Kaks kuud... peaaegu

Jace'i arust muretsesid ka naised enda välimuse pärast liiga palju, aga vähemalt ei kuulnud Jill selliste hulka, kes pidevalt hädaldab. Sellised kas-see-kleit-teeb-mu-paksuks tüüpi naised ei olnud väga Jace'i maitse. "Peaks olema küll," kostis Jace, kui oli võtnud endale hetke, et järele mõelda. Jilli valik meeldis talle. "Aga mingeid eelistusi filmi suhtes?" küsis mees edasi. Tal oli kodus täiesti arvestatav DVD-plaatide kogu, kust peaks midagi ikka leidma, kui soovid just liiga spetsiifilised ei ole.

Super! Siis saavad nad endale kiiresti maitsva õhtusöögi valmistada. Antud toidu tegemine ei olnud siiski mingisugune raketiteadus. "Hmm... õudukat vist väga vaadata ei tahaks," välistas tüdruk kohe ühe žanri, "mingi kõmmutamise võib ka välja jätta. Mingit kindlat filmi ma küll välja ei oska pakkuda. Eks ma siis oskan otsustada, kui ma näen, mis sul olemas on." Midagi mõnusat ja rahulikku oleks hea vaadata, aga samas mitte mingi sellist, mis täitsa magama paneb.

Süüa teha Jace erinevalt paljudest teistest meestest siiski oskas. Eks ole Jill ka teda muidugi omajagu õpetanud, kuid üldiselt kurta ei saanud. Jace'ile ei tulnud üldse üllatusena, et Jill õudukad välistas. Ega mehele endale ka need eriti ei meeldinud, kuid actioni vastu polnud tal küll midagi. "Siis saadangi su esimese asjana kohe riiuli juurde filme sortima," arvas Jace, sest ise ta küll midagi hetkel pakkuda ei osanud. "Muide, me jõuamegi varsti kohale," lisas mees, kui märkas, et tema majani oli veel paarsada meetrit minna. Niimoodi terve tee jutustades lähebki maa kiiresti.

"Nõus, aga siis ma loodan, et sulle sobib ka, mis ma valin," sõnas tüdruk kergelt muiates, sest kui ei sobi noh... siis on Jace lihtsalt sunnitud midagi sellist vaatama, mis talle ei meeldi. Või siis peaksid nad hoopis kompromissi leidma. "Ma täitsa mäletan veel, kus sa elad," lausus Michelle, silmitsedes suunda, kuhu tema arvates noormehe maja jäi. Huvitav, et nad kogu aeg näitsiku juures või siis mujal linnas kokku saavad.

"Ma ei usu, et minu riiulis leidub mõni selline film, mis mulle kohe üldse ei meeldiks," arvas Jace. Ta oli ju neid kõiki vähemalt korra näinud. Mõni sai küll üsna huupi ostetud, aga mingit lausnõmedust seal olla ei tohiks. "Tõsi ka või?" tegi Jace korraks imestunud häält, kuid hakkas siis naerma. Enda boyfriendi maja asukoht ära unustada oleks muidugi ülim saavutus. Mis puutub kokkusaamistesse, siis ilmselt pole Jace lihtsalt Jillil kunagi ise enda juurde tulla palunud, vaid kenasti isiklikult näitsiku koju kohale läinud või mõne teise paiga temaga kokku leppinud. Muidugi annab seda viga tulevikus parandada.

No jah, suht loogiline oleks, kui mees just pole lihtsalt mõnda filmi ostnud nii, et pole seda enne üldse näinud või selle kohta lugenud. Siis võib küll mõne filmiga pange panna. "Kuuuule, ära ole siin midagi nii imestunud," lausus Michelle lõbusalt, "ütle mulle parem, millal ma viimati sinu juures käisingi?" Näitsik jäi väga ilmeka ja küsiva pilguga Jace'ile otsa vaatama, oodates enda küsimusele vastust. Tegelikult ei teadnud ta isegi sellele õiget vastust.

Jilli küsimust kuuldes mõistis Jace, et ei mäletagi, millal näitsik tal külas käis. See pidi järelikult ikka tükk aega tagasi toimuma. "Talvel?" pakkus mees, kuid olnud selles kaugeltki kindel, et ta õigesti mäletab. Igatahes natukese aja pärast jõutigi maja juurde. Otsinud võtmed taskust välja, keeras mees ukse lahti ning lasi Jillil enda ees majja siseneda. "Tere tulemast minu häärberisse," teatas ta heatujuliselt. Tegelikult see koht vist päris häärberi mõõtu välja ei andnud, aga mis sellest - Jace oli küll enda koduga igati rahul. Ei kujutanud enam ettegi, et ta võiks kusagil mujal elada.

Talvel? Täitsa võimalik. Michelle ei vastanud mitte midagi, kuid vangutas lihtsalt enda pead. Ta järgnes noormehele ja astus viimaks majja sisse. "Ma tänan sind selle küllakutse eest," muigas tüdruk ja lasi silmadel noormehe majas ringi vaadata, "ja see on täpselt sama hubane, nagu ma mäletasin." Tüdruk eemaldas enda saapad ja üleriided, astudes seejärel majas edasi. Kuhu ta üldse suunduma peaks? Elutuppa? Igatahes sealt Jill ennast varsti leidis. "Kus sul need filmid siis asuvad?" uuris näitsik, vaadates üle õla Jace'i poole.

Nojah, küllakutse saigi teoks, kuigi alguses polnudki Jace seda otseselt plaaninud. Nad lihtsalt jõudsid oma jalutuskäiguga selleni välja. "Tunne ennast kui omas kodus," ütles Jace vastu ühe klišeeliku lause. Ka Jace võttis jalanõud ning üleriided ära ning järgnes õige pea Jillile elutuppa. "Siinsamas," näitas Jace nimetissõrmega filmiriiuli poole, millest näitsik oli alguses täiesti mööda vaadanud. Tõsi, kohe tuppa sisse astudes võis tõepoolest seda pisut raske märgata olla.

Täitsa omas kodus ta vaevalt ennast tunneb, aga natuke vabamalt siiski, kui enda teiste tuttavate ja sõprade juures. "Ma peaksin vist silmad rohkem lahti käima," muigas Jill, keerates ennast ringi ja jalutades filmiriiuli juurde. Näitsik vaatas erinevaid DVD'sid, tõstes neid riiulist välja ja pannes siis jälle enda kohale tagasi. Viimaks jäi talle silma plaat, mis tundus uuem. Michelle oli sellest filmist kuulnud ja tahtis seda juba ammu vaadata, aga kinno ta ei jõudnud. "Vaataks seda," pakkus tüdruk, tõstes karbi riiulist välja ja pöörates selle Jace'i poole. Filmiks oli Jennifer Lawrence'i ja Bradley Cooperi Silver Linings Playbook. "Ma tean, et see sai kõvasti auhindu. Oled sa seda juba vaadanud?" küsis Michelle. Väike tõenäosus võis ju olla, et mees ostis endale plaadi, aga pole jõudnud seda veel vaadata.

Jace teadis isegi seda hästi, et võõras kohas on raske end täiesti vabalt tunda. Ta sai Jillist selles mõttes aru küll. Ju siis tuleb tal nüüd tüdrukut sagedamini endale külla kutsuda. "Kuule, ega see paha ei teeks. Tänavatel eriti. Kurb oleks, kui sa kogemata vastu posti kõnniksid," kommenteeris Jace selle peale. "Hea valik," sõnas mees, kui Jill lõpuks ühe plaadi välja valis. Selle filmi oli ta viimati ostnud ja korra ka läbi vaadanud, kuid Jace vaatas kõiki filme, mis talle meeldisid, rohkem kui ühe korra. "Siin riiulis ei tohiks küll ühtegi filmi olla, mida ma vaadanud pole," vastas ta neidise küsimusele. Filmide vaatamine kuulus siiski Jace'i peamiste ajaviitmistegevuste hulka ja selle üle ta küll praegu kurta ei saanud, et üldse aega pole. Pigem jäi seda üle.

"Kuule, sa räägid juba nagu mu silmanägmine oleks ikka eriti halb," muigas tüdruk, "sulle teadmiseks ei ole ma kunagi veel tänaval vastu posti kõndinud või pargis vastu puud. On sul endal ehk minuga mõnda toredat juhutmit jagada?" Jill jalutas, plaat käes, teleka juurde ning asetas selle lauale. Väga tore, et Jace tema valiku heaks kiitis. Muidu oleks vist valimine juba raskemaks läinud. "Olgu, jätan meelde. Vaatame kohe filmi ära või teeme enne süüa?" uuris Michelle, vaadates mehele otsa.

"Olgu-olgu. Võib-olla ma tõesti alahindasin sinu silmanägemist. Palun vabandust," sõnas Jace, kuid tema hääletoon oli endiselt tõsidusest kaugel. "Ei, ka mina ei ole kunagi varem vastu posti ega puud kõndinud. Küll aga lõin oma pea vastu kapinurka valusalt ära, kui kunagi talvel pimedal ajal varahommikul ärkama pidin," rääkis Jace, meenutades mõne aasta tagust kogemust, mis talle unesegases olekus osaks sai. "Minu jaoks pole oluline, kumba enne teha. Mida sina eelistaksid?" jättis mees küsimuse lahtiseks.

Jill muigas noormehe vabanduse peale, sest oli raske aru saada, kas Jace seda ka tõsiselt mõtles. Tema hääletoon oli lihtsalt liiga lõbus selleks, et midagi tõsiselt võtta. "Uniselt olen isegi mina vastu asju kõndinud. Kõige sagedamini jäävad mulle ukseaugud liiga väikeseks," seletas näitsik, sest nii kodus kui ka koolis jalutas ta üsna tihti käe, puusa või õlaga vastu uksepiita. Jah, Michelle ongi ju niiii suur. "Me võiks enne filmi vaadata ja siis söögiga jännata," arvas Serah, sest ta ei olnud veel kuigi näljane. Ühe filmi kannataks kindlasti ära. Tüdruk võttis plaadi jälle kätte ning kükitas teleka ette maha, pannes plaadi mängijasse. Seejärel jalutas ta diivani juurde ning istus sinna, haarates laualt puldi. Natuke subimist ja film oli vaatamiseks valmis. "Kas selles filmis läheb taskurätikut ka vaja?" vihjas tüdruk sellele, et kui see liiga kurb on, siis võib ta nutma hakata.

"No näed, leidsime jälle midagi ühist," kommenteeris Jace. Huvitava teema olid nad leidnud, kuigi sellest vist lõpmatuseni midagi jahvatada ei saaks. Kuulnud, mida Jill talle vastas, Jace noogutas. Ei olnud temagi praegu näljast nõrkemas. Kaugel sellest, seega võisid nad vabalt filmi lõpuni vaadata ja alles siis kööki toimetama minna. Kui Jill oli plaadi mängijasse pannud, istus ka Jace diivanile näitsiku kõrvale. Järgnevast küsimusest polnud kuigi keeruline aru saada. "Minul ei läinud, aga sinu kohta ei julge ma midagi lubada," kehitas Jace õlgu. Tema jaoks polnud seal midagi kurba, aga mine sa naisi tea. Selline romantiline värk võis naistel küll pisarad voolama panna, kuid see konkreetne film polnud kaugeltki mitte nii hull nagu näiteks "Titanic".