Kaks kuud... peaaegu

Pärast seda, kui muidu nii kinnine Jace sõbrapäeval lõpuks enda tunded Jilli vastu avalikustas, võis neid hakata paariks pidama. Muidugi ei olnud see üleminek sõpruselt millekski enamaks kerge - alguses oldi ikka vägagi kohmetud, eriti Jace. Ajapikku hakkas see siiski mõistetavamaks muutuma ning ka Jace tundis ennast tunduvalt enesekindlamalt kui veebruaris. Omaette suur katsumus oli neidise perekonnale uudise serveerimine, aga sellega läks palju kergemini, kui tüüp alguses arvas.
Käes oli laupäevane õhtu, kui mees sammud Swansonite mõisa seadis. Kusjuures saaks järgmisel päeval noortel juba kaks kuud täis. Aeg ju lendab nii kiiresti, et ei saa arugi, kui lumerohkest talvest järsku kevad saab.
Ukse taga mehel kaua oodata ei tulnud, sest õige natuke aega hiljem saabus proua Swanson isiklikult ning kutsus Jace'i sisse. Seejärel juhatati ta elutuppa lubadusega, et kohe tuleb Jill ka sinna. Jace ei hakanudki praegu istet võtma, vaid jäi näitsiku tulekut ootama, nägu ukse poole suunatud.

SPOILER: Click to show

Mõned minutid hiljem astuski Serah elutuppa. Ta oli enda toas kõhuli voodis "Punast asalead" lugenud, mille ta täiesti juhuslikult Book Nooki riiulilt võtnud oli. Ta ei olnud raamatuga veel kuigi kaugele jõudnud, kuid juba oli ta sellesse süvenenud ja elas tegelase igale seigale kaasa. Kui tüdruku ema tema tuppa astus ja teatas, et Jace neiut all ootab oli Michelle positiivselt üllatunud, sest ta ei oodanud teda. "Hei," tervitas tüdruk noormeest, hõõrudes kergelt enda ühte silma, suul õrn naeratus, "mida sa siin teed? Ma ei teadnud, et sa täna tuled." Michelle vaatas mehele otsa ning kallistas teda tervituseks, kinkides talle ka ühe kiire suudluse. "Kuigi mul on hea meel, et sa tulid," kinnitas Jill, et Jace midagi muud ei arvaks.

SPOILER: Click to show

Ilma päikeseprillideta ilmselgelt...

Jilli oodates rääkis Jace mõne neidise pereliikmega natuke juttu, kes ka korraks elutuppa tulid, aga näitsiku saabudes jäeti nad kenasti omapead. Privaatsus ei tulnud muidugi üldse kahjuks, kuigi Jace'il oli niikuinii plaanis Jill välja jalutama kutsuda, kuna ilm oli ilus. Kui näitsik mõne aja pärast kohale jõudis, ei saanud Jace temalt silmi - isegi kui Michelle polnud end hullult sättinud ega midagi. Just sellisena ta mehele meeldiski. "Hei," sõnas mees kerge naeratuse saatel. "Ma ei teatanud sulle enda tulekust, kuna tahtsin, et see tuleks ootamatult. Nagu üllatusena. Vedas mul, et minu eeldus tõeks osutus ning sa kodus oled," seletas Jace, näitamata üles mingisugustki imestust neidise küsimuse peale. Kallistus ning veel suudlus sinna lisaks oli küll igati meeldiv vastuvõtt. Kui Jill temast eemaldus ja oma lause kuuldavale tõi, hakkas Jace naerma. "Ma tabasin selle juba ära," teatas mees kindlal toonil.

Kuna Jace ja Jill on pikemat aega sõbrad olnud, siis ei muretsenud näitsik nii väga enda välimuse üle, kui ta koos mehega oli, kuigi muidugi kui nad väljas käisid lõi ta ennast üles, et Jace'ile ikka silmailu ka pakkuda. "See oli tõesti üks hea üllatus. Selles suhtes sul tõesti vedas, et ma kodus olin. Mul oli täna kodugrupp, aga me alustasime varem," sõnas tüdruk. Seega Jace'il tõesti vedas. "Küsimus on pigem selles, et mida sina nii vara siin teed. Tööl ei peaks olema või?" uuris tüdruk lõbusalt, kulme kergitades. Veel rohkem huvitas Jilli siiski see, kas Jace'il oli ka mingi kindel idee, mida ta teha tahtis.

"Mul oli lihtsalt selline eelaimdus, et sa võid kodus olla," naeratas Jace kergelt. Ei, ta polnud kindlasti mingi selgeltnägija, aga vahel ikka juhtub, et aimad midagi, kuid ei oska seletada, miks. Neidise küsimuse peale ilmus mehe näole kaval muie. "Ma olin täna hommikupoolses vahetuses," sõnas ta vastuseks. Töö oli ju siiski kindla graafiku alusel. Üks inimene ei pidanud tervet päeva poes passima. Aeg-ajalt tehti küll omavahel vahetusi, kui kellelgi midagi kiiret ees oli. "Tahaksid äkki natuke väljas jalutada?" tuli Jace ühe ideega lagedale. Ilm oli juba liiga kevadine ja ilus, et jätkata kodus istumist.

Sellisel juhul mehel vedas, et tal hommikune vahetus oli, sest terve õhtu on nüüd vaba. "Miks mitte. See kõlab väga hästi," sõnas Michelle vastuseks Jace'i ettepanekule. Ilm oli tõesti kena ja raamatut saab tüdruk hiljem edasi lugeda. Ta vaatas tüübile veel korraks otsa, kuid pöördus siis ukse poole, hõigates vanematele, et läheb Jace'iga mõneks ajaks välja. Serah tõmbas endale tumerohelise pikema sügisjope selga, jalga mustad madalad kõrgema säärega saapad, pähe üks õhem müts, mis lõdvalt tema heledatele juustele jäi. Pärast pisikest kahtlemist haaras ta endale kätte ka mustad sõrmikud. Nüüd oli ta õue minekuks valmis. "Kuhu me liigume?" uuris Michelle, vajutades lingi alla ning avades mõisa eesukse.

Ilus ilm oligi peamine põhjus, miks Jace täna üldse kodust välja tuli. Ta võinuks vabalt ka pärast tööpäeva väikese puhkuse ette võtta, kuid soov Jilli näha oli tugevam. Tüüp ei saa ju end mingiks heaks poiss-sõbraks pidada, kui ta oma teise poolega üldse väljas ei käi. Nüüd olid asjad muidugi tunduvalt paranenud, kui võrrelda selle ajaga, mil nad tavalised sõbrad olid. Kui Jill tema pakkumisega nõustus, liiguti koos koridori, kus näitsik endale üleriided selga pani, mille järel lahkutigi majast. "Ma arvan, et esialgu võiks lihtsalt jalutada ja vaadata, kuhu me välja jõuame," ei hakanud Jace päris kõiki plaane näitsiku eest ära tegema, et ka Jill saaks sõna sekka öelda. Kui aga tüdruk tahab midagi kindlat, on Jace ka sellele mõelnud - ainult küsigu.

Kuna nad hakkasid liikuma linna poole, siis ei hakanud Michelle pakkumagi seda, et nad võiksid koerad ka ju kaasa võtta. Küll aga jooksid loomad ise maja tagant kohale, tervitades meest ja tiireldes niisama nende ümber. Jill jäi seisma ja silitas neid, lugedes neile sõnad peale, et nad koju ikka jääksid. Õnneks tulid nooremad Swansonid maja tagant kohale ja nende käes olev pall tegi kena triki, mis pani viis koera kohe pudrukuulidena tagasi jooksma. Üliaktiivsed nagu need koerad olid. Nendega ei hakka kunagi igav. Pööranud ennast taas liikumis suunas, oli tüdruku suul naeratus ja ta naeris lihtsalt heast tujust. Elu oli ju ilus. Ta sai jalutada koos enda poisiga ilusal kevadisel õhtupoolikul. Mis poiss see Jace enam ikka oli..täitsa mees juba. Michelle ei hakanud mingit jututeemat lihtsalt endast välja pinnima ja seega jalutas ta mõnda aega niisama vaikselt Jace'i kõrvalt, hoides tema käest kinni ja uurides ümbrust - romantik nagu ta on. "Muideks ma hakkasin vaikselt seda enda nii-öelda raamatualget arvutisse ümber trükkima ja kohendama. Kui ma sellega valmis saan, siis sa viitsid selle äkki veel kord üle lugeda ja siis võin ma isegi heal juhul proovida seda kuskile kirjastusse saata," hakkas Jill rääkima. Lihtsalt looduses olles tulid alati head mõtted ja seega tuli talle enda pisike teos meelde. "Ma olen viimastel kuudel ühe uue asja kallal natuke töötand. Ma võin öelda, et selle inspiratsiooniks on Tree Hill olnud. Igatahes olen ma jõudnud kohta, kust ma ei oska enam edasi minna mitte kuidagi. Seeeeega, ma mõtlesin, et äkki, kui sul aega on, siis sa saad seda pisikest osa, mis ma teinud olen juba lugeda ja mingeid soovitusi anda. Sa oled lihtsalt ainuke inimene, kes nendest teab," liikus Michelle enda jutuga edasi.

Kui ühel hetkel mitu Swansonite koera tema ümber tiirlema hakkas, võttis Jace endale aega, et neile kõikidele ka piisavalt palju tähelepanu jagada. Kui pärast uuesti Tree Hilli saabumist ei osanud mees mõnda aega neil vahet teha, siis nüüd sai ta vägagi hästi aru, kes on kes. Kui Swansonite pere nooremad liikmed kohale jõudsid ja koerad endaga kaasa kutsusid, said Jace ja Jill edasi liikuma hakata. Mehele ei jäänud märkamatuks Jilli heatujuline olek - üleüldiselt õhkus neidisest peaaegu alati positiivsust, mis ka teised inimesed tema ümber justkui õnnelikumaks muutis. Kui nad alguses vaikides linna poole jalutasid, keskendus Jace pigem näitsiku vahtimisele kui lobisemisteemade mõtlemisele. Õnneks olid mõlemad sellised rahulikud ja mitte nii jutukad inimesed, kes oskasid ka vaikust hinnata. Jace ei kujutanud ettegi, et ta peaks käima tšikiga, kes vahet pidamata ainult muliseks ja üritaks tüüpi surnuks rääkida. Taolistega on mees küll ja küll kokku puutunud, kuid mingit klappi ta nendega ei leidnud - Jace on selleks liiga vaikne ja vaoshoitud. "Jah, muidugi. Loeksin seda hea meelega. Ainult et sind on hirmus raske kritiseerida, kui sa seda ootad," sõnas Jace naeratades. Kui ta kuulis, et Jill oli ühe uue projekti käsile võtnud, tuli see mehele üllatusena, kuna näitsik polnud seda veel mainida jõudnud. "Kõlab huvitavalt. Ma võiks selle kas või täna üle vaadata," ei hakanudki Jace varjama põnevust, mis temas tekkis seda uudist kuuldes. "Ja muide, ka minul on sulle midagi näidata. Võimalik, et saad selle ka endale," lisas mees, kuid ei maininud, millega tegemist on, kuna siis tuleks nähtu Jillile üllatusena. Kui ta just ise ära ei arva, millest tüüp rääkis.

"Muidugi ootan ma kritiseerimist. Ainult nii saan ma paremaks minna ju. Pealegi sina oled see, kes mu lõpuks üldse sellise mõtteni viis, et ma võiksin enda kirjutisi ka teistele näidata," lausus Michelle. Jace'i entusiasm selle uue projekti pärast pani näitsiku muigama. Tore, kui see mehele huvitav on ja ta ei tee seda kõike lugemist lihtsalt sellepärast, et neiule meelejärgi olla. Mis puutus sellesse uude teosesse, siis võisid paljud inimesed linnast leida endale vastava tegelase. Muidugi muutis Serah nimesid, elukohti ja muud sellist, aga eks üks inimene peaks ikka aru saama, kui jutt temast käib. "Ma võin selle sulle täna anda, aga kiiret ei ole," sõnas Jill, sest ta ei tahtnud meest tagant sundida. Las loeb seda siis, kui tal aega on ja ta sellesse rahulikult süveneda saab. "Hmm...ma jään huviga ootama," sõnas Jill soojal naeratades. Tema esimene mõte oli mõni Jace'i joonistus, sest hetkel olid nad sellisel lainel, aga kes teab. "Muideks ma otsustasin, et ma õpin hambaarstiks, a g a lisaks tahan ma minorina ka inglise keelt ja kirjandust õppida," avaldas tüdruk mehele enda tulevikumõtted. Avaldused olid ülikoolidesse saadetud ja nüüd jäi üle ainult oodata veel tulemusi.

"Olgu-olgu. Kui sa kriitikat tahad, siis selle ka saad. Kindlasti mõtlen ma midagi välja, mille kallal norida annaks," lubas Jace heatujuliselt. Tegelikult ei olnud ta muidugi norija tüüp, aga eks oleneb kõik, mida ta räägib, Jilli kirjutisest. Niikaua, kui ta seda veel lugenud pole, ei saa järeldusi tegema hakata. Kohe kindlasti ei lugenud Jace näitsiku kirjutisi sel põhjusel, et Jillile heameelt valmistada - ei teinud ta seda enne Jilliga suhtesse astumist ega ka mitte pärast. "Kuna mul on lähipäevadel piisavalt aega, oleks tore, kui selle juba täna kätte saaksin, aga ka minul pole tegelikult kiiret. Kõik jääb sinu otsustada," rääkis Jace. Neidisel oli õigus, kui ta arvas, et tegemist on ühe järjekordse joonistusega. Nimelt oli mees proovinud ühel õhtul uuesti Jilli joonistada ja nüüd kukkus see isegi tunduvalt paremini välja kui viimasel korral - seda pilti julges ta isegi Jillile näidata. "Mul on hea meel, et sa lõpuks otsusele jõudsid. Sa tundud oma valikus nii kindel olevat," sõnas tüüp, kui oli kuulnud näitsiku plaanidest. "Mis minu õpingutesse puutub, siis arvan, et peaksin sügisel selle võidetud kursuse Wilmingtonis ette võtma," lisas Jace, kui nad juba ülikooliteemani jõudsid.

"Tore," lausus tüdruk muiates, "iga väiksemgi viga paluks ette lugeda." Michelle sättis enda vaba käega mütsi ning kuulas samal ajal noormeest. Kuna väljas oli kerge tuul, siis oli tüdrukul hea meel, et ta endale mütsi pähe oli toppinud. See hoiab vähemalt juukseid kinni ja need ei tule näo ette. "Annab korraldada," noogutas Jill, sest kui Jace ta pärast kenasti koju kavatseb saata, siis ei oleks neiul sugugi raske korraks enda toas käia, et mehele see väike kirjutis ära tuua. "Jah, sest ma olen seda pikalt ja laialt kaalunud ja nii on mul tulevikus isegi võimalik valida mitme ala vahel," seletas Michelle, miks ta lõpuks nii kindel enda valikus on, kui mõned kuud tagasi ei teadnud ta isegi seda, mida õppida. "Oh, see oleks väga hea mõte ju. Mis sul siis peas on mõlkunud? Mõni kunstikursus või võtad sootuks uue suuna?" küsis Serah huviga, sest joonistamises on mees juba väga hea ja seega ei oleks selles midagi halba, kui ta midagi uut hoopis prooviks. Põhiline on siiski see, et ta ise rahul oleks. Jill igatahes toetab Jace'i selle otsuse juures.

"Kui ma vaid tahan, võin vägagi suureks tähenärijaks muutuda," hoiatas Jace igaks juhuks ette, et miski hiljem Jillile üllatusena ei tuleks. Selleks pidi ta muidugi päris korralikult teksti süvenema, et sealt pisikesi detaile välja tuua annaks. Isegi kui Jace oli keskkooli kuidagi hädavaevu lõpetanud, siis kirjutada ta oskas ning sõnastusvigu leidis tekstidest kergesti - ilmselt veel üks anne, mis on temaga kaasa sündinud. Mingeid komareegleid ja muud jama polnud ta küll kunagi vaevunud õppima - kui siis ainult nooremates klassides. Küll aga ei istunud talle õppeainetest kooliajal absoluutselt prantsuse keel ja keemia. Kui tüdruk nõustus talle hiljem oma kirjutise üle andma, Jace vaid noogutas. Mida seal praegu ikka pikalt arutada. "Selles on sul jällegi õigus. Alati peaks endale vähemalt ühe varuvariandi jätma, kui kõik ei peaks nii välja kukkuma, nagu alguses plaanitud," teadis Jace omadest kogemustest öelda. "Ma mõtlesin vähemalt selle ühe aasta kunstile truuks jääda. Vaataks, kuidas olukord kujuneb. Olen selle kohta juba üht-teist uurinud ka. Näiteks saab ühe kursusena skulptuuri võtta, kuid sellega pole ma eriti kokku puutunud, aga tahaksin kindlasti ära proovida," rääkis mees, mis teda eriti paelus.

Jill jättis selle hoiatuse ilusti meelde. Põhiline on lihtsalt see, et tüdruk peab oskama negatiivsest kriitikast õppida, mitte pidama seda niisama Jace'i norimiseks või tema teose mahategemiseks. Peab oskama kriitikat vastu võtta. Mnjah, varuvariant on alati kasulik. "Skulptuur kõlab huvitavalt. Ma võtsin kunagi ühes suvelaagris mitu-mitu aastat tagasi keraamika töötoast osa ja see oli väga lahe. Muidugi pole see täitsa sama, mis skulpuur," sõnas Michelle, "kes teab, võibolla oled meil siin järgmine Canova." Kui mees tõesti tahab seda proovida, siis las ta proovib, sest parem on see, kui ta leiab, et see pole täitsa tema ala, kui see, et ta ei proovigi ja siis jääb see küsimus niisama kummitama. Mis siis kui...

Jace kuulas huviga, mis Jillil öelda oli, kuid neidise viimaste sõnade peale hakkas ta naerma. "Ah et kohe Canova?" Noh, unistada ju tegelikult võib. Skulptuuris on ta muidugi alles algaja. Vaevalt sealt midagi Amorile ja Psychele ligilähedastki tuleb. Pealegi võtaks ta skulptuuri pigem kõrvalalana - vähemalt alguses. "Aga kui sinust saab tõepoolest hambaarst, siis lõpetan ma ehk ka nende kartmise," lausus mees lõbusal toonil. Olgu, tegelikult polnud praegu asi üldse nii hull, kuid lapsena tundis Jace küll hambaarstide ees surmahirmu.