Juhul kui pole kusagile mujale minna...

"Not much," sõnas Alex lühidalt. Ta ei tahtnud sellest rääkida, sest sellisel juhul oleks ta pidanud rääkima ka enda minevikust. See oli aga midagi, mille neidis on sügavale endasse matnud ega kavatse seda sealt nii pea välja otsida. Söönud enda pannkoogi lõpuni, tõstis ta endale järgmise. Alexi rohelised silmad püsisid jätkuvalt taldrikul.

"Sellisel juhul käime me täna sinu korterist läbi, et sa saaksid endale riideid võtta," sõnas Sayer hääletoonil, mis ei talunud vastu rääkimist. "Mis sa üldse siis tegema hakkad? Ostad endale uue korteri? Elad kuni lõpetamiseni minu juures ja siis kolid kuskile ühikasse? Oled sa sellele mõelnud?" küsitles Say, sest tegelikult ei olnud Alexi olukord kiita.

Alex kehitas kergelt õlgu, tehes kiirelt lõpu ka teisele pannkoogile, pannes seejärel noa ja kahvli taldriku äärele. "Eks paistab siis. Aga arvatavasti siia ma ei jää, sul niigi enda isaga tegemist," sõnas tüdruk lühidalt. Arvatavasti läheb ta Jasoni juurde või leiab mõne teise koha, sest juhul kui tema suhted enda isaga ei parane, siis sinna ta tagasi ei lähe. Ta võib küll teda ignoreerida, kuid see talle ei meeldiks.

"Nagu heaks arvad, lihtsalt ära tee midagi mõtlematut," sõnas Sayer ning tegeles mõnda aega pannkookidega, mis nende ees olevalt taldrikult aina vähenesid. Kuigi ta tundus söögiga tegelevat, tiirlesid tema mõtted ümber Alexi ja tema probleemide. Ta oli halvas seisus ja Sayer tahtis teda aidata.

Alex noogutas kergelt. Libistanud mõnda aega sõrmedega mööda enda paremal randmel oleva tätoveeringu jooni, ohkas ta vaikselt. Neidise silmad tõusid hetkeks kõrgemale, silmitsedes Sayerit, kuid peagi viis ta need uuesti mujale. Lexi tõusis korraga püsti, võttis enda taldriku, pannes selle kraanikaussi, kuhu maandusid peagi ka pann, pannilabidas, tainakauss lusikaga ning tema hommikuse tee tass. Pannud tropi kraanikausi põhja, et vesi ära ei voolaks, valas ta sinna peale natukene nõudepesuainet ning lasi seejärel kraanist vett peale.

"Kas mina ei pidanud mitte nõusi pesema," sõnas Sayer kui tüdruk kraanikaussi vett lasi. Noormees tõusis püsti ning asetas ka enda taldriku kraanikaussi, jäädes Alexi kõrvale seisma. "Sa võid üleval puhata või end korda sättida või mida sa teha tahad," pakkus Say. Tüdruk ei olnud siin mingi ori, kes süüa pidi tegema ja nõusi pidi pesema. Ta oli siiski külas.

"Mul pole midagi selle vastu," sõnas Alex vaikselt, tõstes enda rohelised silmad hetkeks Sayerile. Väljast võis paista, et tüdrukuga on kõik korras, kuid tema sees valitses täielik maailmalõpp. Viimase kümne aasta masenduse, kurbuse ja viha koorem hakkas üle ajama, mis ähvardas neidise varsti murda. "Pealegi on siin vaid mõned asjad pesta," lisas ta peagi, langetades enda pilgu vees ligunevatele nõudele.

Sayer liikus neiu seljataha, asetas enda käed tema õlgadele ning suunas ta trepi juurde. "Mine ja puhka," lausus noormees, kadudes ise kööki ning alustades nõude pesemisega. Mitte just tema lemmiktegevus, aga siiski vajalik, et köök korras püsiks. Say märkas üha enam, et Alex ei räägi talle kõigest. Ta jätab rohkem endale kui talle ütleb.

Alex avas küll suu protestimiseks, kuid sellegi poolest lasi ta Sayeril end treppi juurde talitada ning peagi kõndis neidis sealt vaikides ka ülesse. Avanud noormehe toa ukse, vajus ta sinna sisse, sulges ukse enda selja taga ning potsatas tugitooli. Teki endale ümber tõmmanud, tõmbas ta jalad vastu enda rindkere ning pööras silmad aknale, silmitsedes selle taga olevat puud.

Sayer pesi vaikselt nõud ära ning kraamis kogu köögi korralikult ära ennem kui sammud ülemisele korrusele seadis. Ta avas ukse ning vaatas Alexit, kes end tugitoolis mõnusalt sisse oli seadnud. "Sulle vist täitsa meeldib see tugitool," muigas Say sisenedes ruumi ning sulgedes ukse. Noormees tegi kiirelt enda voodi ära, et see viisakam välja näeks. "Puhkame pool tundi ja siis lähme. Sobib?" pakkus Sayer.

Alex kuulis Sayeri samme trepil juba varakult, mis tõttu ta ei võpatanud seekord. Pööranud silmad Sayerile, naeratas ta õrnalt nõusolekumärgiks, silmitsedes noormehe tegevust. "Selle asukoht on isegi parem," muigas ta kergelt, hoides tekki kindlalt ümber enda keha. Üle neidise selja jooksid kerged külmavärinad, just kui oleks ta haige, mis mõeldes eilsele riietusele jahedal sügisõhtul, poleks eriline ime. Hetkeks võttis tüdruk käe teki alt, asetades selle selja vastu enda laupa. Damn, it was hot.

Noormees märkas kui tüdruk enda laupa katsus ning pöördus tema poole, "kas sul on halb olla?" Inimesed ei katsu just ilma põhjuseta enda otsmiku. Ka Sayerile meenus näitsiku eilne napp riietus. Sügisel oli vaja üsna vähe, et haigeks jääda. "Tahad kraadida ennast?" pakkus Say, liikudes Alexi juurde ning asetades enda käe tema laubale. See oli täiesti kuum. "Kuule neiu, nii jääb küll trenn ära ja ma hakkan sind hoopis põetama," sõnas Sayer tõsiselt.

"Ei. Lihtsalt natukene külm," sõnas Alex enda silmad Sayerilt tagasi puule viis, jälgides selle liikumist tuule käes. Tundes, kuidas järjekordne külmavärin üle selja jooksis, pannes tüdruku kergelt värisema, tõmbas ta teki ümber enda keha. "Ma arvasin, et see on minu töö. Lappida inimesi kokku," turtsatas ta lõbusalt.

"Oled kindel?" ei tahtnud Sayer tüdruku juttu uskuda. Ta ütles alati, et tal ei ole häda midagi, aga tegelikult võis tal väga halb olla. "Võibolla, aga praegu oled sina see, kes kokku lappimist vajab," vastas noormees kindlalt ning kadus korraks vannituppa, naastes sealt koos kraadiklaasiga. "Pane endale alla. Ma tahan veenduda, et sa terve oled," käskis Say.

"Jah," noogutas Alex innukamalt. Temaga oli täiesti kõik hästi, välja arvatud need külmavärinad, mis tal pidevalt üles ja alla jooksid mööda selga. "Sayer, ole nüüd. Minuga on kõik korras," ohkas neidis kuuldavalt, tõustes püsti kui noormees naases kraadiklaasiga. Võibolla polnud see aga nii hea mõte. Püsti neidis küll sai, aga kui ta oli kord jalgadel, tundis ta kuidas tema jalad just kui ei kuulaks sõna ning ta oleks karussellilt tulnud.