis ideaalselt ka üks. Juust on siiski kallis kraam. "Sul on kõik olemas?" küsis Michelle üle.

Jace ootas kannatlikult, kuni Jill vajalikke koostiosi meelde tuletas. Iga sõna kuuldes üritas ta oma peas meenutada, kas seda külmkapis või kusagil leidub. Nende mõlema õnneks tundus tal siiski kõik olemas olevat. Kuulanud loetelu lõpuni, läks Jace esimesena kohe külmkapi kallale, et sealt või, piim ja juust välja otsida. "Praeguse seisuga küll," vastas mees Jilli küsimusele, tõstes samal ajal osa asjadest köögilauale. Järgmisena otsis ta välja kõik vajalikud maitseained ning jahu. Kui kogu kupatus lõpuks laual oli, vaatas ta uuesti Jilli poole. "Ja kuidas edasi?" küsis ta.

"Ega siin tegelikult midagi keerulist ei ole," lausus Jill, lükates enda juuksed kõik eest ära ja astudes asjadele lähemale. "Sibul tuleb ära hakkida sellisteks pisikesteks tükkideks. Ühes kausis on vaja sulatada võid, panna sinna sibul, jahu, piim ja kõik maitseained. Teises kausis võib samal ajal makaronid ära keeta. Juust läheb sinna kastme sisse. Siis tuleb makaronid ja see kaste kokku segada, vormi panna ja ahju. Ja ongi valmis," seletas tüdruk, vaadates seejärel Jace'ile küsivalt otsa. Kas midagi jäi arusaamatuks? "Esimesena võib juba ahju sooja panna kuskil nii 175 kraadi juurde," lisas Michelle ning otsis seekord ise kapist kaks pisemat potti. Ühte hakkas ta makarone keema panema.

"Parem oleks, sest muidu tuleb sul kõik üksi valmis teha," muigas Jace. Olgu, vaevalt ta nüüd kogu töö Jilli teha jätab. Oleks ju ebaviisakas kogu aja lihtsalt pealt vahtida ning lõpuks olla see, kes suurema osa toidust nahka pistab. Kui Jill rääkima hakkas, üritas Jace tähelepanelikult kuulata, et tal see kõik meelde jääks. Esimese hooga ei tundunud tõesti miski arusaamatu olevat, aga mine tea, mida ta siis arvab, kui ühel hetkel pihta hakkab. "Saab tehtud," lausus mees ning läks ahju juurde, et see sooja panna.

"Su kokkamisoskused ei ole üldse nii halvad. Said isegi koogi tegemisega ju minu juures hakkam," muigas Michelle. Pealegi elab tüüp üksinda ja seega peaks ta ikka oskama midagi teha. Ega ta siis kogu aeg ju valmmis toitu ei osta. Näitsik pani vee keema ning jättis makaronid esialgu niisama pliidi kõrvale. "Kui sa midagi väga teha ei taha, siis sa võid sibula ära hakkida," pakkus Jill, sest ega peale kastme polegi enam midagi teha.

"Võimalik, et ma lihtsalt alahindan ennast," lausus Jace mõtlikul toonil. Ega ta ei mäletanudki, et oleks kunagi mõne toidu väga kihva keeranud. Pigem kartis ta pisut seda, et teeb ennast näitsiku ees kuidagi lolliks. Üksi olles valmistas ta kas selliseid toite, mida oli varemgi teinud ja teadis kindlalt, kuidas ja mis järjekorras midagi teha tuleb, või kasutas kokaraamatu abi. Viimase abiga tuli muidugi toit tunduvalt paremini välja kui mingi omalooming. "Ma ei ole öelnud, et ei taha," muigas Jace. "Aga olgu pealegi - kuidas preili käsib." Mõne hetke pärast hakkaski mees sibulat väiksemateks tükkideks hakkima, millega tüüp peagi ka valmis sai.

Jill muigas ja pani teisse väikesesse potti või sulama. "Nii et kohe täidad mu käsud nii varmalt. Mul on vedanud," naeris neidis lõbusalt. Ega ta ei oodanudki tegelikult ju, et Jace ütleks, et ta ei viitsi ja jalutaks köögist minema. Kui sibul valmis sai, lisas tüdruk selle sulatatud võisse, hakates seda praadima. "Sa võid jahu, piima ja maitseained kokku segada ja siis aeglaselt siia peale valada," juhendas Michelle noormeest.